Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sa reageerid üle, püüdis naine ennast veenda. Konsortsiumi meetodid on kaugelt elegantsemad kui külmavereline mõrv.

      Sellegipoolest tundis ta külmavärinat.

      Vaist oli sundinud Vayenthat hotellikatuselt märkamatult põgenema samal hetkel, kui nägi Brüderi salga saabumist, ning nüüd mõtles naine, kas see vaist oli ta päästnud.

      Nüüd ei tea keegi, kus ma olen.

      Viale del Poggio Imperiale kiirteel põhja poole kihutades mõistis Vayentha, mil määral olid paar tundi tema olukorda muutnud. Öösel oli ta muretsenud oma töökoha kaitsmise pärast. Nüüd muretses ta oma elu pärast.

      20. peatükk

      Kunagi oli Firenze müüridest ümbritsetud ning selle peasissepääsuks oli 1326. aastal rajatud Porta Romana kivivärav. Enamik linna välismüüre lammutati juba sajandite eest, kuid Porta Romana on tänaseni alles ning ka praegu siseneb liiklus vanalinna läbi kolossaalse kindlustuse sügavate võlvkaarte.

      Värav ise on viieteistkümne meetri kõrgune tellistest ja kividest kindlustus, mille peasissekäigul on endiselt alles rasked riivistatavad puitväravad, mis on liikluse läbilaskmiseks kogu aeg avatud. Väravate ees koondub kuus suurt tänavat ringteele, mille keskel asuvat muruplatsi ehtiv Pistoletto skulptuur kujutab linnaväravast väljuvat naist, kes kannab pea peal tohutut kompsu.

      Kuigi tänapäeval on Porta Romana kurikuulus ummikute poolest, peeti selle Firenze rangeilmelise linnavärava juures kunagi Fiera dei Contrattit – tehingute sõlmimise laata, kus isad müüsid tütreid abiellu, sundides neid suurema pruudiluna kindlustamiseks tihtipeale võrgutavalt tantsima.

      Sel hommikul peatas Sienna Trike´i väravast mitmesaja meetri kaugusel ja osutas nüüd ärevalt ettepoole. Langdon tagaistmel vaatas osutatud suunas ja mõistis otsemaid naise muret. Nende ees seisis pikk autoderivi. Ringteel oli liikluse peatanud politseitõke ning politseiautosid saabus üha juurde. Relvastatud politseinikud kõndisid ühe auto juurest teise juurde ja esitasid küsimusi.

      See ei saa ju olla meie pärast, mõtles Langdon. Või saab?

      Mööda Viale Machiavellit sõitis liiklusega vastassuunas nende poole higine jalgrattur. Mees istus lamarattal, paljad jalad ees sõtkumas.

      Sienna hüüdis meest. “Cos´è successo?”

      “E chi lo sa!” hüüdis mees ärevalt vastu. “Carabinieri.” Ta kiirustas mööda, püüdes silmanähtavalt kaugemale pääseda.

      Sienna pöördus süngelt Langdoni poole. “Teesulg. Sõjaväepolitsei.”

      Kaugel nende selja taga huilgasid sireenid ja Sienna pöördus istmel, vaadates hirmunult tagasi Viale Machiavelli suunas.

      Me oleme keskel lõksus, mõtles Langdon, lastes pääseteed otsides pilgul ringi liikuda – ristmik, park, sõidutee –, kuid ei näinud muud kui eramaju vasakul ja kõrget kivimüüri paremal.

      Sireenid valjenesid.

      “Sinna,” otsustas Langdon ja osutas kolmkümmend meetrit eespool asuvale tühjale ehitusplatsile, kus segumasin pakkus pisutki varju.

      Sienna keeras ratta kõnniteele ja kihutas platsile. Nad parkisid segumasina taha, mõistes kohe, et see varjab ratastki ainult hädavaevalt.

      “Tule,” ütles Sienna, tormates müüri ääres kasvavate põõsaste vahele peidetud väikese teisaldatava tööriistakuuri poole.

      See ei ole tööriistakuur, mõistis Langdon lähemale jõudes ja krimpsutas nina. See on teisaldatav kemps.

      Ehitustööliste tualeti juurde jõudes kuulsid Langdon ja Sienna selja taga lähenevaid politseiautosid. Sienna tõmbas lingist, kuid uks ei avanenud. See oli suletud tabaluku ja raske raudketiga. Langdon haaras naisel käsivarrest ja tõmbas ta putka taha, kitsasse vahesse kivimüüri ja tualeti vahel. Nad mahtusid sinna hädavaevalt ära. Jõle hais tahtis hinge matta.

      Langdon lipsas Sienna kannul putka varju samal hetkel, kui nähtavale ilmus süsimust Subaru Forester, küljel kiri CARABINIERI. Auto möödus aeglaselt nende peidupaigast.

      Itaalia sõjaväepolitsei, mõtles Langdon uskumatult, arutades endamisi, kas ka politseinikele on antud korraldus neid nähes tulistada.

      “Keegi on otsustanud meid iga hinna eest üles leida,” sosistas Sienna. “Ja kuidagi see neil ka õnnestus.”

      “GPS?” mõtles Langdon valjusti. “Võib-olla on projektoril jälitusseade?”

      Sienna raputas pead. “Usu mind, kui see värk oleks jälitatav, oleks politsei meil juba kukil.”

      Langdon niheles, püüdes kitsasse prakku mugavamalt ära mahtuda. Äkki silmas ta enda ees välikäimla tagaseinal elegantset grafitit.

      Itaallastele võib kindel olla.

      Enamik Ameerika välikäimlaid on kaetud algeliste soperdistega, mis meenutavad väga ebamääraselt tohutu suuri rindu või peeniseid. Selle käimla grafitid meenutasid pigem kunstitudengi visandialbumit: inimese silm, üksikasjaliselt joonistatud käsi, meheprofiil ja üks fantastiline lohemadu.

      “Kõikjal Itaalias ei ole omandi rikkumine päris samal tasemel,” ütles Sienna nähtavasti mehe mõtteid lugedes. “Teisel pool kivimüüri asub Firenze kunstiinstituut.”

      Nagu Sienna sõnade kinnituseks ilmus kaugemal nähtavale salk üliõpilasi, kes lonkisid nende poole, visandimapid kaenla alla. Tudengid lobisesid, süütasid sigarette ja arutlesid teesulu üle eespool Porta Romana juures.

      Langdon ja Sienna küürutasid madalamale, et tudengite eest varjule jääda, ning samal hetkel tuli mehele täiesti ootamatult kummaline mõte.

      Pooleldi maetud patused, jalad õhu siplemas.

      Võib-olla tuli see väljakannatamatust lehast või ehk neist lamarattal mööda sõitnud mehest, kelle paljad sääred usinalt pedaale sõtkusid, kuid äkki liikusid Langdoni mõtted Malebolge roisulehasesse maailma ja maa seest välja ulatuvatele paljastele jalgadele.

      Mees pöördus järsult kaaslase poole. “Sienna, La Mappa meie versioonis olid maa seest väljaulatuvad jalad ju kümnendas kraavis, eks ole? Malebolge madalaimal tasemel?”

      Sienna heitis mehele imestava pilgu, nagu poleks sääraseks jutuajamiseks just parim hetk. “Jah, päris põhjas.”

      Murdosaks sekundist oli Langdon jälle Viinis loengut pidamas. Ta seisis laval, vaid mõne hetke kaugusel oma suurejoonelisest finaalist, ning oli näidanud publikule äsja Doré gravüüri Geryonist – tiivulisest mürgisabaga koletisest, kes elas kohe Malebolge kohal ja valvas kaheksandat ringi.

      “Enne kui kohtume Saatanaga,” teatas Langdon, sügav hääl valjuhääldites vastu kaikumas, “peame läbima Malebolge kümme Kurjataskut, milles karistatakse petiseid – neid, kes on süüdi tahtlikus kurjuses.”

      Langdon näitas slaididel Malebolge detaile ning viis siis kuulajad ükshaaval mööda kraave allapoole. “Ülalt alla on meil: võrgutajad, keda piitsutavad deemonid… libekeeled roojas hulpimas… kirikuametitega kauplejad, kes on pooleldi maasse maetud, jalad õhus siplemas… ennustajad, pead tagurpidi otsas… СКАЧАТЬ