Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on palju, mille eest Dantet tänada. Tema “Põrgu” tekitas usklikes sajandeid õudust ning pole kahtlust, et kolmekordistas hirmunute seas kirikuskäimist.”

      Langdon vahetas slaidi. “Ja see viib meid põhjuse juurde, miks me kõik täna siin oleme.”

      Nüüd oli ekraanil loengu pealkiri “JUMALIK DANTE: PÕRGUSÜMBOLID”.

      “Dante “Põrgu” on sümbolismist ja ikonograafiast nii rikas, et pühendan sellele sageli terve semestri pikkuse kursuse. Ja täna õhtul mõtlesin, et poleks paremat viisi Dante “Põrgu” sümbolite avamiseks kui kõndida koos temaga… läbi põrguväravate.”

      Langdon astus lava servale ja silmitses publikut. “Kui plaanime jalutuskäiku läbi põrgu, siis soovitan soojalt kasutada kaarti. Ning Dante põrgu kohta pole täielikumat ja täpsemat kaarti kui see, mille maalis Sandro Botticelli.”

      Ta puudutas pulti ja publiku ette ilmus Botticelli heidutav “Mappa dell´Inferno”. Langdon kuulis paari oiatust. Inimesed tuiutasid jubedusega allilma lehtrikujulises koopas aset leidvaid õudusi.

      “Erinevalt nii mõnestki teisest kunstnikust oli Botticelli Dante teksti tõlgendamisel äärmiselt allikatruu. Ta veetis nii palju aega Dantet lugedes, et suure kunstiajaloolase Giorgio Vasari sõnul viis Botticelli painatus Dantest “tõsiste häireteni tema elus”. Botticelli lõi veel üle kahe tosina Dantega seotud töö, kuid see kaart on kõige kuulsam.”

      Langdon pöördus ja osutas maali ülemisse vasakusse nurka. “Meie teekond algab siin üleval, maa peal, kus näete punases rüüs Dantet koos oma teejuhi Vergiliusega seismas põrguväravate ees. Sealt liigume allapoole, läbi Dante põrgu üheksa ringi ning jõuame viimaks vastamisi…”

      Langdon klõpsas kiiresti ette uue slaidi: hiiglasliku suurenduse Saatanast, nagu teda kujutas Botticelli sellelsamal maalil – jubeda kolmepäise Lutsiferi, kes õgib korraga kolme inimest.

      Publik ahhetas kuuldavalt.

      “Kiire pilguheit eesootavatele atraktsioonidele,” kuulutas Langdon. “Selle õudse tegelase juures meie tänaõhtune reis ka lõpeb. See on põrgu üheksas ring, kus elab Saatan ise. Kuid…” Langdon peatus. “Sinna jõudmine on pool lõbust, nii et liigume nüüd pisut tagasi… üles põrguväravate juurde, kust meie teekond algab.”

      Langdon liikus järgmise slaidi juurde. See oli Gustav Doré litograafia, mis kujutas karmi kaljuseina raiutud pimedat sissekäiku. Raidkiri ukse kohal kuulutas: KÕIK LOOTUS JÄTKE, ASTUDES SIIT SISSE.

      “Niisiis…” sõnas Langdon naeratades. “Kas lähme?”

      Kusagil kriiksatasid valjult autokummid ja publik Langdoni silme ees hajus. Mees tundis end ettepoole paiskuvat ning põrkas vastu Sienna selga, kui Trike keset Viale Machiavellit järsku peatus.

      Langdon lõi tuikuma, mõeldes ikka veel enda ees kõrguvatele põrguväravatele. Tasakaalu tagasi saades mõistis mees lõpuks, kus ta on.

      “Mis lahti?” nõudis Langdon.

      Sienna osutas kolmesaja meetri kaugusel asuva Porta Romana – iidse kivivärava poole, mis oli sissekäik Firenze vanalinna. “Robert, meil on probleem.”

      19. peatükk

      Agent Brüder seisis keset viletsat korterit ja püüdis avanevast pildist sotti saada. Kes kurat siin elab? Sisustus oli napp ja meenutas kasina eelarvega sisustatud ühiselamutuba.

      “Agent Brüder?” hüüdis üks meestest koridorist. “Te peate seda nägema.”

      Mööda koridori edasi minnes mõtles Brüder, kas kohalik politsei on Langdoni juba kinni pidanud. Brüder oleks eelistanud lahendada seda kriisi “majasiseselt”, kuid Langdoni põgenemine polnud jätnud teist võimalust kui paluda politsei abi teesulgude püstitamiseks. Kiire tsikkelauto võis Firenze labürinti meenutavatel tänavatel vaevata maha raputada Brüderi furgoonid, mille rasked polükarbonaataknad ja tugevad torkekindlad rehvid muutsid läbitungimatuks, kuid kohmakaks. Itaalia politsei oli tuntud oma tõrksuse poolest koostööks võõrastega, kuid Brüderi organisatsioonil oli märkimisväärne mõju: politsei, konsulaadid, saatkonnad. Kui meie esitame nõudmisi, ei söanda keegi esitada küsimusi.

      Brüder astus väiksesse kabinetti, kus üks tema meestest seisis avatud sülearvuti kohal ja klõbistas midagi, kummikindad käes. “Seda masinat ta kasutaski,” ütles mees. “Langdon läks siit oma meilikontole ja tegi mõned otsingud. Failid on veel alles.”

      Brüder astus laua juurde.

      “See ei paista olevat Langdoni arvuti,” lisas tehnik. “See on registreeritud isikule, kelle nimetähed on S.C. Peaksin varsti saama tema täisnime.”

      Oodates liikus Brüderi pilk paberivirnale laual. Ta võttis paberid kätte ja lehitses neid – Londoni Globe-teatri vana mängukava ja hulk ajaleheväljalõikeid. Mida kauem Brüder luges, seda suuremaks ta silmad läksid.

      Pabereid kaasa võttes astus Brüder tagasi koridori ja helistas bossile. “Mulle tundub, et meil on Langdoni abistaja isik teada.”

      “Kes see on?” küsis ülem vastu.

      Brüder hingas aeglaselt välja. “Te ei usu seda.”

      Kolme kilomeetri kaugusel küürutas Vayentha sündmuskohast kiiresti eemalduval BMW mootorrattal. Politseiautod kihutasid temast sireenide huilates mööda vastassuunas.

      Minust öeldi lahti, mõtles naine.

      Tavaliselt aitas mootorratta neljataktilise mootori värin ta närve rahustada. Täna mitte.

      Vayentha oli töötanud Konsortsiumi heaks kaksteist aastat, roninud tugiteenistusest strateegia koordineerimise osakonda ja sealt kõrgetasemeliseks väliagendiks. Karjäär on kõik, mis mul on. Väliagentide osaks oli elu täis salatsemist, reise ja pikki missioone, mis kõik välistasid suhted ja elu väljaspool tööd.

      Ma olen tegelnud selle missiooniga terve aasta, mõtles naine, suutmata ikka veel uskuda, et provost oli vajutanud päästikule ja temast nii äkki lahti öelnud.

      Vayentha oli terve aasta juhtinud tugiteenuste osutamist sellele Konsortsiumi kliendile: ekstsentrilisele roheliste silmadega geeniusele, kes tahtis vaid mõneks ajaks “kaduda”, et teha rivaalidest ja vaenlastest takistamatult oma tööd. Ta reisis väga harva ja alati nähtamatult, suurema osa ajast tegi ta tööd. Mehe töö iseloomuga ei olnud Vayentha kursis, tema ülesanne oli vaid hoida klienti peidus mõjukate inimeste eest, kes üritasid teda välja peilida.

      Vayentha oli osutanud teenust ülima professionaalsusega ning kõik oli laabunud probleemideta.

      Kuni… eelmise ööni.

      Sellest peale olid Vayentha emotsionaalne seisund ja karjäär liikunud allamäge.

      Ma olen nüüd autsaider.

      Agendist lahtiütlemise reeglid nägid ette, et nende jõustamisel peab agent viivitamatult missioonist loobuma ja otsekohe “areenilt” lahkuma. Kui agent tabati, eitas Konsortsium täielikult, et temast midagi teab. Agendid teadsid, et pole mõtet organisatsiooniga oma õnne proovile panna, sest olid olnud tunnistajaks Konsortsiumi võõrikule võimekusele manipuleerida tegelikkusega täpselt nii, nagu sobis organisatsiooni vajadustega.

      Vayentha teadis vaid СКАЧАТЬ