Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Jumalik Dante: Põrgu sümbolid.”

      Dante Alighieri oli kujunenud tõeliseks kultusikooniks ning see oli kaasa toonud Dante ühingute loomise kõikjal maailmas. Ameerika vanima haru oli 1881. aastal Massachusettsi osariigis Cambridge´is asutanud Henry Wadsworth Longfellow. Uus-Inglismaa kuulus kodukoldepoeet tõlkis esimese ameeriklasena “Jumaliku komöödia”, tema tõlge oli tänapäevani jäänud üheks mainekamaks ja enim loetuks.

      Dante loomingu tuntud uurijana kutsuti Langdon kord esinema suurele üritusele, mille korraldas üks maailma vanemaid Dante ühinguid – Viini Società Dante Alighieri. Üritus pidi toimuma Viini Teaduste Akadeemias. Selle peasponsoril, jõukal teadlasel ja Dante ühingu liikmel, oli õnnestunud saada luba korraldada loeng akadeemia kahe tuhande kohalises loengusaalis.

      Kui Langdon üritusele saabus, võttis teda vastu konverentsi direktor, kes ta loengusaali juhatas. Fuajeest läbi minnes märkas Langdon tahtmatult hiiglaslike tähtedega ruumi tagaseinale maalitud sõnu: AGA MIS SIIS, KUI JUMAL EKSIS?

      “See on Lukas Troberg,” sosistas direktor. “Meie uusim installatsioon. Mis teie sellest arvate?”

      Langdon silmitses hiigelteksti, teadmata, mida öelda. “Ee… tema pintslitõmbed on pillavad, kuid subjunktiivi valitsemine tundub napp.”

      Direktor silmitses teda segaduses. Langdon lootis, et tema kontakt publikuga kujuneb paremaks.

      Kui Langdon viimaks lavale astus, sai talle osaks publiku maruline aplaus. Loengusaal oli rahvast täis, kohti oli vaid seisjatele.

      “Meine Damen und Herren,” alustas Langdon hääle kõmisedes kõlarites. “Willkommen, bienvenue, tere tulemast.”

      Need kuulsad read “Kabareest” kutsusid esile publiku tunnustava naeru.

      “Mulle öeldi, et meie tänaõhtuse publiku seas ei ole üksnes Dante ühingu liikmed, vaid siin on ka palju külalisi, teadlasi ja tudengeid, kellele see võib olla esimene kokkupuude Dantega. Seepärast mõtlesin alata nende jaoks, kellel on olnud liiga palju tegemist, et Itaalia keskaja suurteost läbi lugeda, kiire ülevaatega Dantest: tema elust, loomingust ja sellest, miks teda peetakse kogu ajaloo üheks mõjukamaks isikuks.”

      Taas puhkes aplaus.

      Tillukese puldi abil manas Langdon ekraanile rea pilte Dantest, mille seas esimene oli Andrea del Castagno täispikkuses portree luuletajast ukselävel, käes filosoofiline teos.

      “Dante Alighieri,” alustas Langdon. “See Firenze kirjanik ja filosoof elas aastatel 1265 kuni 1321. Sellel portreel, nagu peaaegu kõigil teistelgi, kannab ta peas punast cappuccio´t – liibuvat kõrvaklappidega kurrutatud kottmütsi –, mis on koos karmiinpunase rüüga saanud Dante levinuimaks kujutamisviisiks.”

      Langdon liikus slaididega edasi Botticelli Dante portreeni Uffizi galeriist, mis rõhutas Dante kõige iseloomulikumaid jooni, tugevat lõuga ja kongus nina. “Ka siin raamib Dante ainulaadset nägu taas tema punane cappuccio, kuid Botticelli on lisanud tema mütsile loorberipärja meisterlikkuse sümbolina – antud juhul luulekunsti alal. Tegemist on traditsioonilise sümboliga, mis on laenatud Vana-Kreekast ning mida kasutatakse ka tänapäeval tseremooniatel poeta laureatus´te ja Nobeli preemia laureaatide austamiseks.”

      Langdon keris kiiresti edasi veel mitu pilti, mis kõik kujutasid Dantet punases mütsis, punases tuunikas, loorberipärja ja silmatorkava ninaga. “Ja et teie ettekujutusele Dantest viimane lihv anda, on siin kuju Piazza Santa Crocelt… ja muidugi kuulus fresko Bargello kabelis, mida omistatakse Giottole.”

      Langdon jättis Giotto fresko ekraanile ja astus lava keskele.

      “Nagu te kahtlemata teate, võlgneb Dante suurima kuulsuse oma monumentaalsele meistriteosele “Jumalik komöödia”, mis kujutab värvikates ja jubedates detailides kirjaniku laskumist põrgusse, purgatooriumi läbimist ja lõpuks paradiisi jõudmist, et saada osa Jumala armust. Tänapäevases mõistes ei ole “Jumalikus komöödias” midagi komöödialikku. Seda nimetatakse komöödiaks hoopis teisel põhjusel. Neljateistkümnenda sajandi Itaalias oli kirjandus jagatud kahte žanri: tragöödiaid, mis esindasid ülevat stiili, kirjutati formaalses keeles; komöödiaid, mis esindasid madalat kirjandust, aga rahvakeeles, ja need olid mõeldud elanikkonna suurtele massidele.”

      Langdon liikus edasi Michelino ikoonilise fresko juurde, mis kujutas Dantet väljaspool Firenze müüre, käes “Jumalik komöödia”. Taustal kerkis põrguväravate kohal astmeline Purgatooriumimägi. Praegu rippus maal Firenze Santa Maria del Fiore katedraalis, mida rohkem tuntakse Il Duomo´na.

      “Nagu võite pealkirja järgi oletada,” jätkas Langdon, “kirjutati “Jumalik komöödia” rahvakeeles. See sulatas religiooni, ajalugu, poliitikat, filosoofiat ja ühiskonda käsitlevad kommentaarid vaimustavasse ilukirjanduslikku koetisesse, mis oli küll äärmiselt õpetatud, kuid samal ajal massidele täiesti ligipääsetav. “Jumalikust komöödiast” sai sellisel määral Itaalia kultuuri tugisammas, et Dante kirjutamisviisile on omistatud ei midagi vähemat kui tänapäeva itaalia keele korrastamine.”

      Langdon peatus hetkeks efekti mõttes ja sosistas siis: “Mu sõbrad, Dante Alighieri teose mõju on võimatu üle hinnata. Kogu ajaloo vältel pole ükski kirjutis, ükski kunsti-, muusika- või kirjandusteos – ainsaks erandiks ehk piibel – inspireerinud nii palju austusavaldusi, jäljendusi, variatsioone ja kokkuvõtteid kui “Jumalik komöödia”.”

      Nimetanud tohutu hulga kuulsaid heliloojaid, kunstnikke ja kirjanikke, kes on loonud teoseid Dante eepilise poeemi põhjal, libistas Langdon pilgu üle publiku. “Kas meil on siin täna õhtul kirjanikke?”

      Ligi kolmandik kätest tõusis. Langdon silmitses publikut rabatult. Üks kahest, see on kas maailma kõige meisterlikum kuulajaskond või on e-kirjastamine tõesti jalad alla saanud.

      “Noh, nagu kõik kirjanikud teavad, ei hinda kirjanik midagi rohkem kui reklaamarvustust – üherealist kiiduavaldust mõnelt mõjukalt isikult, mille eesmärk on tekitada teistes soovi sinu teost osta. See nähtus eksisteeris ka keskajal. Ja Dante sai neid nii mõnegi.”

      Langdon vahetas slaide. “Kuidas meeldiks teile oma raamatu ümbrisel see?”

      Maa peal pole kunagi kõndinud temast suuremat.

– Michelangelo

      Publik kahises üllatusest.

      “Jah,” kinnitas Langdon, “seesama Michelangelo, keda te kõik tunnete Sixtuse kabeli ja Taaveti järgi. Lisaks sellele, et Michelangelo oli meisterlik maalikunstnik ja kujur, oli ta ka suurepärane luuletaja, kes avaldas ligi kolmsada luuletust. Teiste seas ühe pealkirjaga “Dante”, mis oli pühendatud mehele, kelle üliselged põrgunägemused inspireerisid Michelangelo “Viimset kohtupäeva”. Ja kui te mind ei usu, siis lugege Dante “Põrgu” kolmandat laulu ning külastage seejärel Sixtuse kabelit. Kohe altari kohal näete tuttavat pilti.”

      Ekraanile ilmus detailne slaid lihaselisest elajast, kes vibutab end varjata püüdvate inimeste poole hiigelsuurt aeru. “See on Dante põrgulik paadimees Charon, kes peksab aeruga oma reisijaid.”

      Langdon liikus järgmise slaidi juurde. Ka see oli detail Michelangelo “Viimsest kohtupäevast” – mees, keda lüüakse risti. “See on agaglane Haaman, kes pühakirja järgi üles poodi. Kuid Dante poeemis löödi ta hoopis risti. Nagu näete, eelistas Michelangelo Sixtuse kabelis Dante versiooni piibli omale.” Langdon muigas ja alandas hääle sosinaks. “Ärge seda paavstile öelge.”

      Publik СКАЧАТЬ