Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hulluks läinud. Sellegipoolest möödus aeg provosti eelaimusest hoolimata ilma vahejuhtumiteta.

      Ja siis, vahetult enne ringiga ümbritsetud kuupäeva, leidis Firenzes üksteise järel aset rida õnnetuid sündmusi. Provost üritas kriisiga toime tulla, kuid see väljus kiiresti kontrolli alt. Ja siis saavutas kriis haripunkti – tema kliendi hullunud tormamisega Badia torni treppidest üles.

      Ta hüppas alla… surma.

      Hoolimata õudusest kliendi kaotamise üle, pidas provost sõna. Ta alustas kiiresti ettevalmistusi, et täita lahkunule antud viimane lubadus: hõbejuukselisele naisele Firenzes asuva seifi sisu toimetamine, mille ajastamine, nagu teda oli hoiatatud, oli otsustava tähtsusega.

      Mitte enne ringiga ümbritsetud kuupäeva kalendris.

      Provost andis seifikoode sisaldava ümbriku Vayenthale, kes oli sõitnud Firenzesse eset – seda “väikest nutikat pindu” – ära tooma. Ent kui Vayentha provostiga ühendust võttis, olid tema uudised ühtaegu jahmatavad ja sügavalt murettekitavad. Seif oli juba tühjendatud ning Vayentha oli vaevu vahistamisest pääsenud. Kuidagi oli hõbejuukseline naine hoiusest teada saanud ning kasutanud oma mõju, et saavutada juurdepääs seifile ja anda välja vahistamiskäsk igaühe suhtes, kes ilmub seda avama.

      See oli kolme päeva eest.

      Klient oli selgelt soovinud, et see ese oleks tema viimane solvang hõbejuukselisele naisele: parastav hääl hauast.

      Ja ometi räägib see nüüd liiga vara.

      Konsortsium oli sestpeale meeleheitlikult tööle asunud ning kasutanud kõiki oma vahendeid, et kaitsta kliendi viimast soovi ja iseennast. Kõige selle käigus oli Konsortsium üle astunud mitmest seni kehtinud reeglist, ning provost teadis, et tagasipöördumine on keeruline. Ja nüüd, kõigi nende sündmuste taustal, mis parasjagu Firenzes arenesid, põrnitses provost oma lauda ja mõtles, mis on tulevikul varuks.

      Kalendrist vaatas talle vastu kliendi raevukas kritseldus – punase tindiga tõmmatud ring ümber ilmselt väga erilise päeva.

      Homse.

      Provost silmitses vastumeelselt Šoti viski pudelit enda ees laual. Ja siis, esimest korda neljateistkümne aasta jooksul, valas ta endale klaasitäie ja kummutas selle ühe sõõmuga.

      Alltekil tõmbas vanemhaldur Laurence Knowlton väikese punase mälupulga arvutist välja ja pani enda ette lauale. See video oli üks kummalisemaid asju, mida ta oli eales näinud.

      Ja täpselt üheksa minutit pikk… sekundipealt.

      Ebatavalist rahutust tundes tõusis Knowlton püsti ja tammus oma tillukeses kuubikus ringi, murdes pead, kas peaks seda veidrat videot provostile näitama.

      Tee lihtsalt oma tööd, ütles Knowlton endale. Ei mingeid küsimusi. Ei mingeid hinnanguid.

      Videot mõtteist tõrjudes lisas mees oma planeerijasse täitmisele määratud ülesande. Homme, nagu klient soovis, laadib ta videofaili meediale üles.

      18. peatükk

      Viale Niccolò Machiavellit on nimetatud Firenze avenüüdest kõige kaunimaks. Läbi hekkide ja lopsakate lehismetsade looklev laiade S-kujuliste kurvidega tänav on jalgratturite ja Ferrari-sõprade lemmiktee.

      Sienna manööverdas Trike´i osavalt läbi iga kaarja kurvi, jättes selja taha omaenda viletsavõitu elurajooni ja sisenedes linna peene läänekalda puhtasse seedrilõhna. Nad möödusid kabelikellast, mis just lõi kaheksandat hommikutundi.

      Langdon hoidis naisest kinni, peas keerlemas mõistatuslikud pildid Dante põrgust… ja kauni hõbejuukselise naise salapärane nägu, mida ta oli näinud äsja furgooni tagaistmel kahe sõduri vahel.

      Kes ta ka ei ole, mõtles Langdon, ta on neil nüüd käes.

      “See naine furgoonis,” karjus Sienna üle mootorimürina. “Kas sa oled kindel, et see on seesama naine, kes sinu nägemustes?”

      “Täiesti kindel.”

      “Siis oled sa teda millalgi viimase kahe päeva jooksul kohanud. Küsimus on selles, miks sa teda üha uuesti näed… ja miks ta sul otsida ja leida käsib.”

      Langdon nõustus. “Ma ei tea… Ma ei mäleta temaga kohtumist, kuid iga kord, kui ma tema nägu näen, on mul kõikehaarav tunne, et pean teda aitama.”

      Väga süüdi. Väga süüdi.

      Äkki mõtles Langdon, kas tema kummaline vabandus võis olla suunatud sellele hõbejuukselisele naisele. Kas mavedasin teda kuidagi alt? See mõte ajas kõhus keerama.

      Langdonil oli tunne, nagu oleks tema arsenalist võetud oluline relv. Mul ei ole mälu. Juba lapsepõlvest eideetilise mäluga, oli see Langdoni jaoks intellektuaalne vara, millele ta kõige rohkem toetus. Mehe jaoks, kes oli harjunud mäletama iga pisiasja sellest, mida enda ümber nägi, oli mälu toeta tegutsemine nagu katse maandada lennukit pimeduses ilma radarita.

      “Tundub, et sinu ainus võimalus vastuseid leida on dešifreerida La Mappa,” sõnas Sienna. “Ükskõik mis saladust see ka ei varja, tundub see olevat põhjus, miks sind jahitakse.”

      Langdon noogutas, mõeldes sõnale catrovacer Dante “Põrgu” väänlevate kehade taustal.

      Äkki tekkis ta peas selge mõte.

      Ma ärkasin Firenzes…

      Ükski linn maailmas polnud Dantega tihedamini seotud kui Firenze. Dante Alighieri sündis Firenzes, kasvas üles Firenzes, armus Firenzes, legendi järgi Beatricesse, ja pagendati julmalt oma kodulinnast, määratuna aastaid mööda Itaaliat ringi uitama, igatsedes kogu südamest kodu järele.

      Sa jätad kõik, mida armastad kõige enam, kirjutas Dante pagenduse kohta. See on nool, mille pagenduse vibu esimesena laseb.

      Meenutades neid sõnu “Paradiisi” seitsmeteistkümnendast laulust, viis Langdon pilgu üle Arno jõe paremale Firenze vanalinna kaugete tornide suunas.

      Langdon kujutles vanalinna plaani: labürinti täis turiste ja autosid kihamas kitsastel tänavatel Firenze kuulsa katedraali ümbruses, muuseume, kabeleid ja kaubanduspiirkondi. Mees mõtles, et kui nad Siennaga Trike´i maha jätaksid, võiksid nad rahvamassi kaduda.

      “Me peame minema vanalinna,” otsustas mees. “Kui kusagil on olemas vastused, siis arvatavasti seal. Vana Firenze oli kogu Dante maailm.”

      Sienna noogutas nõusolevalt ja hüüdis üle õla: “Ja seal on pealegi turvalisem: palju kohti, kuhu ennast peita. Ma sõidan Porta Romana poole ja sealt võime minna üle jõe.”

      Jõgi, mõtles Langdon väikese hirmuärevusega. Dante kuulus teekond põrgusse oli samuti alanud jõe ületamisega.

      Sienna andis gaasi ja samal ajal kui maastik neist mööda tuhises, meenutas Langdon mõttes pilte põrgust, surnutest ja surijatest, Malebolge kümnest Kurjataskust katkuarsti ja kummalise sõnaga – CATROVACER. Ta murdis pead La Mappa alumisse serva kritseldatud sõnade üle – Tõele saab pilku heita vaid läbi surma silmade – ja mõtles, kas see sünge ütlemine võib olla tsitaat Dantelt.

      Ma ei tunne seda ära.

      Langdon СКАЧАТЬ