Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mind segama ja seletama, sest pilt on püha ja maalritöö on kuradi püha töö, päälegi ku ma põrgut maalin. Ku ma ükskord kätte võtan ja nii kaugele jõuan, et ma põrgu lõuendi pääle maha panen, mis põrgu on, ja siis ei ole mul taevast, ja siis ei ole mul maad ja inimesi ei ole, ainult need, kes põrgusse on kinni pandud, ja vanakuradi sulased ise ja obused. Obused on, ära sa mulle tule seletama, mina ise tean, ära tule suud lahti tegema, ku mina oma põrgupilti maalin, seda olen ma nii kaua oma elus mõtelnd, et siin ei ole enam ühte asja kah juurde panda ja maha võtta, kõik on kuradima kohas kuradima täpselt paigas, mitte üks kraad sinna või teisele poole, ja ku ma seda tegema hakkan, siis ma teda teen ja muu käigu kuradi vanaema perse ja oodaku. Ma ütlen, oodaku! Kurrat, ma ütlen veel üks kord, aga rohkem ma enam küll ei ütle, oodaku, või ma tapan. Kuuled sa, tapan, tõsi­jutt, tapan, ja ei sülita selle pääle kah mitte, nihhujaa, see ei ole mu käes muud ku näpuga nipsatada, tapmise pääle olen mina meister, nagu maalimise pääle olen, usud? Ära usu, küll näed veel ükskord, aga ku ma põrgupilti maalin, siis ei ole mul tapmisega aega raisata, siis ära tüki oma lollusega lähemale, et ma su sita mahalöömisega aega ei pea raiskama, aeg maksab, aeg on rohkem ku raha. Kas ma raha olen vähe teind ja kokku ajand, teistele, kuradi kaabakatele ja röövlitele ja iseendale kah, iseendale kah, küllalt, ja teen veel, mina olen ärimees, mina olen ein Professional, maalin ja ajan raha pintsliga hunnikusse, ku selle pääle asi läheb, aga ku ma maalin, siis ma maalin ja muu sitt olgu vait. Päälegi ku ma oma põrgut maalin, nagu oleks see mu viimane pilt… Äkki ongi, kust mina seda tean, mida sa siin muidu kolad, aga seda ma ütlen, kuuled sa mees, ole sa sant või ole sa setu, ole tohter või professor. Ära tule mind irmutama, mina ei karda, ja meelitama ära kah tule, praegu ma maalin ja Geschäft jääb teiseks korraks — oodaku, kurat, ma ütlen veel üks kord — oodaku, praegu ei ole muud ku põrgu.“

      Emma läks sammukese edasi, puude poole.

      Ta ei saanud aru, kellele jutlus on suunatud, või kus seda peetakse, hääle ta tundis ära, muidugi oli see Knut Villem, niipalju ta seda meest juba teadis. Puud varjasid ikka veel maja ja ligemale Emma minna ei söandanud, ta vaatas selja taha, et kas Tooni tuli temaga kaasa või läks, nagu lubas.

      Toonit ei olnud, kedagi ei olnud, ainult lehmad ja lambad veepiiri lähedal ja päike, mis oli ennast nüüd juba lahe kohale üles upitanud, veepinnalt lahti kiskunud ja ronis aegamööda linna tornide poole.

      Kus psühhiaater olla võis, seda ta ei kujutanud ette, aga küllap ta maja juures oli, võib-olla sees ja jutt kostis läbi lahtise akna välja, võib-olla seisis üks toas ja teine, see, kellele räägiti, väljas, sel juhul Emma ei mõistnud, miks ta tulema ei tule, psühhiaater nimelt, ega jäta Knut Villemit aknale kisendama, sest mingit mõtet tolle sõnades ei tundunud ju olevat, mingit sisu, mida teadma oleks pidanud; ärritatud ja pidurdamatu inimese hüsteeriline kisa, aga võib-olla see see pidigi olema, võib-olla oli tegu jälle psühhiaatri eksperimendiga, või oli see mingi uus (Viini) ravimeetod, mida ta siin järele proovis. Kui selle väljakutsumine ja kuulamine kuulus psühhiaatri professionaalse tegevuse hulka, noh, kuulaku terviseks!

      Jutluse teema oli muutunud.

      „Sina võid mu pärast minna, kus tahad, aga neitsid jäävad siia, mul on neid täna veel vaja.”

      Psühhiaater vastas midagi — see oli psühhiaater, ka tema hääle tundis Emma ära.

      Emma hiilis puude alla, hoidis end puutüvede varju — nagu Mata Hari, mõtles ta ja pidi naerma — hüsteeriline naer, mida muud see sai olla. Magamata inimese hüsteeria, paranoia, skisofreenia ja mis kõik veel, aga ta nägi nüüd, lahtist akent nimelt ja Knut Villemit aknal, see oli tõesti tema, kes jutlust pidas, käed laiali vastu aknapiitu, justkui oleks ta sinna maailmale vaatamiseks risti löödud.

      Kas siis niimoodi ta, psühhiaater, räägibki oma märatsejatega, räägib, ja sanitarid hiilivad selja tagant lähemale ja ajavad hullusärgi selga.

      Nüüd seisis üks hullusärgis aknal ja lasi ennast risti lüüa.

      Siis pistis üks pulstunud pea end Knut Villemi laialiaetud käte vahelt nähtavale ja karjus omakorda.

      „Tulge appi, päästke meid siit välja! See hull hoiab meid kinni!”

      „Ära kisenda, teeme põrgu valmis, siis lähed!”

      Psühhiaater rääkis:

      „Ma pean oma kraami võtma ja üks võõras kuub on ka seal sees.”

      „Mis kraam see sul on, ma viskan aknast välja.”

      „Ei, ma pean selle ise üles otsima.”

      „Hää küll, tule ja otsi, aga välja sa enam ei pääse. Tule põrgusse, kui tahad!”

      „Mis siis ikka, eks ma siis tulen.”

      „Tule, aga pea meeles! Tule kähku, ku tuled, ma teen ukse ühe korra lahti, pärast sa enam sisse ei saa… ja välja kah, muidugistki.”

      „Minge sadamasse ja sõitke ära. Küll ma temaga hakkama saan.”

      Emma ei näinud rääkija asukohta, kuid lähedal pidi see olema, sest hääl rääkis talle otsekui kõrva.

      „Minge ruttu, enne kui ta ukse lahti teeb, parem, kui ta teid ei näe, äkki jäi tal teie portree juures midagi pooleli… Ma tulen hommikusele seansile, minge nüüd!”

      „Missugusele hommikusele seansile?”

      Uks läks lahti, trepil seisis Knut Villem, ja tõesti oli tal püss kaenla all.

      „Tule siis ja ära seleta.”

      Emma kükitas maha, põõsad varjasid ta vaatevälja, ta kuulis, kuidas psühhiaater sammus mööda kruusatatud rada, ta ei näinud sammujat.

      Siis pandi uks kinni.

      Emma hiilis põõsaste vahelt välja ja hakkas kiiresti liikuma sinnapoole, kuhu arvas Tooni läinud olevat. Ta ei julgenud hõigata.

      Kuidas lugu ka ei olnud, hommikune kohtumine algas väga igapäevaselt.

      Emma nägi neid istuvat sadamasillal, jalad rippu vee kohal, nagu olnuksid nad vanad kailkonutajad või koguni paadialused. Ja Tooni suitsetas.

      Eventuell.

      Emma nägi neid juba kaugelt roobasteelt — kahte istuvat kuju pikal merre ulatuval ribal.

      Niisiis, ära ta ei eksinud, kuid võttis siiski mõnda aega, enne kui ta istujad leidis.

      „Mis see nüüd jälle olema peaks?” küsis ta endalt, nagu oleks lahtimõtestatud vaatepilt teda kuidagiviisi häirinud. Need kaks näisid olevat süvenenud vestlusse, justkui ei paneks kumbki neist tulijat tähele; vähemalt märku nad sellest ei andnud.

      Alles siis, kui Emma jõudis päris lähedale, tõstsid vestlejad silmad veepinnalt ja vaatasid, kuid ei lausunud seejuures sõnagi.

      Nad ronisid paati, mootor pandi käima, kett harutati sillaposti ümbert lahti.

      „Kas sõidame?”

      Kaarel B. Väljamäe

      Tahmakuu tekstid

      *

СКАЧАТЬ