Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paigal?).

      Nad kardavad. Kas enda või minu pärast? Psühhiaater vastutab oma hullumaja eest ja peab patsientide pärast kartma. Ta läheb ise vangi, kui tal mõni maha lüüakse. Vähemalt pannakse ta hullumaja kinni.

      Mitu hobust ta ära on tapnud? Kuidas ta need paigale sai, ja näod liikumatult maskideks?

      Nüüd olen ma patsient valmis, mõtlen nagu ehtne hullumeelne. Kas siis selle on nad ka planeerinud? Minu mõtted?

      Keegi söandas häält teha, psühhiaater: „Kannatage ära, ega see kaua enam ei kesta.”

      Niipaljuke siis arstlikku tröösti.

      Tooni toibus ja söandas ütelda:

      „Kohe kireb kukk ja kuradid lähevad ja sina pääsed põrguvägedest lahti, eventuell.”

      Emma mõtles: tuleb ikkagi minema joosta.

      Kuid ta ei jooksnud, ta vaatas pilti ja nägi, milleks ta nägu kujunes.

      See huvitas teda, nüüd tõesti, kogu see põrgu.

      Ta jäi, ei liigutanud enam näonahkagi, vaatas ainult ja mõtles.

      Kuni kukk tõepoolest kires.

      See pidi olema kukk, sest Knut Villem pani paleti kõrvale ja hakkas pintsleid pühkima.

      Ta ei kadunud sinise suitsuga, kuid seansiga oli siiski lõpp.

      Kusagilt väga madalalt ronis valgus läbi akna sisse. Lambid hakkasid suitsema.

      Vähemalt muutus nende suits koiduvalguses nähtavaks.

      Keegi ei rääkinud, ka selja taga oli sumin vaikinud.

      Knut Villem ei pööranud enam oma külalistele vähimatki tähelepanu, mitte ühelegi neist, vahtis oma kätetööd.

      Vähemalt võis arvata, et ta seda tegi. Istus ja liigutas ainult pintsleid puhastades sõrmi.

      Emma ütles: „Oh, ma ei tea, mis nüüd teha.”

      Ta ei ütelnud seda psühhiaatrile, ega ka Toonile, rammestusse vajunuist ja mõtteisse kukkunuist (ka Knut Villemist) rääkimata; iseendalegi mitte. Ta ütleb, sest tõesti ei tea, mida nüüd teha.

      Emma raputab juukseid. Nüüd hommikuse tuule jaoks valmis. Vaatab ainult vilguks Tooni poole ja viskab: „Ükskõik mida, aga siit urkast lähen ma nüüd küll minema!”

      Ja lähebki. Läheb välisukse juurde, lükkab ka selle lahti ja on niimoodi väljas. Ta seisab trepil ja hingab — raputab oma juba lahti raputatud juukseid — püüab tuult. Kolmveerandmündina üle lahesuu tõusnud päike lööb ta silmad pimedaks.

      Hästi valitud hetk ühele Silmapilgust üleastunule.

      Siis ei ütle ta enam midagi, läheb kiduravõitu sirelipõõsastest mööda, remmelgate ja saarte poole. Need varjavad maja müürina. Müürist läbi, astub Emma edasi, poolviltu üle oma öise trajektoori otse mere poole.

      Tal näivad olevat selged kavatsused, mida teha (vaatamata sellele, et oh ta ei tea, mida teha).

      Keegi sammub talle järele, see on psühhiaater ja ka Tooni ei jää väga kaugele maha. Seepärast Tooni hõikab: „Kuulge, kas siin mõnda teerada ei ole? Ega te ei kavatse üle selle karjamaa trampima hakata — minul ei ole selle tarvis kingi kaasas, eventuell!”

      Just seda aga Emma kavatseb — otse üle karjamaa, sinna, kus paistab meri.

      Kas ta läheb kivile istuma ja vaatama, või on tal lisaks sellele tõsisemaid kavatsusi.

      Psühhiaater on sellest huvitatud.

      „Mul on kõik mis vaja.” Ja läheb otsustavalt edasi.

      Tooni: „Kuulge, inimesed, siin on ju lausa lehmad! Aga kui Emma ujuma läheb, siis on nad ligidal küllalt.”

      Nad lähevad rannajoone poole. Emma ees, psühhiaater mõnekümne sammu kaugusel tagapool.

      Päike tõuseb veepinnale püsti, veereb nagu vett puudutav punane õhupall. Lambad ajavad ennast jalule ja järgivad lehmade eeskuju. Tooni ometi jääb paigale, hõikab ainult.

      Psühhiaater, kes on jõudnud Emmale järele, ei märka Tooni hõiget.

      -----------

      Nad hakkavad minema suunas, kus nende kujutluses peab olema sadam.

      Tooni: „Sa arvad nüüd muidugi, et ma olen siin seikluste peal väljas, või et mul on professoriga mingisugused plaanid. Või koguni selle sinu psühhiaatriga.”

      „Miks sa nimetad teda minu psühhiaatriks?”

      „Ma nimetan sellepärast… noh, hea küll, ma ei nimeta. Usu mind, Emma, mul ei ole mingisuguseid plaane, lihtsalt ma tulin Pärnusse õe juurde meelt lahutama. Ja siia me jõudsime ja siis tulid sina oma jahimehega… see on kõik sinu enda avantüür. Mis asja sa siin õige korraldad, ütle mulle palun! Ja nüüd see vana hirmus Knut Villem ka. Kuule, lähme veel natuke kaugemale, ma räägin sulle.”

      Sosistades liiguvad nad jalgrada mööda edasi.

      Maja juurest on kuulda hääli, Knut Villem näib olevat oma tardumusest ärganud ja seletab, õieti karjub.

      „Kuuled?”

      Maja juures on hääled tõusnud, käib mingi intensiivne seletamine.

      „Lähevad jälle kaklema.”

      „Mida sa ootasid, kui Knut Villem on kambas, lõpeb iga pummelung lööminguga.”

      „Algas sellega.”

      „Seda enam ta sellesamaga lõpeb. Kas me jääme ootama? Sul on ju sadamas austaja, me saame temaga kolmekesi kah minema.”

      „Kellega sina tulid?”

      „Mina tulin sinu austajaga.”

      „Jumala pärast, Tooni, mis asja siin täna aetakse?”

      Emma jääb seisma, ta ei tea, kuhu poole ja kellega minna. „Kuule, me peame vist ikka tagasi minema ja vaatama, mis sääl tehakse.”

      „Skandaali tehakse, ja kõige harilikumat, mina sinna oma nina enam ei pista.”

      Emma mõtleb ja püüab kuulata.

      „Kas sa tuled kaasa või jätad oma austaja mulle?”

      „Ma jätan ta sulle, kui sa ta üles leiad.”

      „Hea küll, ma lähen ja otsin ta üles, lõpuks on mul ju suu peas, et küsida, kus see sadam on.”

      Emma ei ütle midagi, läheb tagasi maja poole.

      Mõne sammu pärast kuuleb ta häält selgemini, see näib pidavat jutlust:

      „Ku СКАЧАТЬ