Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noogutas, pööras pea profiili, näis kellelegi toas midagi ütlevat.

      Siis käis jälle uks, kaks meest tulid välja.

      „Preili K!”

      Nad olid teda näinud.

      „Mis sa siin väljas vahid, tule sisse, pilt on pooleli.”

      See võis olla ainult Knut Villem ise.

      „Ikka veel?”

      „Mis sa õige arvad, väärt pilti tehakse mitu aastat!”

      Teine hääl: „Tulge sisse pealegi, preili K. Kust te tulete?”

      Teine oli psühhiaater.

      Tema ka siin. Kogu see õhtune seltskond jälle koos — issand halasta!

      „Kas Tooni ei rääkinud, kust ma tulen?”

      „Aga kuidas? Tulge sisse.”

      Ta astus ise paar sammu lähemale. Knut Villem vehkis käega, pintsliga:

      „Too sisse ja hakkame tööle, varsti on hommik käes.”

      „Hommikul maalitaksegi, mitte öösel!”

      Knut Villem jäi uksele pidama. „Kesse kunstnik on, kas sina või mina? Põrgut maalitakse öösel, taevast päeval!”

      Emma astus sisse.

      „See mees on päris häbematuks läinud.”

      Psühhiaater: „Ärge tehke väljagi, ega ta kätega külge ei tule.”

      „Mulle ei meeldi see jutt!”

      „Lähme sisse, Tooni ootab ja tahab pärida.”

      „Hea küll, lähme siis.”

      Nad astusid sisse.

      Pime eeskoda, ühelt poolt köögi muldne lõhn, teiselt poolt — ukse valguse­praost — hommikuste istungite suitsuselt imal häbitus.

      „Astume, astume, suur jagu rahvast on vana kaardivägi, ja kes võõrad on, ei ole mitte sandikopika eestki paremad, nii et ärge kartke.” Ta lõi ukse Emma ees valla.

      Emma vaatas üle läve ja nägi: kõige segaduse peale vaatamata ta tõesti maalis. Tal pidi olema erakordne keskendumisvõime, et seda teha, sest rahu ei olnud toas hetkekski, rahvas sõelus edasi-tagasi; mõned tulid talle üsna lähedale, küünarnukiulatuseni, aga küllap kahetsesid, sest kelleni tahes Knut Villemi küünarnukk ulatus, seda ta ka lõi. Kuhu juhtus, see tähendab, missuguse kehaosa läheneja küünarnukile ette pani.

      Imelik, et ta jalaga ei löö, mõtles Emma ja kujutas endale ette hobust.

      Ometi ei olnud Knut Villem mingi hobune, kaugel sellest, isegi peru hobune mitte. Ta ainult maalis hobust — see tähendab, oli maalinud, kui tõesti olid nood kunagised Tartu juudikohvikus eksponeeritud pildid tema omad. Üks oli ometi siin — hobune, pildil, küllap vähemalt see oli tema maalitud. Nüüd maalis ta Emmat hobuse paremale käele (kõrvale, tuleks vist ütelda, või jalale).

      Maalimine läks kiiresti, sest midagi temast oli sinna juba ette visandatud, seda oli ta ju aknastki näinud.

      Tooni istus Emma lähedal toolil, kuid pidas tal siiski „silma peal”, et ta ei liigutaks ja pilt tuleks täpne.

      Niipea kui psühhiaater Emma suitsusesse tuppa sisse „tõukas”, haaras Knut Villem tal „turjast kinni” (psühhiaatri sõnad), tiris lampide vahele pildi ette ja kamandas:

      „Seisa nüüd siin paigal ja vaata, et sa ei liiguta, niigi on kuradi vähe aega jäänud!”

      Ta pani Emma seisma pildiga en face, nii et ta vaevalt toast muud nägi kui pilti molbertil, sealsamas kõrval lauakest värvide ja pintslitega, paletti ja pintslit Knut Villemi käes, tulesid pildi ümber ja varje, mis molberti tagant mööda hiilisid; nägi mingeid madalaid istmeid või patju seinte ääres ja riideräbalaid üle kogu põranda, ka pudeleid ja klaase ja taldrikuid muidugi.

      Ta ei teadnud, kes siin, põrgus, koos viibivad. Kuid põrgu see oli, seda Emma möönis.

      Tooni tuli ta juurde, pildil Emmat ei näinud. Õieti oligi seal ainult kaks selgelt, ilmeteni välja maalitud silmnägu, tema oma ja hobuse.

      Tooni päris ja päris, oli asjade käigust sügavalt huvitatud, kuid ei pillanud kordagi toda võimalikku lauset sildade põlemisest. Võib-olla arvas need juba mahapõletatuiks ja ei tahtnud varemetest rääkida.

      Emma ei saanud talle palju vastata, sest vastata polnudki palju ja Knut Villem keelas tal rääkimise — vähemalt täie suuga — ära: „Mis sa arvad, et ma teen siin mõnda ilupilti või, hoia suu paigal — suunurgad on see kõikse tähtsam!”

      Pealegi ei olnud Emmal oma suunurki (niivõrd kui üldse) Tooni küsimustele vastamiseks raisata, tal olid omad küsimused Toonile. Siis, vaevalt suud paotades ta küsis.

      Ometi kiskus Tooni talt välja andmed jahimehe aadlitiitli kohta, mille puhul esialgu põlastavalt puhatas: eventuell, küll luiskab. Hiljem muutus tõsisemaks, näis isegi valmis olevat uskuma, sest kuulutas: „Ma ei saa aru, miks sa, inimene, tema juurest siis ära tulid?”

      Mille peale Emma ei mõistnud muud ühmata kui: „Aga see pilt?”

      „Vot, üks õige sõna kah terve päeva möla sekka.” — See tuli Knut Villemilt.

      „Mis Juhanist sai?” See tuli Toonile alles nüüd meelde. „Dina oli peast poolsegane, tal olid vist Juhaniga kindlad lootused.”

      „Miks olid?” — Parajalt lühike vastuküsimus.

      „Või on, kui tast veel asja saab.”

      „Küll saab.”

      „Kus professor jäi?”

      „Hoia suu kõvasti kinni, ma teen nüüd seda!”

      Knut Villem uuris ilmet, nagu olnuks ta inkvisiitor, ja võib-olla oligi.

      Emma mõtles: ja mis ma tast õige kardan, ma ei ole ju palgatud modell, ma võin igal ajal selja keerata ja minema marssida, arvaku ta must, mis arvab!

      Kuid tõenäoselt ei arvanud Knut Villem (praegu) vähimatki, või ehk siis seda, et suunurgad, mida ta maalib, kuuluvad põrgu pärisperenaisele, aga vaevalt sedagi.

      Toonil keeldu ei olnud, tema võis rääkida:

      „Ma ei saa aru, miks ta sinu omale modelliks valis, mina oleks veel paremini põrgupiigaks sobinud, igatahes. Või sellepärast, et sina oled brünett ja mina blond?” Tooni osutas õlaga ebamäärases suunas.

      Emma vaatas pilti, nüüd tulid maja ja ümbruse kontuurid eriti selgesti nähtavale, nagu oleks keegi neid maalinud, aga ei maalinud ju, ainult tema enda näo kallal nokitses Knut Villem, kuid taust tihenes ja tihenes.

      Nüüd nägi Emma selgesti toda kõrget СКАЧАТЬ