Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siiski jõuan kupli alla. Peetrust

      näha pole, ja miks peakski ta olema, tegelikult

      pole ma targem, vanem ega parem kärbsest,

      Ikarosest, tollest, kelle täna Nasa-targad

      Päikese pinda saatsid nuhkima.

      Kupli all mõtlen emale, kes täna 104 täis sai,

      ja kõigest ilust, mis mu osaks saanud

      temalt ja lastelt ja vanavanematelt on, ja sinust,

      ja kõigist naistest, kes oma hinges

      neitsiks jäid ja jäänud on ja seda ülimat

      ei keelaks mulle, vennast-õdedest,

      sõpradest. (Just nüüd helistas õetütar, kes

      kaua ootas, lõpuks aga pisitütre ja -poja õnnelik

      ema on, teatas, et manalasse kadus

      mu onutütar, see mustasilmne õigluse tuli

      nagu ta isa Volts ehk Voldi, puusepp-tisler

      nagu Jeesuse isagi, kes oma õe, mu ema rõõmuks

      klapplauaga kapi tegi, kuhu kitsukeses toas

      mahtus ära kõik, mis kahele poisile kooliajaks vaja.)

      Jõuan maa peale tagasi, otsin Rooma kuuma

      päikese eest varju. Anda endast rohkem,

      kui saadud on, loovuses olla, mis siis, et ümberringi

      võõrast rahvast lakkamatult sagib,

      mõni ikka äratundvalt naeratab, mõni väike laps.

      Aina üksi olla ja head endast tahta jagada.

      Jalad värisevad all ja kogu kehagi.

      August 2018

      Mazzano Romanos

      Madis Kõiv / Ants Kõiv

      Ateljee

      Madis Kõiv andis enne oma surma mulle, oma vennale, ülesande teha tema pikast (üle 1000 masinakirjalehekülje), segasevõitu, katkendlikust, lõpetamata, paljude variatsiooniliste korduste ja vasturääkivustega romaanist „Minu ema sõnumid” jutte, novelle. Olin seda varemgi teinud. Minu redigeerituna on ilmunud „Portree” („Looming” 2010, nr 10), „Emmi matused” („Vikerkaar” 2009, nr 10—11), „Vihm” („Vikerkaar” 2011, nr 7—8) ja „Öö lokaalis” („Akadeemia” 2020, nr 1).

      Lugejale:

      Loos „Ateljee” kujutatud stseeni algus paigutub koiduaega. Õhtul on istutud lokaalis. Seltskonnas on teiste seas Emma, skulptor, psühhiaater ja skisofreenikust (?) kunstnik Knut Villem, kes kavatseb juba öösel maalida grupiportree „Põrgu”, kuhu ta on valinud modelliks tumedapäise Emma. Eelnevalt on ta korraldanud kõrtsikakluse, kus lõi skulptori nokauti, põhjustades tõsise ajutrauma, mis vajaks haiglaravi. Kõrvallauas sündmuste käiku jälginud jahimees ruttab haiget kliinikusse sõidutama. Kaasa võetakse endine meditsiiniõde Emma, autoomanikust professor ja peale trügib ka seiklushimuline proua Tooni. Selle asemel, et kliinikusse sõita, sõidutab jahimees nad Noarootsi oma jahimajja. Emma jäetakse haiget valvama. Professor ja Tooni sõidavad ära. Ligidusest leitakse enesetapja laip, öeldavasti kõigile tundmatu. Koidikul läheb Emma…

      Ants Kõiv

      Kajakad häälitsesid, kerge tuul tõusis. Kaugel eemal üle karjamaa paistis üksik kollane täpp.

      „Kas see on tuletorn sääl?”

      „Noh, võite sinna tule peale minema hakata, seal on inimesed.”

      „Teie lähete nüüd tagasi?”

      „Jah, peab vist minema.”

      Nad seisid ja vaatasid, kumbki oma kaugusse.

      Emma ulatas käe: „Nii palju asju juhtus, ja ma ei küsinud midagi… ma ei tea miks…”

      „Mis siin ikka pärida. Mõnikord on parem, kui vähem pärid ja vähem vastuseid kuuled.”

      Jahimees võttis käe ja pigistas, lõpetas käepigistuse äkilise järsu survega, see tähendas — hüvasti.

      Nagu kaks meesterahvast jätame jumalaga. Nii mõtles Emma. Lendurid omavahel, või jahimehed. Äärmisel juhul nagu õde ja vend pärast lahusolekule järgnenud põgusat kohtumist.

      Emma ei saanud kunagi teada, „mis mees ta niisugune oli ja mis asju ta tol ööl ajas, või kelle ülesandel”.

      Võib-olla oligi hea, et ta jahimeest enam ei näinud, temast midagi ei kuulnud, sest nii jäi kõik, mis juhtus, alles.

      Koeri ei olnud, ainult hääled. Hääled tulid aknast.

      Lai, eesriideta, kollaselt valgustatud aken, kõik, mis toas sündis, oli väljast näha. Vaatas sisse.

      Põrgu.

      Kolm või neli lampi põles pildi ees, pilt seisis alusel keset tuba, Knut Villem rääkis ja ähvardas pintsliga, sest kellegi nägu ei olnud otseselt pööratud tema poole.

      Ainult need, mis pildil seisid, vaatasid ta profiili ja aknast välja.

      Tooni oli seal kindlasti ja psühhiaater.

      Mõned näod olid täiesti võõrad, mõned arvatavasti pooleli, tema oma (kui see oli tema oma) kaasa arvatud.

      Etnograaf oli muidugi hobune. Ta poleks teda muidu (pildil) ära tundnudki.

      Imelik, miks ta oma pilti „Põrguks” nimetab, aga muidugi, põrgu see on.

      Maja oli üsnagi puudest varjatud ja ime, et ta seda valgustatud akent nägi.

      Kas ta — Tooni — pidi siin olema? Kas ta võis juba jõudnud olla — kui pidi?

      Ta oli, nüüd nägi Emma Toonit läbi akna, Tooni tõusis paremalt nurgast nähtavasti mingilt istmelt, rääkis mõne sõna alla oma kõrvale, tõstis siis pea üles ja näis sekkuvat Knut Villemi monoloogi, pööras seejärel pead ja vaatas aknasse.

      Emmale tundus, et ta nägi teda. Ta rääkis — Tooni.

      Nüüd oli Emmal isegi kampsunist hoolimata külm. Ta oleks pidanud sisse minema, Tooni juurde, ja järele pärima, mida linnas kuulda oli. Ja kuidas ta äkki siia sai.

      Knut Villem seisis endiselt molberti ees, profiil akna poole, mis ta seal tegi, polnud selge.

      Lõpuks sai Emma kangestusest lahti, taipas, tonksis kinganinaga rajakruusast kivikese, võttis selle ja viskas sinnapoole, kust läbi ruudu paistis Tooni nägu.

      Tooni СКАЧАТЬ