Looming. 1 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole maganud, sellepärast ma vist näen und — või on see mõni vana uni, kunagi ammu lapsepõlves nähtud. Unustatud juba ja nüüd siin põrgus meelde tuletatud. Ja mina vaatasin aknast välja ja hobune uksest? See ei saa ju nii olla.

      Psühhiaater ujus tagaplaanilt lähemale, võis nüüd seista kusagil Tooni tooli kõrval, kuid Emma teda ei näinud. „Jah, selleks te sobite, sest pildist saab veel midagi, isegi mina hakkan seda uskuma. Just teid oli siia vaja. Kas te teadsite?”

      „Kurat, kas sul püsib üks minut nägu paigal või ei püsi!”

      „Kuula, Emma, kas see ei lähe nüüd liiale. Ma võin sulle näppude peal üles lugeda kõik need kunstnikud, kellele m i n a olen istunud, aga niimoodi ei ole ükski neist härrastest minuga käituda söandanud.”

      Selle peale kostis vaba inimene psühhiaater: „Te olete lihtsalt istunud ja lasknud endast näopilti maalida, mille puhul ei ole eriti oluline, et see täpselt — üks­kõik mis mõttes — välja tuleks.”

      Kohalviibiv publikum oli nagu teisest maailmast pärit, justkui mingi nähtamatu kilega Knut Villemist eraldatud, isegi (mingil määral) Toonist ja psühhiaatrist.

      Võib-olla ootavad järjekorras? Võib-olla võetakse nad kõik ükshaaval läbi, maalitakse igasse aknasse mõni nägu?

      Täna öösel ei jõua ta ju kõiki neid läbi maalida, vähemalt mitte nii põhjalikult nagu mind.

      Aga mis asja see rahvas siin siis ikkagi teeb, kui nad pildiga mingilgi moel ei ole seotud?

      Aga Tooni? Psühhiaater? Neid ju pildil ei ole — ega tule, hommik on nagunii varsti käes ja päevatöö peab reeglite järgi enne kuke kiremist olema lõpetatud. Ta kuulas — mitte ainsatki kukke. Niisiis, aega veel oli. Ka Tooni jaoks? Psühhiaater ennast ju nagunii ei lase maalida.

      Mis on mul selle hullumaja…

      Siinkohal lõikas valgus ta mõtte pooleks. Nagu oleks keegi möödahiilijatest ta kõrva kohale kummardunud ja ütelnud — ta kuulis (oma sisemist häält): Kas sa siis aru ei saa, see on ju hullumaja!

      Kuidas ta (Emma) seda varem ei taibanud ja ometi oli temagi tahtnud ükskord psühhiaatriks saada?

      Muidugi, et Knut Villem on hull, see oli varemgi teada, sellest on ammu räägitud, tema hullustest ja ta salapärastest hobusemaalidest. Emma isegi on seda tähele pannud, vähemalt täna õhtul, kui nad promenaadil kohtusid, oli see ju päevselge. Ja see pilt, mida ta praegu Emma pealt maha maalib ja millele tema ise silmnäotsi vastu seisab. Kas võis mõni normaalne inimene niisugust asja maalida, pealegi öötunnil õlilampide valgusel! Niiviisi tuleleegiga maalitava suunurki uuri­da — mida need suunurgad tähendama pidid? Ja põrgu? Maja nagu hullumeelse arhitekti nägemuste järgi projekteeritud. Missugune maja? See, mis talle pildilt vastu vahib? Või see, mille sees ta koos pildi ja maalijaga istub?

      Kogu hullude seltskond seisab vaheldumisi aknal ja nüüd on tema kord. Ja hobune uksel. Kas ta nägi hobust uksel, kas ta pidi hobusest mööda trügima, et sisse pääseda. Etnograaf? Kas etnograaf ol… on siin?

      Psühhiaatri eksperiment alates lokaalis istumisest!

      Aga kuidas ta siiski ei olnud midagi kuulnud psühhiaatri erahullumajast kusagil Noarootsi rannakülas? Miks ei võinud Tooni ollagi psühhiaatri patsient? Alles hiljuti oli tal vana Pukitsaga lahutusprotsess. Paljudelgi läheks Tooni asemel niisugusel juhul vaja psühhiaatrilist abi. Ürgkarje?

      Karje läbi kõrgete akendeta maja ainsa akna välja tuulisele lagendikule. Karje läbi uksel vahtiva hobuse hirnumise.

      Kõik viitas ju sulaselgelt hullumajale.

      Ja miks ta ise siin istus — liikumatult skisofreenilises stuuporis? Võib-olla ei saanudki ta enam liigutada.

      Kuidas õieti teda siia meelitatigi?

      Muidugi, kõik nad on viimseni omavahel kokku leppinud. Need kolm tohtrit — professor, psühhiaater ja arst ja veel keegi, kellest nad lokaalis rääkisid. Ja jahimees, kellest ta ju õigupoolest midagi ei teadnud — ainult ta jahimehe­jutte, üks pöörasem kui teine, oli kuulnud. Neid oli ta siis uskunud, või peaaegu uskunud, osaliselt vähemalt. Missugust osa? Lugu põdrast, lugu õhuvõitlusest, aadlitiitlist? Emma ei teadnud, missugust — igaühte parasjagu.

      Ta tegi peaga äkilise liigutuse, kuid pea ei tulnud kaasa. Millele?

      Tooni rääkis:

      „Noh, meie lugupeetud professor kadus loomulikult kõige oma autoga. Ja mis minul, vaesel lahutatud naisel, siis üle jäi muud, kui psühhiaatriga mesti lüüa ja siia kaasa sõita. Eventuell, tulin kaasa, ikkagi intelligentne ja teada inimene. Professoriga on igatahes lõpp, vähemalt täna ööseks, mis hommikul saab, seda näeme hommikul.”

      Nüüd alles lõppes Emma stuupor ja pea keeras liigutuskäsuga tagantjärele kaasa.

      Nüüd nägi ta oma selja taha. Tooni kõrval seisis psühhiaater. Tagapool hämaras sumus nagu suitsus olesklesid teised olesklejad. Ta ei tundnud neist tõesti ainsatki. Tal polnud ka äratundmiseks mahti, ta rääkis psühhiaatriga, ütles:

      „See on ju teie hullumaja, eks ole?”

      „Minu, mis asi?”

      „Ausõna, see on hullumaja! Kas ma saan selle jao täna öösel maalitud, tšortogo materi!”

      See oli Knut Villem, kes n ü ü d selja taga karjus.

      „Oh Emma, näed, sa ajasid meie kunstniku tööjärje segamini, ta peab kõik jälle otsast peale alustama. Ta on vihane, nagu sa kuuled.”

      „Ma olen kuradi vihane — hoidke see naisterahvas mul veel viieteistkümneks minutiks kinni. Mis te siin muidu vahite ja plärate. Hoidke nii, et ta vehkima ei pääse!”

      „Kuulsite, me peame teile vist hullusärgi selga ajama.”

      „Ajage hullusärk selga või pantke need kuramuse hispaani kingad talle jalga, aga hoitke see inimene mul paigal.”

      „Ega me tema nägu ikka hoida ei saa. Ei saa ju, Emma. Ütle, et sa hakkad kisendama ja lõustu tegema, siis ta jätab su rahule ja võtab mind su asemel. Ei olegi enam ammu kellelegi istunud. Aga akti ma endast maalida ei lase, seda ma ütlen kohe.”

      „Mine sina persse oma aktiga!”

      Emma tundis kätt oma õlal, üsna jõhkralt keeras see ta ümber — Knut Villem pritsis talle sülge näkku.

      „Kui sa, kurat, mu pildi ära rikud, siis ma löön su maha! Lihtsalt ja kõik!”

      Tooni:

      „Sellest aitab, mina ei jää siia majja mitte üheks minutiks enam. Tule, Emma, lähme, psühhiaater tuleb meiega kaasa.”

      Ta tõusis ja hakkaski liikuma.

      „Kes sind kutsund on, mine ja kao jalust. Aga sina jääd paigale, usu, ma tapan su ära, kui sa pildi nässu keerad, seda pea meeles!”

      Emma ei näinud, kas Tooni jäi paigale või läks, oleks ta vaadanud, oleks ta näinud — psühhiaater hoidis Toonit randmest kinni.

СКАЧАТЬ