Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest restoranist, mis tal on. Mul ei tule selle nimi meelde.“

      „The French Café,“ ütlesin ma.

      „Just. Nüüd ma mäletan. Ma ei tea, miks ta sellele sellise nime pani. Meie taust on inglise, mitte prantsuse oma.“

      Minu arvates oli Winteri nimevalikul seos menüüga. „Nad valmistavad suurepäraseid sarvesaiu.“

      See pälvis Ritchie tähelepanu. „Sa tahad öelda, et oled seal käinud?“

      „Koos Hannah’ga. Me käisime seal mõned korrad. See asub Blossom Streetil.“

      „Kuule, see ei ole siit kaugel. Sa võid tööle minnes nagu muuseas sealt läbi astuda. Kui sa talle helistad, saab sellest justkui mingi suur asi. Restorani minek oleks loomulikum.“

      „Sul on õigus,“ ütlesin ma, olles otsustanud.

      „Kas tahad, et ma koos sinuga sinna kõnnin?“

      „Ei.“ Mul ei olnud vaja naisevenda oma kätt hoidma. Kui see õnnestub, tore… ja kui ei, pole ka midagi.

      Käisime duši all, panime end tööleminekuks riidesse ning läksime välja. Ritchie on kiropraktik. Tema kontor asub kesklinna põhjapoolses osas, samas kui minu oma on kohe Viienda alguses. Blossom Street on sealt paari kvartali kaugusel, mitte väga kaugel Pill Hillist, kus paiknevad Virginia Mason, Rootsi haigla ja mitmed teised meditsiiniasutused.

      Asusin kiirel sammul teele. Minu kabinet avatakse kell kaheksa, seega ei olnud mul palju aega – ja ma tahtsin sellega ühele poole saada. Nägin French Caféd kohe, kui ümber Blossom Streeti nurga läksin. Kaks inimest oli sisse astumas ja kolm väljumas. Kohvikus käis vilgas hommikune tegevus. Mul oli rõõm näha, et see nii edukas oli; Hannah’l oleks oma nõo üle väga hea meel.

      Mulle meeldis atmosfäär, mille lõid triibulised varikatused ja välja pandud lauad. Olin kindel, et neid ei olnud seal olnud varasematel kordadel, kui koos Hannah’ga kohvikut külastasime. Järjekorras oli seismas umbes kümme inimest, kui ma sellega liitusin; nägin, et meid teenindas üks müüja ja üks kassapidaja. Heitsin kannatamatult pilgu kellale. Mul ei olnud tõesti aega, kuid ometi ei suutnud ma end sealt lahkuma sundida. Minu tähelepanu köitis klaasvitriin, kuhu oli välja pandud mitmesuguseid küpsetisi sarvesaiadest sõõrikute ja magusate saiakesteni. Otsustasin late ja sarvesaia kasuks.

      Kuid minu mõtted ei olnud tellimuse juures. Kui ma lõpuks leti äärde jõudsin, käis mul pea ringi ja ajas iiveldama. „Kas ma saan teid aidata?“ küsis müüja.

      „Kohv ja sarvesai,“ ütlesin kiiresti. Late võtaks liiga kaua aega.

      „Mis suuruses kohv?“

      „Ee, keskmine.“

      „Kas soovite, et jätan koore jaoks ruumi?“

      „Ma joon musta,“ vastasin ja tõmbasin rahakoti välja. Pulss tagumas, küsisin: „Ega Winterit ei juhtu kohal olema?“ Mu kurk oli nii kuiv, et suutsin vaevu rääkida.

      Müüja tõstis pilgu. „Üks hetk, ma vaatan järele.“

      Sain aru, et teised kliendid ei olnud rahul, et ma kõiki ootama panin, seega astusin kõrvale, kui müüja kööki läks, kasutades võimalust ostu eest maksta. Ta naasis pool minutit hiljem ja raputas pead. „Ta ei ole veel tulnud.“

      „Oh.“ See vastus kõlas uskumatult tobedalt, isegi minule.

      „Kas sooviksite talle teate jätta?“

      „Mm… jah.“

      Ta haaras pastapliiatsi ja märkmeploki ning ulatas mulle. Võtsin need ja oma kohvi vastu ning leidsin tühja istekoha. Minu kohv oli juba leige, kui loobusin üritamast midagi kirjutada; olin juba kontorisse hiljaks jäänud ja külm higi niisutas mu otsmikku. See oli mõttetu. Mul ei olnud sellele naisele midagi öelda. Laud oli täis kortsutatud paberilehti. Tundsin end haletsusväärsena ja olin enda peale vihane, et olin Ritchiet kuulda võtnud. Oleksin pidanud targem olema.

      Lõpuks läksin uuesti leti juurde ja andsin tühja märkmeploki tagasi. „Öelge Winterile lihtsalt, et doktor Michael Everett astus täna hommikul läbi.“

      „Teen seda,“ vastas sõbralik müüja.

      „Tänan,“ pomisesin ma kortsus lehti prügikasti pistes ja ukse poole suundudes, lootes, et ma Winterile Blossom Streetil otsa ei jookse.

      Tundes, et olin oma aega raisanud, kiirustasin kontorisse. Kolmel partneril – Patrick O’Malleyl, Yvette Schaueril ja minul – on kõigil oma kabinet ja ülemõde. Linda Barclay, minu ülemõde, on algusest peale minu juures töötanud. Ülejäänud töötajaid me jagame – registraatorit, üht inimest, kes teeb ärakirju, ja kaht universaalset töötajat, kes tegelevad ka kindlustusfirmade ja valitsusagentuuride blankettidega.

      Linda paistis murelik, kui ma tavalisest mitu minutit hiljem sisse tuhisesin. Ta ei küsinud, kus ma olin olnud, ja selle eest olin talle tänulik. Ma ei olnud nii kaua hiljaks jäänud, seega teadis ta kahtlemata, et mis iganes mind kinni pidas, oli see tähtis. Võtsin oma valge kitli, lükkasin käed järsult varrukatesse ning suundusin sõnatult mööda koridori läbivaatusruumi poole, kus ootas minu esimene patsient. Pingutasin, et kõik Hannah’ nõoga seotud mõtted peast tõrjuda ja oma vastuvõttudele keskenduda. Mitte midagi ebaharilikku: mõned kaitsesüstid, läbivaatused, valus kurk.

      Päeva lõpus tulin oma kabinetti, et teha telefonikõnesid, mis kippusid hilistel pärastlõunatel domineerima. Sel ajal vaatan ma tavaliselt üle retsepte, mis vajavad uuendamist, tutvun analüüside vastustega, mis on laborist tulnud, ja tegelen teiste minu tähelepanu vajavate teadetega. Veetsin sageli kaks või kolm tundi kirjutuslaua ääres, kui ülejäänud töötajad olid lahkunud. Kuna mul ei olnud põhjust koju kiirustada, ei häirinud see mind. Vaikus, mis päeva palavikulisele tempole järgnes, oli teretulnud hingetõmbeaeg.

      Minu kirjutuslauale oli korralikult ritta seatud mitu roosat märkmepaberit. Panin need kõrvale, et vaadata siis, kui kõik muu tehtud on.

      Kell oli kuus läbi, kui viimase sõnumi juurde jõudsin. Linda käekirjaga seisis seal: Winter Adams helistas. Ta ütles, et see on eraasi. Teate alla oli Linda kirjutanud telefoninumbri.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам СКАЧАТЬ