Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keda ma tahan, et Sa kaaluksid, on Leanne Lancaster.

      See nimi oli kuidagi tuttav, aga ma ei suutnud kohe välja nuputada, miks. Ta ei olnud keegi Hannah’ sõpradest, keda oleksin mäletanud.

      Leanne oli minu onkoloogiaõde. Ta oli minu vastu alati lahke ja väga hooliv. Meditsiiniõena mõistaks ta eriti hästi pingeid, millega Sa arstina silmitsi seisad. Me rääkisime Leanne’iga üpris palju ja mulle tundub, et kui mul oleks… kui mul oleks olnud võimalust, oleksime Leanne’iga headeks sõbrannadeks saanud. Ma imetlen tema emotsionaalset tugevust. Ta on lahutatud ja elas seda raskelt üle. Ma ei tunne teda nii hästi kui Winterit, aga minu süda ütleb, et ta sobiks Sulle. Saa temaga kokku, Michael, õpi teda tundma. Muud ma ei palugi.

      Saa Leanne’iga kokku… õpi teda tundma. Ma kahtlesin, kas Hannah’l oli aimugi, mida ta tegelikult palus. Mul ei olnud vähimatki huvi selle naisega tutvust sobitada. Kui ma sellele mõtlesin, siis taipasin, et ma siiski mäletasin seda onkoloogiaõde. Ja Hannah’l oli õigus. Leanne oli lahke ja hooliv inimene, aga see ei tähendanud, et mul oleks mingit soovi teda paremini tundma õppida!

      Kolmas inimene minu nimekirjas on Macy Roth. Ma ei usu, et Sa temaga kohtunud oled. Ta töötab osaajaliselt modellina ja temaga ma sain sõbraks siis, kui veel töötada suutsin. Kohtusime moesõude kaudu, millega mina seotud olin, ja kataloogitööde käigus, mida ta poe jaoks tegi. Kui Macy kuulis, et ma haiglas olen, saatis ta mulle julgustavaid sõnumeid – kaarte, mida ta tegi ise, joonistades neile imearmsaid sketše oma kassidest. Mäletad? Ja ta kudus mulle sokid ja õlasalli, mida ma keemiaravi ajal kandsin. Ta on lõbus ja tark ning mitmekülgselt andekas; ta teeb modellitööd ja maalib seinamaale ning tal on kaks või kolm muud töökohta. Sellele nimekirjale mõeldes turgatas mulle pähe tema nimi, sest ma tean, et tema paneks Su naeratama. Ta tooks Sinu ellu tasakaalu, Michael. Ma kardan, et kui ma olen läinud, muutud Sa liiga tõsiseks. Ma tahan, et Sa naeraksid ja elu naudiksid. Samasugusel ohjeldamatul moel, nagu Macy seda teeb.

      Taaskord oli Hannah’l õigus; ma ei olnud viimase kahe aasta jooksul eriti naernud. Tegelikult ei suutnud ma meenutada, millal viimati korralikult, vatsa vappudes naerda olin saanud. Elu oli tõsine. Olin kaotanud oma naise ja tõtt-öelda ei olnud mul palju põhjust naeratadagi, naermisest rääkimata.

      Ma ei mäletanud seda Macyt, ehkki too oli kahtlemata esinenud mõnes Hannah’ loos. Mis puutus neisse kingitustesse – joonistustesse ja sokkidesse –, siis need on Hannah’ asjade seas, mis ma haiglast koju tõin. Olin kõik kasti visanud ja selle riidekapi taganurka lükanud. Ega olnud seda kunagi rohkem vaadanud.

      Olen andnud Sulle kolm nime, Michael. Nad kõik on naised, keda ma tunnen ja usaldan. Igaühest neist saaks Sulle hea abikaasa ja kaaslane; ükskõik kellega neist võiksid Sa saada lapsed, kelle isaks Sind olema loodi.

      Ma jään taevavärava juurde valvama ja ootama, vaadates alla Sinu poole. Vali hästi.

      Sinu armastav naine

      Hannah

      Voltisin paberilehed kokku ja panin diivanilauale, üritades samal ajal loetut seedida. See, et Hannah oli kirjutanud selle kirja tol ajahetkel, oli piisavalt šokeeriv. Siis veel tema soovitus, et ma uuesti abielluksin, ja minna nii kaugele, et kolme naist nimetada, see oli peaaegu rohkem, kui ma mõista suutsin.

      Kui ta minu üle valvamas oli, siis ta pidi teadma, missugune põrgu see esimene aasta oli mulle ilma temata olnud.

      Ma ei ole eriline joomamees. Mõni õlu koos sõpradega spordivõistlustel on üldiselt minu piir. Korraga tundsin vajadust millegi kangema järele.

      Mulle meenus, et kusagil köögikapis peaks olema pudel Šoti viskit. Isa oli selle mulle kinkinud, kui ülikooli lõpetasin, väites, et see on „meditsiiniliseks“ otstarbeks. Kui üldse peaks tekkima vajadus meditsiiniliseks napsuks, oli see mul nüüd.

      Mul kulus selle otsimisele peaaegu viisteist minutit. Hannah oli pannud selle sahvrisse, viimane koht, kust ma seda otsida oskasin. Mind ei üllatanud, et see osutus ühelinnaseviskiks, sest see oli sort, mida mu isa jõi. Tema lemmikmark ka – The Glenlivet.

      Silti lugedes nägin, et seda oli laagerdatud kaheksateist aastat ja minu kodus oli see olnud vähemalt kümme aastat. Mitte midagi sellest polnud võrreldav kalli vana papsi kümneaastase kraamiga.

      Võtsin nõudepesumasinast puhta klaasi, panin sellesse jääkuubikuid ja valasin juurde kaks sõrmelaiust oma kahekümne kaheksa aasta vanust viskit, enne kui diivanile tagasi istusin. Lükkasin kingad jalast ja sirutasin need diivanilauale ning võtsin Hannah’ kirja. Mul tuli seda avatud meeltega uuesti lugeda ja mõelda, kas mul oleks kuidagi võimalik tema viimane palve täita. Ma ei uskunud seda. Hannah oli ainuke naine, keda ma iial vajasin. Ainuke naine, keda iial armastan. Teadsin juba, et leian kõigil teistel naistel paraku midagi puudu olevat – isegi neil kolmel, keda minu abikaasa minu jaoks nii hoolikalt välja oli valinud.

      Kolmas peatükk

      Kolmapäeva hommikul olin ma kell kuus võimlas. Ritchie oli linttrenažööril, iPodi kuularid kõrvadesse pistetud, kui ma tema kõrval olevale masinale astusin.

      Ta pööras pead, nägi, et see olen mina, ja jäi ootavalt põrnitsema. Teadsin, et kohe, kui riietusruumi astume, ootab mind ees uurimine. Ma ei olnud esmaspäeva hommikul kohale ilmunud ja eirasin tema kõnesid järgmised kaks päeva. Ma ei olnud valmis rääkima Hannah’ kirjast, isegi mitte oma parimale sõbrale.

      Ritchie lõpetas oma treeningu esimesena. Täpselt nagu ma arvanud olingi, ootas ta mind riietusruumis, istudes pingil, rätik kaela ümber. Ta naaldus ettepoole, küünarnukid põlvedele toetatud. Minu ilmudes tõstis ta pilgu.

      „Sa ei vastanud mu kõnedele,“ ütles ta, justkui oleks vaja seda mulle meelde tuletada.

      „Mul oli kiire.“

      „Tehes mida?“

      Mul oli vastumeelt talle sellest rääkida, ehkki teadsin, et kõikide inimeste hulgast saaks just tema asjast aru. „Ma jõin end pühapäeval pärast koju jõudmist täis,“ tunnistasin ma. Esmaspäevane pohmell oli olnud kohutav. Sellest hetkest alates otsustasin edaspidi õlle juurde jääda. Võib-olla suudab mu isa kange kraamiga hakkama saada, aga mina mitte.

      „Hannah’ kirja pärast?“

      Noogutasin ja vajusin pingile istuma ja võtsin oma naisevennaga sarnase poosi. „Hannah tahab, et ma uuesti abielluksin.“

      Ritchie silmad läksid suureks. „Ära aja jama.“

      Täpselt minu mõte. „Ta läks suisa nii kaugele, et andis mulle nimekirja.“

      Ritchie suu vajus ammuli. „Nimekirja? Sa pead silmas, et naistest?“

      Noogutasin taas.

      „Miks ta oleks pidanud seda tegema?“

      Selgitada Hannah’ põhjust käis mulle üle jõu. Ma ei mõistnud seda, ehkki olin kirja kümme korda lugenud.

      „Hannah näib arvavat, et ma ei saa üksi hakkama ja et ma vajan naist.“ Vältisin mainimast seda, et ta tahtis, et minust saaks ka isa.

      „Ta oli päriselt sulle nimekirja jätnud?“ Ritchie näis olevat sama šokeeritud nagu mina, kui esimest korda seda kirja lugesin.

      Ma СКАЧАТЬ