Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa tead kedagi teist, kelle nimi on Winter?“ nähvasin ma, kahetsedes nüüd, et olin üldse midagi öelnud.

      „Ei,“ vastas ta ujedalt. „Kes veel?“

      „Leanne Lancaster. Ta oli Hannah’ onkoloogiaõde.“

      „Ma ei mäleta teda. Milline ta on?“

      Ma ei olnud kindel, mida talle öelda. „Vaikne. Õrn. Hea meditsiiniõde. Hannah’le ta tõesti meeldis.“

      „Tõsi ka või?“

      Eirasin seda.

      „Veel keegi?“

      „Keegi, keda ma ei ole kunagi kohanud. Macy Rothi nimeline modell, kellega ta koos töötas.“

      Ritchie vilistas vaikselt. „Modell, ütled sa?“

      „Hannah ütleb, et Macy annab mulle põhjust taas naerda,“ ütlesin talle, suutmata oma sarkasmi varjata. „Ja see on peaaegu tsitaat.“

      Mu naisevend pugistas naerda. „Vean kihla, et Steph ei käsiks mul modelliga abielluda, kui temaga midagi juhtuma peaks.“

      Teadsin, et Ritchie tegi nalja, kuid ma ei suutnud sel märkusel niisama kõrvust mööda minna lasta. „Ma palun jumalat, et midagi ei juhtuks.“

      Ritchie kortsutas kulmu. „See oli nali, Michael. Ole nüüd ikka rõõmsameelsem, eks?“

      Tal oli õigus. Mul ei olnud vaja iga väikest märkust nii tõsiselt võtta. „Vabandust,“ pobisesin ma.

      Ritchie müksas mind. „Kas kavatsed seda teha?“

      Raputasin pead. „Kahtlen selles.“

      „Miks mitte?“

      Vastus oleks pidanud ilmne olema. „Ma ei ole valmis.“

      „Kas kunagi oled?“

      Hea küsimus. „Ilmselt mitte,“ vastasin ausalt. Olin kaotanud oma naise, oma hingesugulase. Ma ei suudaks seda kunagi unustada ega rõõmsalt oma eluga „edasi liikuda“, nagu mitmed sõbrad ja tuttavad mul nii innukalt teha soovitasid.

      „Ma arvasin, et sa seda ütled,“ lausus Ritchie. „Hannah teadis, et sa vajuksid kogu ülejäänud eluks talveunne nagu karu, seepärast ta selle teemaga peale käiski. Minu õde armastas sind ja…“

      „Kuule, Ritchie, ma ei vaja loengut.“

      „Ma ei kavatsegi seda sulle pidada. Vasta ühele lihtsale küsimusele, ja ma jään vait.“

      „Olgu, hea küll. Küsi siis,“ ütlesin ma, alistudes tõsiasjale, et ta ei jätaks mind enne rahule, kui on öelnud seda, mida öelda tahtis.

      Ritchie silmitses mind hetkeks pikalt ja pinevalt. „Kas sa arvad, et tal oli kerge seda kirja kirjutada?“

      Tõusin sirgemalt istuma.

      „Missugune naine tahab mõelda oma mehest koos kellegi teisega?“

      „Küsimusi oli juba kaks,“ ütlesin ma.

      „See on üks ja seesama asi,“ vaidles ta vastu.

      Sulgesin silmad. Tundetu tõbras, nagu ma olin, ei olnud ma kordagi mõelnud sellele, mida Hannah pidi olema seda kirja kirjutades tundnud.

      „Kui olukord oleks olnud vastupidine, kas sina oleksid välja pakkunud meeste nimesid, keda sa usaldaksid tema abikaasaks saama?“

      Ma ei vajanud selle küsimuse üle mõtlemiseks üldse aega. „Ei.“

      „Mina ka mitte,“ tunnistas Ritchie. „Seega vähim, mida sa teha saad, on tema kirja tõsiselt suhtuda ja nende naistega ühendust võtta.“ Ta mügises naerda. „Kui oleks minu teha, alustaksin modellist.“

      Väga naljakas. Sellest oli möödas aastaid, kui ma viimati naisterahva välja kutsusin. Ma ei teadnud isegi, kuidas sellega algust teha. „Kohtama… minuga?“

      „Kohtama – sinuga. Muidugi, miks mitte? Sa oled noor ja sul on ees veel palju aastaid.“

      Hannah oli öelnud peaaegu sedasama.

      „Sa juba tunned Winterit. Kui end temaga mugavamalt tunned, siis helista talle.“

      „Ja ütlen mida?“ küsisin ma. Kartsin, et meie ainsaks ühiseks teemaks on Hannah. Kui me õhtusöögile läheksime, oleks Hannah meie ainsaks jutuaineks, ja me mõlemad nutaksime oma supitaldrikusse juba enne, kui pearooga serveerima hakatakse.

      „Pagan võtaks, ei mina tea.“

      „Ma tahaksin rääkida Hannah’st.“

      Ritchie ei paistnud arvavat, et see nii kohutav oleks. „Winter tahaks sama. Nad olid head sõbrad juba lastena, vahetasid omavahel riideid, jäid ööseks teineteise koju.“ Ta naeratas. „Ükskord, kui olime kõik varases teismeeas, läksid meie kaks peret telkima. Kemps oli tükk maad eemal telkimisplatsi teises servas. Ma kuulsin Hannah’t ja Winterit sosistamas, et neil on hädasti vaja vetsu minna.“ Ritchie silmad särasid koerustükki meenutades. „Kumbki neist ei tahtnud ette võtta pikka teekonda ümber telkimisväljaku, seega otsustasid nad minna meie laagriplatsi lähedale metsa.“

      Teadsin, mis tulemas oli.

      „Ma ootasin, kuni neil olid aluspüksid maas, ning suunasin siis taskulambi nendele.“

      Muigasin. Ritchie oli alati vingerpussimeister olnud.

      „Sa ei usuks, kui kõvasti nad kriiskasid,“ ütles ta naerdes. „Vannun, et nad äratasid pooled laagrilised üles. Inimesed arvasid, et kaeluskaru on ringi luusimas. Need kaks tüdrukut põhjustasid korraliku paanika.“

      Aastate eest, kui me alles kohtamas käima hakkasime, oli Hannah mulle seda lugu rääkinud. Pidin tunnistama, et see oli naljakas. Aga nüüd suutsin ma näole manada kõige rohkem nõrga naeratuse. Võib-olla peitus Hannah’ jutus iva; võib-olla mul oli taas aeg naermiseks põhjust leida.

      „Helista Winterile,“ ärgitas Ritchie.

      Tema suust kõlas see lihtsana, kuid see ei olnud nii. Mul ei olnud aimugi, mida öelda, kuidas talle läheneda. „Kas sa kohtud temaga sageli?“

      „Väga harva,“ ütles Ritchie. „Elu on veider, kas pole?“

      „Või veel,“ ägasin ma.

      „Meie perekonnad olid lähedased, kui me lapsed olime, ja me mõlemad elame ja töötame Seattle’is, aga kohtume vaid pulmades ja matustel.“

      Ta võpatas ja ma sain aru, et ta kahetses otsekohe öeldut.

      „Minu nõbudega on sama lugu,“ ütlesin ma. Olime aastate jooksul lahku triivinud ilma igasuguse kavatsuseta seda teha. Elu läks kiireks ja inimesed valgusid laiali, neid sidemeid oli raske säilitada.

      „Helista talle,“ utsitas Ritchie teist korda.

СКАЧАТЬ