Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kallis Michael!

      Ma tean, et see kiri tuleb Sulle šokina ja ma palun selle pärast vabandust. Sellest on nüüdseks möödas aasta ja ma arvan, et see on nii Sinu kui ka meie vanemate ja Ritchie jaoks raske olnud. Oleksin andnud ükskõik mida, et teid sellest südamevalust säästa.

      Isegi surmalävel seistes ei mõelnud Hannah endale. Selle asemel mõtles ta minule, meie vanematele ja oma vennale, kui pööraselt me teda igatseme ja kui sügavalt olime teda armastanud.

      Paari viimase nädala jooksul olen tõsiselt mõelnud sellele, mida öelda tahan ja millised minu viimased sõnad Sulle olla võiksid. Palun ole minuga kannatlik, sest mul on päris palju öelda.

      Ma tean, et inimesed naeravad, kui kuulevad armastusest esimesest silmapilgust. Olin kõigest kaheksateist, kui me kohtusime, ja noor, nagu ma olin, teadsin otsekohe, et Sina oled see mees, keda ma hakkan armastama… ja olengi armastanud sellest hetkest peale. Ma armastan Sind päevani, mil suren, ja kauemgi veel. Ja oma südames ma tean, et ka Sina armastad mind edasi. Ma tahan Sind tänada selle eest, et mind armastad. Sinu pühendumus minule kõige kaudu, mida olen vähidiagnoosi saamise hetkest läbi elanud, on olnud minu elu suurim kingitus. Sa oled mind nii õnnelikuks teinud, Michael.

      Sulgesin taas silmad, kartes, et mul ei ole lugemise jätkamiseks hingejõudu. Teadsin juba siis, kui Ritchie mulle kirja andis, et selle lugemine on kindlasti raske, aga ma ei teadnud, kui raske see tegelikult olema saab. Hingasin sügavalt sisse ja jätkasin.

      Meie abielu algusaastates olid mõned minu elu kõige imelisemad päevad. Meil oli nii vähe, ja samas vajasime me vaid teineteist. Ma armastasin Sind nii väga ja olin… olen Su üle nii uhke, selle hooliva lastearsti üle, kes Sinust on saanud. Sa sündisid arstiks saama, Michael. Ja mina sündisin Sind armastama. Aitäh, et mind vastu armastasid, et nii palju endast mulle andsid, eriti nende viimaste kuude jooksul. Sa tegid neist minu elu kõige paremad kuud.

      Ma ei taha surra, Michael. Ma võitlesin sellega, ausõna. Andsin selle nimel endast kõik. Mitte miski ei oleks teinud mind õnnelikumaks kui koos Sinuga vananeda. Mul on nii kahju, et minu poolt lõpp nii vara peab saabuma.

      Palun ära kunagi usu, et mul oli allaandja suhtumine. Kui me diagnoosi teada saime, oli mul kindel plaan sellega võidelda ja võita. Viimase nädala jooksul olen ma lihtsalt aru saanud, et see vähk on tugevam kui mina. Ei ole mingit mõtet vastupidist teeselda.

      Pidin lugemise teist korda katkestama, kahetsedes taaskord oma pealekäimist, et Hannah eksperimentaalravi saamiseks Euroopasse reisiks. Selleks oli tol ajal juba liiga hilja olnud. Kogusin end hetke ja jätkasin lugemist.

      Ma palusin Ritchiet, et ta annaks selle kirja Sulle, kui minu surmast on aasta möödunud. Kuna ma Sind nii hästi tunnen, on mul kahtlus, et oled end töösse matnud. Pakun, et Sa veedad kaksteist tundi päevas oma kabinetis ja sööd käigu pealt. See ei ole tervislik eluviis, mu kallis. Ma tõesti loodan, et Sa kohtud endiselt kolm korda nädalas Ritchiega võimlas.

      Naeratasin. Jah, Hannah teadis minu kohta kõike. Kuni pikkade tööpäevade ja einete vahelejäämiseni välja. Olin püüdnud ka oma trennirežiimi lõpetada, nagu olin loobunud neljapäevastest pokkeriõhtutest sõprade seltsis. Kuid Ritchie ei lasknud mul seda teha. Lihtsam oli kohale ilmuda kui vabandusi leida.

      Kaks nädalat pärast Hannah’ matust saabus ta trenniriietes minu ukselävele ja vedas mu taas võimlasse. Paar varahommikust telefonikõnet mu naisevennalt, ja ma otsustasin, et ei suuda teda rohkem tõrjuda, seega sai meie trenn taas osaks minu rutiinist.

      Seda järgmist osa kirjast on mul kõige valusam kirjutada. Ehkki see teeb haiget, pean ma leppima sellega, et nüüd ei ole enam mingit lootust. Oma surelikkusega silmitsi seistes on tõenäoliselt täiesti loomulik, et pinnale kerkivad kahetsused koos teadmisega, et lõpp on lähedal. Suurim neist kahetsustest on minu võimetus lapsi saada. See on minu jaoks isegi raskem kui teadasaamine, et mu vähk on surmav. Ma tahtsin nii väga Sinu last, Michael. Last minu enese, aga ka Sinu pärast. Sa peaksid isa olema. Sinust saaks imetore isa. Oh, Michael, ma tahtsin nii väga last.

      Taaskord olin ma sunnitud lugemise peatama, kui mulle klomp kurku kerkis. „Mina tahtsin ka last,“ sosistasin ma. Langetasin kirja põlvele ja mõtlesin, kas suudan selle lõpuni lugeda, ilma et pisaratele voli annan. Ja ometi pidin edasi lugema. Pidin teada saama, mis olid Hannah’ viimased sõnad mulle.

      Mul on Sulle üks viimane palve, mu kallis, ja ma loodan, et Sa austad seda.

      „Ükskõik mida.“ Teeksin Hannah’ heaks mida iganes.

      Mida ma tahan, mida ma Sinult vajan, on see, mu arm, et Sa uuesti abielluksid.

      Ahmisin õhku. Mitte mingil juhul! Olin sellele juba mõelnud ja ma ei suutnud seda teha. Mul oli olnud minu elu armastus ja minust oleks rumal uskuda, et võiksin selle teist korda leida. Kui peaksin siiski uuesti abielluma, petaksin seda uut naist, keda armastada tõotasin. Petaksin meid mõlemaid, sest minu süda jääb alatiseks kuuluma Hannah’le ja ainult temale.

      Ma näen Sind pead raputamas, kinnitades, et see ei ole võimalik. Michael, ma tunnen Sind. Ma peaaegu kuulen Sinu proteste. Aga see on tähtis, nii et palun, palun kuula. Teise naise armastamine ei kahandaks seda armastust, mis meil oli. Nagu ei tähenda see ka seda, et Sa mind seepärast vähem armastaksid. Ma olen alati osa Sinust ja Sina jääd osaks minust.

      Sa pead meeles pidama, et minu maine teekond on läbi saanud.

      Sinu oma ei ole.

      Sul on ees veel palju elu ja ma ei taha, et Sa enam hetkegi minu leinamisele raiskad. Sa tegid mind täielikult õnnelikuks ja Sa teed sama õnnelikuks veel ühe naise.

      Ma ei olnud kindel, et Hannah’ga nõustusin, ei olnud kindel, et olen võimeline veel üht naist armastama, mitte sama intensiivselt, sama sügavalt. Ta ei mõistnud, mida minult palus. Mul ei olnud mingisugust soovi teise naise järele, mitte mingit soovi kunagi kellegi teisega taas oma elu jagada.

      Teades, kui jäärapäine Sa oled, saan ma aru, et Sul läheb vaja pisut abi, seega olen koostanud Sulle lühikese nimekirja kandidaatidest, keda võiksid kaaluda.

      Mida? Nimekiri? Hannah oli varustanud mind nimekirjaga võimalikest asendajatest? Kui see ei oleks olnud nii šokeeriv, oleksin naernud. Kuid uudishimu sai minust siiski võitu.

      Kas mäletad Winter Adamsit, minu nõbu? Ta oli meie pulmas pruutneitsi. Winteril on suur süda ja ta armastab lapsi. Temast saaks Sulle suurepärane naine. Ta on ka kokk ja valmistaks Sulle oivalisi roogasid. Lisaks sellele, et ta on minu nõbu, on ta olnud ka hea sõber. Ma tahan, et Sa teda tõsiselt kaaluksid.

      Muidugi ma mäletasin Winterit. Nad olid Hannah’ga lähedased olnud. Me ei olnud teda eriti palju näinud pärast seda, kui ta avas Blossom Streetil French Café, oma restorani, mis ei olnud minu töökohast kaugel. Olime Hannah’ga mõned korrad seal käinud ja kohvi ning sarvesaiu nautinud. Mulle meenus, et ta hoidis Hannah’ga ühendust, peamiselt telefonitsi. Kui ma õigesti mäletasin, oli Winter läbi tegemas mingisugust suhtekriisi vahetult enne, kui Hannah diagnoosi sai, ja Hannah oli pakkunud temale nii omaselt Winterile lohutust ja julgustust.

      Winter oli olnud matustel ja kalmistul pisaraist muserdatud. Ma ei olnud temast sellest ajast saati midagi kuulnud, ehkki mulle meenus ähmaselt kaastundekaart, mille ta oli mulle pärast Hannah’ matuseid saatnud.

      Winter meeldis mulle, aga ma ei olnud huvitatud. Hoolimata Hannah’ СКАЧАТЬ