Kurja loomus. Luca D’Andrea

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mind oma maailmast välja.

      „Mis asi on Schückrinne?” uurisin Christophilt.

      „Ortlesi tippu jõudmiseks on mitu teed,” vastas pardaarst mureliku näoga. „Kõige lihtsam on Normaalne Nord, kuigi ka see pole naljaasi ja sa pead olema hästi treenitud, aga keegi ei lähegi ju jääliustikule, kui pole selleks ette valmistatud, eks ole?”

      „Ükskord vinnasime sealt ühe plätudes tüübi pardale,” segas Ismaele lõbusalt vahele.

      „Plätudes?”

      „Kolme tuhande meetri kõrgusel,” itsitas ta, „on inimesed ikka imelikud, eks ole?”

      Mul ei jäänud muud üle, kui temaga nõustuda.

      Christoph jätkas: „Schückrinne on kõige raskem tee. Kaljud on muredad, osad tõusud kuni viiekümne viie kraadise kaldega ja jää … kunagi ei või teada, millal see sind alt veab. Isegi kõige kogenuma alpinisti jaoks on see ohtlik paik. Papa Charlie ütles, et turist kukkus jäälõhesse, see on selle juures kõige kohutavam.”

      „Miks?”

      „Sest ta võis jalaluu murda. Või mõlemad jalad. Võib-olla ka vaagnaluu. Ta võis pea ära lüüa. Pealegi on jäälõhe põhi jube, seal on vesi. Nagu …” Christoph otsis täpset võrdlust. „Nagu granita klaasis.”

      „Just, see saab olema lõbus,” ütles Ismaele, kinkides telekaamerale ühe oma iseloomulikest naeratustest, mis meenutas ühtaegu nii hüljatud kutsikat kui ka ülbet poisinolki.

      Veel üks päästeteenistuse reegel. Mitte miski pole raske. Mitte kunagi. Sest, nagu ütles Moses Ploner: „Raske on ainult see, mida sa teha ei oska.” Teisisõnu: kui on raske, jää koju.

      Mõtlesin, et sakslannast turist oleks pidanud Mosese reegli järgi talitama. See, et ka mina oleksin pidanud seda neetud reeglit järgima, mulle tol hetkel pähe ei tulnud.

      Seitse minutit hiljem liugles EC135 Ortlesi valendava mäeharja kohal. Enne toda päeva polnud ma jääliustikku kunagi näinud ja see tundus mulle imeilus.

      Kuigi juba varsti pidin oma arvamust muutma.

      Moses lükkas kopteri luugi lahti ja ma tundsin, kuidas jäine tuul mulle näkku paiskus.

      „Seal ta on.”

      Püüdsin filmida seda punkti, kuhu oli osutanud Dolomiitide Mäepäästeteenistuse ülem.

      „Näed seda jäälõhet? Turist on seal.”

      Ma ei mõistnud, kuidas võis Moses nii kindel olla, et see oli just see õige jäälõhe. Samasse suunda jäi neid veel vähemalt kolm või neli.

      EC135 vappus nagu koorevahusti ja laskus mõnisada meetrit allapoole, kuni Sony ekraanile ilmus märk, mille Mosese pilk oli tabanud ammu enne mind. Terve rida jalajälgi lumel, mis ühes kohas äkitselt katkesid.

      EC135 peatus.

      „Ma ei maandu, poisid, see on võimatu,” teatas Ismaele.

      Mul vajus suu lahti.

      Ismaele polnud lihtsalt piloot. Ta oli kõikide helikopteri pilootide püha patroon. Olin Mike’i filmides näinud teda maandumas („parkimas”, nagu ta ise seda nimetas) õunast pisut suuremal mäetipul, surfamas hoovustel, kust Punane Parun isiklikult oleks alla kukkunud ning juhtimas EC135 kaljuseinale nii lähedale, et kõrvaltvaatajale jäi mulje, nagu lendaks selle tiivik iga hetkega pilbasteks. Minetamata selle juures hetkekski oma Piitsavarre¹ ilmet. Aga nüüd oli seesama Ismaele mures.

       Oi-oi.

      „Manny? Sina laskud vintsiga alla. Võtad naise kaasa ja tood üles. Ma ei lase kedagi maha. Siin on liiga vastikult palav. Ja see tuul …”

      Ma ei taibanud. Viibisime jääliustiku kohal, eks ole? Jää on ju külm, või ma eksisin? Mida kuradit tähendas „liiga vastikult palav”? Kuidas tuul asjasse puutus?

      Praegu polnud õige hetk küsimusi esitada. Manny kinnitas end juba vintsi trossi külge.

      Vaatasin teda ja äkki hakkas mu süda püssirohtu pumpama. Seega, samas kui EC135 põrises kahe mäeharja vahelise jäälõhe kohal, kõlasid mu suust sõnad, mis muutsid kogu mu edasist elu.

      „Kas ma võin sinuga koos alla laskuda?”

      Manny, kes seisis juba helikopteri jalastel, andis Mosesele märku, hoides parema, nahkkindasse surutud käega kõvasti vintsi trossist kinni.

      „Mida?”

      „Tohib, ma lähen Mannyga kaasa? Filmin kõike.”

      „Me ei saa kolme inimest korraga üles tõmmata. Tuul on liiga tugev,” ütles Ismaele. „Pealegi on õhutemperatuur …”

      Kuradile see õhutemperatuur.

      Kuradile kõik. Ma tahtsin alla laskuda.

      „Ma võin sinna jääda. Manny toob turisti üles ja tuleb pärast mulle järgi.”

      Lihtne, eks ole?

      Moses kõhkles. Manny naeratas: „Minugipoolest, teeme ära.”

      Moses vaatas mulle otsa.

      „Olgu,” ütles ta vastumeelselt. „Aga tehke kähku.”

      Tõusin oma istmelt (mis polnud nüüd enam Mike’i, vaid minu koht), Christoph ulatas mulle ronimisvöö, tõmbasin selle endale ümber ja kinnitasin end Manny külge. Libistasime end luugist välja ja toetasime jalad helikopteri jalastele. Christoph tõstis pöidla. Manny koputas mulle kiivrile.

      Kolm, kaks, üks.

      Langesime tühjusse.

      Ma kartsin. Ei kartnud. Olin paanikas. Ei olnud.

      Üks on kindel – kunagi varem polnud ma end nii elusana tundnud.

      „Kümme meetrit …” luges Manny.

      Vaatasin alla.

      Jäälõhe oli liiga pime, et seal midagi näha oleks. Suunasin kaamera sinna ja filmisin edasi.

      „Üks meeter.”

      Manny toetas jalad jäälõhe servale.

      „Stopp.”

      Vints seiskus.

      Manny lülitas oma kiivri külge kinnitatud lambi põlema. Valgusvihk kompas pimedust. Nägime teda kohe. Naine kandis neoonoranži jopet. Ta toetus vastu jääseina. Naine tõstis käe.

      „Kolmkümmend meetrit, Moses” ütles Manny. „Aeglaselt, lase mind alla.”

      Vints hakkas jälle surisema.

      Ortlesi СКАЧАТЬ