Kurja loomus. Luca D’Andrea

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läks allamäge, maagia oli kadunud ja me teadsime seda. „Road Crew” neljas hooaeg oli pikk ja kurvameelne nutulaul ühe ajastu lõpule. Kuid publik jumaldab kurbust, nagu arvukad copywriter’ite põlvkonnad teavad. Vaatajanumbrid olid kõrgemad kui eelmisel kolmel hooajal. Isegi New Yorker ülistas meid, kirjutades „loost, mis räägib kildudeks purunenud unistustest”.

      Taas kord olime Mike’iga surmväsinud ja ükskõiksed. Masendunud. Meie hinnangul kogu karjääri halvimat tööd ülistasid nüüd isegi need, kes varem olid meid kohelnud nii, nagu oleksime pidalitõbised. Sellepärast võtsingi 2012. aasta detsembris Annelise ettepaneku vastu. Pidime veetma mõned kuud tema sünnipaigas, mida tähistas tilluke täpp maakaardil nimega Siebenhoch, Alto Adige/Südtirol, Itaalia. Kõigest ja kõigist kaugel.

      Hiilgav mõte.

      Mägede kangelased

      1

      Annelise näidatud fotod Siebenhochist ei andnud sellest tuhande neljasaja meetri kõrgusel asuvast mägikülast tõetruud pilti. Tõsi, pelargooniumidega kaunistatud aknad olid needsamad, samuti kitsad tänavad, mis hoidsid sooja. Lumised mäed ja mets ümberringi? Nagu postkaardil. Kuid tegelikkuses oli see … teistsugune.

      Imeline paik.

      Mulle meeldis väike kirik surnuaiaga, mis ei pannud mõtlema mitte surmale, vaid igavesele elule, millest palvetes räägitakse. Mulle meeldisid kõrged viilkatused, hoolitsetud lillepeenrad, aukudeta tänavad, meeldis kohati mõistetamatu dialekt, milles mu emakeel (aga ka mu lapsepõlve keel) väändus rohmakaks ja labaselt kõlavaks dialokt’iks.

      Mulle meeldis ka unelev toidupood Despar ühel hoolikalt puhtaks niidetud platsil, omavahel põimuvate provintsi- ja riigiteede võrgustik, nagu ka osaliselt pöökide, sõnajalgade ja kuuskede varjus kulgevad muularajad.

      Mulle meeldis Annelise näoilme iga kord, kui ta mulle midagi uut näitas. Ta naeratas nagu laps, kes mu ettekujutuses oli kunagi siinsetes metsades jooksnud, lumesõda mänginud, mööda neid tänavaid kõndinud ja kes suureks saades oli ookeani ületanud, et minu käte vahele maanduda.

      Mis veel?

      Mulle meeldis suitsupekk, eriti see vinnutatud pekk, mida mu äi meile tõi, ilma et oleks kunagi reetnud hõrgutise päritolu – kindlasti ei hankinud ta seda „turistide poodidest”, nagu ta neid nimetas – ja canederli, mida siin valmistati vähemalt neljakümnel erineval moel. Ma kugistasin moosikooke, struudleid ja veel igasuguseid maiustusi. Võtsin kaalus juurde neli häbitut kilo, tundmata end grammigi süüdi.

      Elasime Annelise isale Wernerile kuuluvas majas. See asus Siebenhochi läänepoolses servas (kui seitsmesaja hingega külakesel üldse saab servi olla), kohas, kus mägi riivas taevast. Ülemisel korrusel oli kaks magamistuba, väike kabinet ja vannituba. Alumisel köök, panipaik ja ruum, mida Annelise kutsus elutoaks, kuigi „elutuba” on selle kirjeldamiseks liiga piiratud termin. See oli hiigelsuur, selle keskel seisis laud ning kogu pöögist ja seedripuust mööbel oli Werneri enda kätega valmistatud. Valgus langes tuppa läbi kahe suure akna, kust avanes vaade muruplatsile ning juba esimesel päeval sättisin nende ette tugitooli, et lasta avarusel – mägedel ja rohelusel (mis meie sinna jõudes oli kaetud paksu lumevaibaga) – endasse tungida.

      Just selles tugitoolis istusin ma 25. veebruaril, kui nägin Siebenhochi kohal taevas helikopterit. See oli ilusat tulipunast värvi. Mõtlesin sellele kogu öö. 26. veebruariks oli helikopterist saanud idee.

       Kinnisidee.

      27. oktoobril mõistsin, et pean sellest kellelegi rääkima.

      Kellelegi, kes teab. Kes mind mõistab.

      28. oktoobril ma tegingi seda.

      2

      Werner Mair elas meist linnulennult mõne kilomeetri kaugusel paigas, kus oli väga vähe mugavusi ja mida kohalik rahvas kutsus Welshbodeniks.

      Ta oli tõsine mees, kes naeratas harva (võlutrikk, mis õnnestus vaid Claral), tema valged juuksed olid meelekohtadel hõredamad, tema hallikassiniste silmade pilk oli läbitungiv, nina terav ja näol sügavad kortsud nagu armid.

      Werner oli vaatamata oma peaaegu kaheksakümnele eluaastale väga heas füüsilises vormis; kui kohale jõudsin, lõhkus ta särgiväel puid, kuigi õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli.

      Mind nähes toetas mees kirve saepakule ja lehvitas. Seiskasin mootori ja ronisin autost välja. Õhk oli karge, puhas. Tõmbasin kopsud seda täis.

      „Teed veel küttepuid, Werner?”

      Ta ulatas mulle käe. „Puid pole kunagi küllalt. Pealegi hoiab külm inimese noorena. Kohvi soovid?”

      Läksime sisse.

      Võtsin jope ja mütsi ära ning istusin kamina ette. Lisaks suitsulõhnale hõljus õhus meeldiv vaigu aroom.

      Werner pani kohvikannu tulele (ta valmistas itaalia kohvi, aga mägilase moel: paks must tõrv, mis röövis sinult nädalateks une) ja istus. Ta võttis sahtlist tuhatoosi ja pilgutas mulle silma.

      Werner ütles, et jättis suitsetamise maha sel päeval, mil Herta tõi ilmale Annelise. Aga pärast oma naise surma, võib-olla igavusest, võibolla (nagu ma kahtlustasin) igatsusest, oli ta jälle tõmbama hakanud. Salaja, sest Annelise oleks oma isa elusalt nülginud, kui oleks ta näppude vahel sigaretti näinud. Kuigi tundsin end süüdi, kuna innustasin teda oma sealoleku (ja diskreetsusega), oli praegu, mil Werner pöidlaküünt kasutades tikust tuld tõmbas, tema tubakasõltuvus mulle kasulik. Teate isegi, selleks, et meeste vahel jutt jookseks, pole suitsust midagi paremat.

      Ma ei kiirustanud. Lobisesime tühjast-tähjast. Ilmast, Clarast, Annelisest, New Yorgist. Tõmbasime suitsu. Jõime kohvi ja klaasi Welshbodeni vett, et mõru maik suust kustutada.

      Lõpuks haarasin härjal sarvist.

      „Nägin helikopterit,” tegin algust. „See oli punane.”

      Werneri pilk puuris minust läbi. „Nüüd tahad sa teada, kuidas see ekraanil välja võiks näha, on mul õigus?”

      Õigus.

      See helikopter poleks ekraanil mitte ainult säranud. See oleks ekraani oma säraga kildudeks löönud.

      Werner raputas suitsult tuhka põrandale. „On sulle kunagi tulnud mõni selline idee, mis muudab kogu su elu?”

      Mõtlesin Mike’ile.

      Mõtlesin Annelisele. Ja Clarale.

      „Vastasel juhul poleks ma praegu siin,” kostsin vastuseks.

      „Minuga juhtus see nooremas eas. See idee ei tulnud niisama, see sündis leinast. Pole hea, kui ideid sünnitab lein, Jeremiah. Aga vahel läheb ka nii, midagi pole teha. Ideed lihtsalt tulevad meie juurde ja kõik. Mõned ununevad, aga mõned juurduvad. Nagu taimed. Nagu taimed, hakkavad needki kasvama. Neil on oma elu,” Werner vaikis ja silmitses hõõguvat koni, enne kui selle kaminasse viskas. „Kui palju sul aega on, Jeremiah?”

      „Nii palju kui vaja,” vastasin.

СКАЧАТЬ