Kurja loomus. Luca D’Andrea

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mairi vastu vandenõud haub.

      „Koos sellega tulid investeeringud. Sõlmisime kokkulepped Keskkonnakaitse ja Punase Ristiga. Seitsmekümnendate lõpus kasutasime ühe eriprojekti raames sõjaväekoptereid. Tulemused olid üllatavad. Kui varem jäi õnnetusjuhtumites ellu kolm inimest seitsmest, siis nüüd tõusis see arv kuuele kümnest. Pole paha?”

      „Ei ole.”

      „Aga me soovisime veelgi enamat. Esiteks,” ütles Werner ja tõstis pöidla, „tahtsime helikopterit, mis oleks kogu aeg meie käsutuses, ilma et peaksime iga kord mõne järjekordse koloneli tujude järgi tantsima.” Pöidlale lisandus nimetissõrm. „Tahtsime seda arvu veelgi tõsta. Me ei tahtnud mitte ühtegi surma. Seega …”

      „Te tahtsite pardaarsti.”

      „Täpselt. Helikopter vähendab ajakulu, arst stabiliseerib patsiendi seisundi. Esimese helikopteri saime kaheksakümne kolmandal aastal. See oli Alouette, mis tegelikkuses tähendas vaid kahte kokkukeevitatud toru ja muruniiduki mootorit. Viisime peakorteri siit Ortisei lähedale Pontivesi, sest sinna saime ehitada angaari ja helikopteri maandumisväljaku. Pardaarst tuli alles hiljem, pärast seda, kui me juba Hertaga Siebenhochist lahkunud olime.”

      „Miks te seda tegite?”

      Werner krimpsutas nina. „Küla hakkas välja surema. Turism polnud veel piisavalt arenenud. Külastuskeskus oli alles idee Manfredi peas … Näed, jõuame ikka ja jälle ideede juurde tagasi. Mul oli tütar, keda tuli toita.”

      „Oleksid võinud siia jääda ja päästeteenistuses edasi töötada.”

      „Mäletad, mida ma sulle ütlesin, enne kui seda kõike jutustama hakkasin?”

      „Ma ei …” kogelesin segadusse sattudes.

      „Mees peab esikohale seadma vaid ühe asja. Perekonna. Kui Annelise sündis, polnud ma veel vana, aga tead, ma polnud ka enam poisike. Tõsi küll, Herta oli minust kakskümmend aastat noorem ja ta oli harjunud öid mööda saatma teadmisega, et ronin mäetippudel, päästes raskustesse sattunud alpiniste, kuid peale tütre sündi oli kõik teisiti. Olin isa, mõistad?”

      Jah, ma mõistsin.

      „Üks sõber leidis mulle töö Trento lähistel Clesis ühes trükikojas ja kui Annelise oli mõnekuune, kolisime sinna. Alles siis, kui tüdruk põhikooli lõpetas, otsustasime Siebenhochi tagasi tulla. Õigemini tegime seda Annelise tahtel. Ta armastas seda paika. Kuigi Annelise käis Siebenhochis vaid koolivaheaegu veetmas, oli ta mingil kummalisel kombel selle paigaga seotud. Ülejäänu, nagu sellistel puhkudel öeldakse …”

      „On ajalugu.”

      Werner silmitses mind pikalt.

      Ta mitte lihtsalt ei vaadanud. Werner puuris. Olete te kunagi röövlindu näinud? Werneri pilk oli just selline. Seda kutsutakse karismaks.

      „Kui oled kindel, et ikka tahad seda teha, mis sul mõttes mõlgub, siis ma võin paarile inimesele helistada. Pärast on su enda ülesanne nende usaldus võita.”

      Idee.

      Mul oli kõik peas valmis mõeldud. Montaaž. Voice over. Kõik. Factual nagu oli „Road Crew”, aga filmi tegevus toimuks siin, nende mägede vahel ja selle tegelasteks oleksid Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed. Teadsin, et Mike sattuks sellest vaimustusse. Mul oli isegi pealkiri olemas. Filmi nimeks saab „Mägede inglid” ja sellest tuleb kassahitt. Ma teadsin seda.

      Tundsin seda.

      „Aga ma pean sind hoiatama. See pole nii, nagu sa endale ette kujutad, Jeremiah.”

      Koletise hääl

      1

      Mõni päev hiljem rääkisin oma ideest Annelisele. Helistasin Mike’ile. Ei, see polnud nali. Jah, olin üks pagana geenius. Olin seda alati teadnud, aga aitäh sellegipoolest.

      Mike saabus Siebenhochi 4. aprillil. Läkiläki peas ja Harry Potteri sall ümber kaela. Clara hüüdis: „Onu Mike! Onu Mike!” ja plaksutas käsi, nagu ta juba maast madalast oli teinud, mille üle mu partner tohutut uhkust tundis.

      6. aprillil, õhinaga nagu ründemängijad Super Bowlil, alustasime Dolomiitide Mäepäästeteenistuse peakorteris Pontivesis, Val Gardenas, „Mägede inglite” võtteid.

      2

      Pontivesi peakorter oli tavaline kahekorruseline hoone roheluse keskel. Moodne, mugavustega, ülipuhas ja korralik.

      Moses Ploner, mees, kes oli Wernerilt Dolomiitide Mäepäästeteenistuse juhi ameti üle võtnud, näitas meile ruume ja tutvustas meid ülejäänud meeskonnale. Need olid mehed, kes olid päästnud mitme nulliga lõppeva arvu elusid.

      Ma ei hakka varjama, et olime pabinas.

      Meie piinad lõppesid kell kümme hommikul, kui ragisevast raadiosaatjast kostis lõpuks monotoonne hääl.

      „Papa Charlie Dolomiitide Mäepäästeteenistusele.”

      Papa Charlie oli komandopunkt.

      „Dolomiitide Mäepäästeteenistus kuuleb, Papa Charlie,” vastas Moses mikrofoni poole kummardudes.

      „Üks turist Seceda idanõlval. Margheri mägionni lähedal. Side lõpp.”

      „Selge, Papa Charlie, side lõpp.”

      Võttepäevade lähenedes oli mu peas hakanud ilmet võtma film, kus tursked Ameerika mereväelaste sarnased tüübid tormavad edasi-tagasi nagu pallid mänguautomaadis, häiresignaal undab täisvõimsusel, punased tuled vilguvad ja kostab labaseid märkusi sarjast: „Hei, ega te plikad ole, liigutage oma tagumikku!”.

      Tegelikkuses polnud mingit märulit.

      Varsti mõistsin, miks. Mäed on viimane paik maailmas, kus tehakse veel vahet autoriteedil ja autoritaarsusel.

      Aga tol kuuendal aprillil polnud mul aega sellele mõelda. Moses Ploner pöördus (närvesöövalt aeglaselt) Mike’i poole.

      „Tuled kaasa?”

      Mike tõusis pikkamööda toolilt. Nagu aegluubis, vinnas ta Sony õlale. Seejärel, heitnud minu poole hirmunud pilgu, ronis ta EC135 pardale, mille turbiinide müra tõusis kohe ühe oktaavi võrra. Läksin angaari ukse juurde, aga õhkutõusva helikopteri tiivikutest paiskus tuul mulle näkku, tõugates mu tagasi ning juba hetke pärast oli EC135 punane siluett mu silmist kadunud.

      Umbes poole tunni pärast tulid nad tagasi. Tavaline Dolomiitide Mäepäästeteenistuse väljasõit. Helikopter oli sündmuskohale jõudnud, arst haava (väljaväänatud liigese) üle vaadanud, kannatanu oli kopteri pardale vinnatud ja Bolzano haiglasse toimetatud, pärast seda oli EC135 taas õhku tõusnud ja tagasiteel Mike oma esimesed õhuristsed kätte saanud.

      „Mängisime Luftwaffet ja Mike …” itsitas pardaarst Christoph ja osutas okset täis kilekoti poole, samal ajal kui mu partner, näost valge nagu surilina, tualeti poole tormas.

СКАЧАТЬ