Kurja loomus. Luca D’Andrea

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui sa seda lugu kuulda tahad, siis see ei võta just kaua aega. Näed seda fotot?”

      Werner osutas ühele raamitud ülesvõttele, mis rippus seinal krutsifiksi all. Ta läks foto juurde ja silitas seda sõrmedega. Nagu paljudel mägilastel, puudusid ka temal osad sõrmelülid: parema käe väikese ja keskmise sõrme esimesed lülid.

      Mustvalge foto kujutas viite noormeest. Kõige vasakpoolsem, seljakott õlal ja lehviv juuksetutt laubal, oli Werner.

      „Tegime selle pildi 1950. aastal. Ma ei mäleta, mis kuus. Aga neid noormehi mäletan ma küll. Nagu ka naeru. See on midagi, mis vananedes kõige vähem tuhmub. Aastapäevad ja sünnipäevad ununevad. Näod ununevad. Õnneks ka valu ja kannatused. Kuid naer ajast, mil sa pole veel täismees, aga ka enam laps … see jääb alatiseks hinge.”

      Mõistsin, mida Werner öelda tahtis, kuigi olin temast palju kevadeid noorem. Aga ma ei uskunud, et ta mälu oli hakanud tuhmuma. Werner kuulus nende mägilaste hulka, keda on tules karastatud. Vaatamata hallile peale ja kortsulisele näole ei suutnud ma teda vanaks pidada.

      „Tollal oli elu Siebenhochis raske. Hommikul läksime alla orgu kooli, pealelõunast kuni hilisööni rügasime põldudel, karjamaadel, metsas või tallides. Mul vedas, sest minu isa, Annelise vanaisa, oli kaevanduse varingust eluga pääsenud, samas kui paljud mu sõbrad olid orvud, kusjuures tol ajal oli Lõuna-Tiroolis ilma isata kasvamine kõike muud kui kerge.”

      „Kujutan ette.”

      „Kujutad ette, seda küll,” vastas Werner fotolt pilku pööramata. „Aga ma kahtlen, kas sa ka mõistad. Oled sa kunagi nälga tundnud?”

      Ükskord röövis mingi narkomaan mu ära ja ähvardas mind süstlaga ning ühte mu head sõpra pussitati Madison Square Gardenis, kui ta kontserdilt koju läks, aga ei, nälga polnud ma kunagi tundnud.

      Mistõttu jäin vastuse võlgu.

      „Olime noored, rumalad ja järelikult õnnelikud, mõistad, mida ma silmas pean? Jumaldasime mägironimist.” Werneri näole ilmus hetkeks kurb ja samas põlglik ilme, mis kohe kadus. „Tollal peeti alpinismi veidrike ja romantikute meelelahutuseks. Mitte tõsiseks spordialaks nagu praegu. Tead, mõnes mõttes olime isegi pioneerid. Aja jooksul arenes alpinismist turism ja tänapäeval on see kogu Alto Adige maakonna peamine sissetulekuallikas.”

      See oli tõsi. Ümbruskonnas oli palju hotelle, restorane ja köisraudteid, mis hõlbustasid mäkketõusu. Talvel kogunesid turistid suusakeskustesse, suvel käisid metsades matkamas. Seda ei saanud neile ette heita: kavatsesin ka ise niipea, kui ilm pöördub ja lumi sulab, endale korralikud matkasaapad osta ning tuues ettekäändeks, et Clara vajab värsket õhku, järele proovida, kas üks Brooklyni poiss suudab ka kohalike mägilastega sammu pidada.

      „Ilma turismita,” jätkas Werner, „oleks Alto Adige lihtsalt üks vaene ja vananevate talupoegadega provints ning Siebenhochi poleks üldse olemas, selles pole kahtlust.”

      „See oleks kurb.”

      „Väga, väga kurb. Aga seda ei juhtunud …” Werner pilgutas silmi. „Igatahes … Tolleaegsetele inimestele, eriti siinsele rahvale, tähendas mägedesse minek tööle minemist. Loomade karjamaale viimist, küttepuude tegemist. Põllutöid. Seda tähendasid mäed. Aga meie jaoks tähendasid mäed lõbu. Me ei mõelnud ohtudele. Oh ei. Võistlesime omavahel, kes oli kiireim kõige järsemast kaljuseinast üles ronima, mõõtsime stopperiga aega, ilmastikust hoolimata. Aga meie varustus?”

      Werner laksas omale peoga vastu reit. „Kanepiköied. Kas sa tead, mis tunne on kukkuda kanepiköie otsas?”

      „Pole aimugi.”

      „Kanep ei veni. Moodsate, nailonist või mõnest muust materjalist köitega on kukkumine isegi lõbus. Tänapäeva köied venivad ja vähendavad kukkumisel keharaskusest tingitud vastulööki. Kanepiköis on hoopis midagi muud. See võib su terveks eluks sandiks teha. Või midagi veel hullemat. Pealegi … Kaljunaelad, kirkad ja kogu meie varustus oli kohaliku sepa poolt käsitsi valmistatud. Raud on habras, väga habras ja see maksab palju raha. Aga meie ajal polnud kino, polnud autosid. Meid oli õpetatud igat senti kokku hoidma. Olime ülimalt õnnelikud, kui saime oma säästusid mägironimisele kulutada.” Werner köhatas hääle puhtaks. „Tundsime end surematutena.”

      „Aga te polnud seda?”

      „Mitte keegi pole. Mõned kuud pärast selle foto tegemist juhtus õnnetus. Ronisime neljakesi üles. Croda dei Toni, oled seal käinud? Belluno dialektis tähendab see „müristaja krooni”, sest kui sajab ja välku lööb, ajab sealne vaatemäng ihukarvad püsti. Kaunis koht. Kuigi see ei muuda surma vähem kibedaks. Surm on surm, miski muu ei loe.”

      Seda võis Werneri näost lugeda. Ta mõtles oma kadunud naisele Hertale, kelle aju oli purenud vähikoletis. Ma austasin tema vaikimist, kuni ta oli jälle valmis edasi rääkima.

      „Kolm meist said surma. Mina pääsesin eluga ainult sellepärast, et mul vedas. Josef suri mu käte vahel ja mina röökisin ja röökisin ja hüüdsin appi. Aga isegi kui keegi oleks mind kuulnud, kas sa tead, mitu kilomeetrit oli lähima haiglani sellest kohast, kus köis katkes? Kakskümmend. Teda oli võimatu päästa. Võimatu. Ootasin, kuni surm saabus, lugesin hingepalve ja läksin koju tagasi. Mulle tuli üks mõte. Õigemini tärkas see idee iseenesest. Peale matuseid kogunesime väikese seltskonnaga, et surnute mälestuseks juua. Nagu oled tähele pannud, on joomine siinkandis tavaline. Tol õhtul kaanisime end täis. Laulsime, naersime, nutsime, vandusime. Koidu saabudes rääkisin oma ideest teistele. Kuigi otseselt polnud seda keegi öelnud – aga teatud asju polegi vaja oma kõrvaga kuulda – olime kogu ülejäänud maailma silmis hullud, kes narrisid saatust. Mitte keegi poleks saanud ega tahtnudki meile appi tulla, kui me mägedel hätta oleksime jäänud.”

      „Võisite pääsemiseks vaid iseendile loota.”

      „Täpselt, Jeremiah. Sellepärast me Dolomiitide Mäepäästeteenistuse asutasimegi. Meil polnud raha, poliitikute toetust ka mitte, pidime kogu varustuse oma taskust kinni maksma, kuid mu idee toimis.” Werner kinkis mulle ühe neist naeratustest, mida vaid Clara tema huulile suutis võluda. „Üks meist, Stefan, ostis esmaabi õpiku. Ta luges selle läbi ja õpetas meile peamisi elustamisvõtteid. Suust-suhu hingamist, südamemassaaži. Õppisime, kuidas lahast paigutada või ajupõrutust tuvastada. Selliseid asju. Aga sellest ei piisanud. Tollal hakkasid siin käima esimesed puhkajad, nagu me neid tollal kutsusime, ja nende seas oli palju kogemusteta ning kehva varustusega rahvast; päästeoperatsioonide arv kasvas. Teostasime neid jalgsi, oma esimese veoauto ostsime alles kuuekümne viiendal aastal, aga selle logiseva käruga saime ikkagi vaid teatud punktini. Edasi tuli endistviisi jalgsi minna. Kannatanuid seljas kandes. Sageli ka surnuid seljas kandes.”

      Püüdsin seda olukorda ette kujutada. Mulle tulid judinad peale. Kahjuks pean tunnistama, et mitte ainult õudusest, sest nagu Werneril omal ajal, oli ka minul oma idee.

      „Jõudsime kohale, leidsime laiba, lugesime hingepalve, siis lasi rühma vanem pudeli konjakit või grappa’t ringi käima, lonks näkku ja noorima mehe ülesandeks jäi laiba kandmine. Läksime tagasi baasi. Mis polnud ei midagi muud, kui Siebenhochi baar, ainus koht, kus oli telefon.”

      „Uskumatu,” pomisesin.

      „Ühesõnaga. Tõeline turism jõudis Siebenhochi alles üheksakümnendate algul, kui Manfred Kagolile tuli idee asutada Külastuskeskus, aga juba kaheksakümnendatel aastatel oli teiste orgude elanikel olnud turistide СКАЧАТЬ