Kurja loomus. Luca D’Andrea

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaks kuud on talletunud mu mälulindile nagu kiirendusega film. Eelkõige segunevad omavahel haavatute näod.

      Helikopter, mis tõuseb nullilähedase nähtavuse juures õhku, vestlus Mike’i ja EC135 piloodi Ismaele vahel (Ismaele oli Mosese vend, ju siis olid Plonerid piibli fännid): „Kas sa ei öelnud, et lendamiseks peab nähtavus olema vähemalt kakssada meetrit?” „Aga see ongi kakssada meetrit. Kui silmad kinni panen, siis isegi kolmsada.”

      Õudus paanikahoos paigale tardunud noormehe pilgus. Kivivaringu all jalaluu murdnud karjuse piin. Poolkülmunud turist. Udus eksinud paarike. Lõputu hulk murtud luid, välja väänatud liigeseid, purustatud kõõluseid, verd, higi. Palju pisaraid, mõni üksik tänusõna. Adrenaliinist kurnatud Mike, kes magab neli tundi ööpäevas. Raadiosaatjast kostvad teated, mis panevad vere soontes tarretama. Mike, keda nõelavad kolmteist erinevat tüüpi sääske. Minu ristimine: mind mähitakse vaakumkotti ja jäetakse sinna klaustrofoobiajoovet „nautima”. Mike, kes raputab pead, et öelda ei, parem on intervjuusid mitte teha, see pole niisama nali. Vajadus „hingelise kiirabi” järele, mis painab sind päevad ja ööd.

      Ja loomulikult: Reeglid.

      Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed tunnistasid vaid üht prohvetit (Moses Ploner), ühtainsat leegitsevat kaarikut, millega taevariiki tõusta (EC135) ja vähemalt kahtesadat tuhandet reeglit, mida anti edasi suulisel teel. Neid polnud kerge meeles pidada. Reegleid tärkas nagu seeni peale vihma.

      Lõunasöögi Reegel oli ehk kõige imelikum (aga teatud mõttes ka kõhedusttekitav). Olgu kell seitse hommikul või neli pärastlõunal, just sel hetkel, kui sa lauda istusid, kõlas häirekell ja kogu meeskond lahkus päästeoperatsioonile. Esimesel korral kinnitasin endale, et see oli lihtsalt juhus. Teisel korral pidasin seda saatuse irooniaks. Peale kümnendat korda hakkasin mõtlema jumalale ja üleüldisele maailma korrapäratusele. Peale kaht kuud kestnud võtteid ei pannud ma seda enam tähelegi.

      See lihtsalt oli nii ja kõik, mis mõtet oli oma pead vaevata?

      Lõunasöögi Reegel tähendas mulle, kes ma autorina otseselt filmimisel ei osalenud (Mike McMellani surematute sõnadega: „Sinu ülesanne on välja mõelda, kuidas kuradi moodi seda värki jutustada, ülejäänu eest hoolitseb Sony.”), ootamatult positiivseid üllatusi. Häirekell hakkab tööle, meeskond laskub angaari, helikopter tõuseb õhku ja mina söön ära teistest järele jäänud jäätise või magustoidu, istudes tugitoolis raadiosaatja ees. Sulg muudab sind kiiremini paksemaks kui telekaamera.

      Nii oli see kuni 15. septembri lõunani.

      4

      Viimastel päevadel oli Mike väsimuse märke ilmutanud. Ta oli kahvatu ja pinges.

      Päeva esimene päästeoperatsioon läks libedalt. Ilm oli ilus ja Milano turistil polnud midagi muud viga peale hirmu ja idee, et päästeteenistuse helikopter on takso, millega saab alla orgu sõita. Teine päästeoperatsioon oli esimese täpne koopia, ainult et Corno Bianco asemel tuli lennata Sasso Lungo mäetipule.

      Kui Mike teiselt operatsioonilt tagasi tuli, märkasin, et ta lohistas jalgu järel. Ta vahetas kaamera patarei välja (meie Reegel Number Üks) ja vajus toolile. Juba mõne minuti pärast ta magas, Sony rinnal.

      Kella ühe paiku, kui meie kõhud korisema hakkasid, otsustas Moses, et on aeg esitada väljakutse Lõunasöögi Reeglile. Lihahautis. Kartulid. Struudel. Aga see jäigi meil söömata. Kahju, see nägi tõesti isuäratav välja.

      Häire hakkas tööle just siis, kui olime hakanud toitu taldrikutele tõstma. Mike tõusis, võttis kaamera pihku ja vajus lõõtsutades tagasi toolile.

      Sellest Christophile piisas, et talle diagnoos panna. „Paratsetamool, soe tekk, vanaema puljong ja head ööd!”

      Mike raputas pead ja tõusis: „Minuga on kõik korras, no problem.”

      Enne kui ta kaamera kätte jõudis võtta, haaras Moses tal käsivarrest kinni ja peatas ta.

      „Sina jääd siia. Kui soovid, võid tema enda asemel saata. Sellises seisundis sa helikopteri pardale ei tule.”

      Tema olin loomulikult mina.

      Moses pööras ringi ja hakkas trepist alla minema.

      Vaatasime Mike’iga teineteisele otsa.

      Püüdsin enesekindel näida. „Anna Sony siia, partner, toon sulle Oscari.”

      „Oscareid antakse filmidele,” torises Mike. „Meie teeme televisiooni, Salinger.”

      Vastumeelselt ulatas partner mulle telekaamera. See oli raske.

      „Hoia sõrm Rec nupul.”

      „Aamen.”

      Christophi hääl trepil: „Kas tuled?”

      Läksin.

      Ma polnud varem EC135 pardal viibinud. Mike’ile eraldatud iste oli kitsas. EC pole mingi kolakas, nagu filmides näidatakse, see on väike, väle ja tugev helikopter. Parim võimalik päästesõiduk Dolomiitide tippude kohal, aga samas neetult ebamugav, kui peate selle pardalt filmima.

      Kui Ismaele gaasi andis, tõusis mulle sapp kurku. Mitte ainult kiirendusest. Nimetage seda pealegi kabuhirmuks. Aknast välja vaatamine mind ka ei aidanud. Nägin, kuidas Pontivesi baas silmapiiri taha kadus ja neelatasin paar korda, et iiveldust alla suruda. Manny – päästja, kes mu kõrval istus, pigistas mu kätt. Tema käelaba oli peaaegu sama jäme, kui terve mu käsivars. See mägilase žest tähendas: rahu. Uskuge mind, see aitas.

      Paanika kadus: oli vaid taevas. Kirgas.

      Jumal, kui ilus see oli!

      Christoph pilgutas mulle silma ja andis märku, et ma kõrvaklapid pähe paneksin.

      „Mis tunne on, Salinger?”

      „Imeline.”

      Tahtsin veel midagi lisada, aga mind katkestas Mosese hääl.

      „Dolomiitide Mäepäästeteenistus Papa Charliele,” kraaksus ta telefoni. „On teil uudiseid?”

      Hakkasin tõsiselt filmima, lootes endamisi, et Mike hiljem minu filmitud kaadreid üle vaadates mu vähese kogemuse pärast kupla ei lähe.

      Ta võis väga suur tähenärija olla, kui tahtis.

      „Papa Charlie kuuldel. Sakslannast turist Ortlesi mäel,” vastas raadiost 118 keskjaama moonutatud hääl, „ta kukkus jäälõhesse kolme tuhande kahesaja meetri kõrgusel. Schückrinnel.”

      „Arusaadav, Papa Charlie. Oleme seal …”

      „… seitsme minutiga,” ütles Ismaele.

      „… seitsme minutiga. Side lõpp.”

      Moses pani raadiosaatja ära ja pöördus minu poole. Tõstsin kaamera ja tegin temast kena lähivõtte.

      „Oled sa kunagi Ortlesi näinud?” küsis ta ootamatult.

СКАЧАТЬ