Название: Võtke mind kaasa
Автор: Кэтрин Райан Хайд
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949845637
isbn:
„See oli veider,“ sõnas ta ja Woody vaatas teda hämmeldunult, justkui peaks ta aitama Augustil otsusele jõuda. „Huvitav, mida ma sellest järeldama pean.“
Woody ajas pea kergelt viltu, kuid jättis Augusti asjades ise selgusele jõudma.
„Tead, see teeb keeldumise isegi raskemaks.“
August istus voodiservale, toetas lauba ühele käele ja püüdis aru saada, kas talle oli sihilikult survet avaldatud või oli see puhtalt isetu tegu ja süütunne oli lihtsalt kõrvaltoime. August ei suutnud nende kahe eristamisel vähimatki edu saavutada, nii et jäi uuesti magama.
Lõpuks.
August magas palju kauem, kui oli plaaninud. Kui ta ärkas, riietus ta kiiresti ja hakkas aknakatteid kergitama. Ta alustas juhipoolsest küljest, söögilauakese kohalt. Mehaaniku nägu ilmus vaid sentimeetrite kaugusele aknavõrest, see jahmatas Augusti. Ta vupsas tagasi ja tõi kuuldavale tasase heli, tundes otsemaid piinlikkust, et oli häälitsenud. Woody haugatas korra teravalt.
„Vabandust,“ lausus Wes. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Aga sain aru, et olete üleval, sest matkaauto liigub natuke, kui te selles ringi kõnnite. Te magasite kaua. Kas teadsite, et kell on kümme läbi?“
„Oh. Täpselt küll mitte, aga teadsin, et on kummaliselt hiline aeg. Ma ei maga tavaliselt niimoodi sisse, kuid olin öösel tükk aega ärkvel.“
„Selge. Vabandust. Olen süüdi, tean. Igatahes... Mul on uudiseid, nii et ootasin, et teile öelda. Ma olen plaanist ees. Paistab, et saan remondi valmis täna pärastlõunal. Nojah. Mitte väga varakult. Aga võib-olla pigem kell kolm kui kell kuus. Arvasin, et ehk tahate teada.“
August kummardus lähemale ja toetas käed lõunalauakesele, sest seismine, käed külgedel, tundus liiga veider ja ebamugav, kui samal ajal läbi akna vestlust jätkata.
„Kuidas teil õnnestus just täna hommikul kolm tundi tagasi võita?“
„Nojah,“ lausus Wes ja kratsis kukalt. Justkui oleks see talle endalegi mõistatus. „Ega ma päriselt võitnud. See on pigem nii, et ma lisan alati varuaja. Sest näib, et midagi läheb alati viltu. Sel ajal kui midagi osadeks võtan, keeran mõne mutri üle. Või läheb see täitsa katki. Ja ma pean selle välja puurima või midagi. Või ma võtan midagi osadeks ja seal sisemuses on lahti midagi enamat, kui ma arvasin. Aga praegu ma panen kõik tagasi kokku. Ja midagi pole viltu läinud. Ja pole jäänud eriti midagi, mis võiks viltu minna. Nii et mõtlesin, et annan teile teada. Sest arvasin... kui kella kolmeks valmis saan, tahate ehk täna teele asuda.“ Pikk paus. „Kas on nii?“
„Tõenäoliselt küll,“ vastas August, mõistes allteksti ilma seda mainimata.
„Ja te tahate... noh, teate küll. Valmis seada ja puha. Ja... sedaviisi.“
„Just nii,“ sõnas August. „Sedaviisi.“
„Minge tehke sellega proovisõitu,“ ütles Wes veidi pärast poolt kolme.
August ronis kolme päeva jooksul esimest korda juhiistmele. Woody hüppas oma kohale koeraasemel, mis oli põrandal juhi ja reisijaistmete vahel. Nii tegi ta alati. Ta paistis tundvat, et kui ta jääks kusagile matkaauto kabiini taha sel ajal kui August minema sõidab, võrduks see sellega, et ta jäetakse maha.
August käivitas pisut kartlikult mootori, ent see käivitus hästi ning töötas sujuvalt ja vaikselt. Ta vaatas läbi tuuleklaasi Wesile otsa. Mehaanik tõstis pöidlad püsti, hirm ja hädavajadus tema näol murdsid peaaegu Augusti südame. August pööras pilgu jälle mujale ja pani tagurpidikäigu sisse. Pani jala gaasipedaalile. Just siis, kui matkaauto kabiin jõudis töökoja uksega kohakuti, vaatas August kõrvale ja nägi poisse.
Nad toetasid selgasid kuuma päikese käes vastu garaaži seina. Nende juuksed olid värskelt kammitud. Pilt oli peaaegu liiga kena ja täiuslik, et olla tõeline. Nende puhtad valged särgid olid korralikult lühikestesse pükstesse topitud. Kaks asja esimest korda, mõtles August. Esimest korda olid nende särgid puhtad ja esimest korda püsisid need püksis. Samas jälle, et särk tuleks püksist välja, tuleb liigutada. Poisid ei liikunud.
Kummagi poisi kõrval seisis väike iidvana kõvade külgedega kohver. Üks oli tumeroheline, teine päevinäinud ja kollakaspruun ühe tumeda punakaspruuni püsttriibuga. August vaatas kiiresti mujale, sest pilt oli liiga kurb.
Kui ta tagasi garaaži ette tagurdas, ei olnud poisid paigalt liikunud. Wes polnud paigalt liikunud. Tundus, nagu oleks August paisanud nad kõik seisvasse multifilmikaadrisse, sest tal ei õnnestunud teha – või vähemalt teatada – oma selget otsust.
August võttis autol käigu välja ja tõmbas seisupiduri peale. Wes laskus maha ja vaatas tükk aega matkaauto alla. Kontrollib, kas kuskilt ei leki, eeldas August. August söandas heita poistele veel ühe pilgu. Nad meenutasid talle lapsi, kes olid sõja ajal üksi perroonil, oodates võimalikke võõraid, kes ehk toimetaksid nad ohutusse paika. Lootsid pääseda, hoolimata sellest, et vanemad jäid maha. August polnud küll oma silmaga kunagi niisuguse vaatepildi tunnistajaks olnud. Aga ikkagi.
Henry keeras pead, et vaadata kaugusse ja nii tehes nihkus üks lokk tema muidu suurepäraselt kammitud juustest paigalt ära. See liikus otsmikule, kõige tillukesem võimalik mäss. Sel ajal kui August neid jälgis, tõmbas Seth oma lühikeste pükste taskust musta plastkammi, kummardus vennale lähemale ja kammis eksinud loki õigesse kohta tagasi.
Augusti süda murdus. Selgesti ja otsustavalt. Ja nüüd pidi ta minema ja murdma nende südamed.
Augusti rindu tõusis tugev vastumeelsus. See ajas teda vihale. Tundus ebaõiglasena, et ta oli pandud sellesse olukorda. Siis tuli talle meelde, mida talle oli vastutasuks antud. Ta ütles endale, et halva uudise teatamine neile oli kogu hind, mida ta pidi maksma Yellowstone’i ja kolm päeva kestnud kalli autoremondi eest. Asi oli selles, et see polnud madal hind. Võib-olla oleks pidanud olema, ent polnud. Või vähemalt ei tundunud see madalana.
August avas ukse ja astus alla, jättes mootori tööle. Ta kõndis auto tagant ringi – valis pikema tee −, et vältida Wesi. Poiste pilgud pöördusid ettearvatult Augustile. Just niimoodi, nagu nende isa oli keelanud neil vahepealsel ajal teha. Sest see polnud õiglane. See lihtsalt polnud õiglane.
„Te, poisid, näete välja, justkui hakkaksite kuhugi minema,“ lausus August. Ta lootis asja endale lihtsamaks teha.
„Meie paps käskis meil täiesti valmis olla,“ sõnas Seth. „Igaks juhuks. Ta ütles, et kui te ütlete jah, siis me ei paneks teid ootama. Aga ta ütles, et tema arvates te ei kavatse jah öelda.“
Henry langetas pilgu ja juuksekihar kukkus jälle laubale. Seth jõnksatas, kuid lõpuks ei teinud seda liigutust, justkui oleks hakanud sirutama kätt juuksekihara poole, siis aga muutis meelt. August nägi, missugust pinget see poisile tekitas. Ta jälgis Sethi, kes ei suutnud tõsta pilku venna otsmikult, ei suutnud lahti lasta ebatäiuslikkusest, mille kohta tundis, et tema kohus oli see korras hoida.
August kuulis vaikset kiunatust ja pöördus vaatama Woodyt kaasreisijaistmel, esikäpad vastu akent, igatsedes poiste juurde.
„Nüüd СКАЧАТЬ