Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohkas. Nii vaikselt kui võimalik. „Mul oli varem poiss.“

      Seth keeras esimest korda pead ja uuris Augusti nägu küljelt. „Kuidas nii, et varem teil oli poiss? Kas teie poiss pole igaveseks teie poeg? Või te lihtsalt tahate öelda, et ta sirgus täismeheks?“

      „Ta sai õnnetuses surma,“ lausus August. Ta ootas, et valu hakkaks oma rada mööda liikuma. Midagi ei juhtunud.

      „Oh,“ sõnas Seth. „Mul on kahju. Kas ta oli minuvanune?“

      „Ei. Ta oli vanem. Ta oli üheksateist.“

      „Mul on kahju, et nii pidi juhtuma.“

      „Minul ka.“

      Maad võttis pikk vaikus. Seth oli see, kes selle katkestas.

      „Kas te tunnete lastest puudust, kui reisimas käite?“

      Siis tuli valu tagasi. Kiirgas allapoole, see oli pigem kirvendav kui lõikav – ärritav, surisev kirvendus. Seal sa siis jälle oledki, ütles August sellele vaikselt. Ma mõtlesingi, kuhu see jäi.

      See viis tema mõtted osaliselt kõrvale närivast tundest, et Sethi küsimuses oli midagi valesti. August oli öelnud, et tal oli olnud üks laps. Üks poeg. Mitte lapsed mitmuses. Veelgi tugevam oli tunnetus, et selles, mida Seth näis üritavat maskeerida kui seltskondlikku vestlust, oli midagi väga olulist.

      „Ma tunnen temast puudust olenemata sellest, mida parajasti teen,“ lausus August. „See ei lõpe kunagi.“

      Seejärel ei öelnud kumbki mõnda aega midagi ja August oli just jõudnud oma kuuma päikese käes istumise piirini. Ta kangutas end jalgele ja jalutas töökoja avatud ukseni, vaadates korra üle õla tagasi, enne kui varju läks. Woody otsustas selleks ajaks Sethi juurde jääda.

      August leidis Wesi auto kapoti all töötamas suuresti samasuguse energiaga, mida Seth oli kasutanud tennisepalli tagumiseks.

      „Ükskõik mis ka pahasti on, ärge seda mu mootori peale välja valage.“

      Mehaaniku pea ilmus nähtavale ja ta ajas end täies pikkuses sirgu ning vaatas Augustile silma, ent ainult põgusalt. „Mida see tähendab?“ Ta tõmbas taskust sigaretipaki ja raputas ühe sigareti välja.

      „Lihtsalt seda, et hommikul paistis kõik nii päikseline ja rõõmus, kui kujundlikult rääkida, ja nüüd oleks sel ajal kui me kõik lõunat sõime, justkui suur must äikesepilv end selle paiga peale sättinud.“

      Wes ei vastanud tükk aega. Selle asemel tõmbas ta välja eresinise ühekordse välgumihkli ja läitis sigareti ning tõmbas sügava mahvi. Tema pea ümber hõljus suitsupilv. Oli palav ja õhk ei liikunud. Üldse mitte.

      „Alati ei saa lastele öelda seda, mida nad kuulda soovivad,“ lausus Wes viimaks. „Mõnikord peab halbu uudiseid teatama.“

      „Ma arvan, et see on tõsi.“ August võttis rehvikuhilal sisse oma harjunud istekoha. „Rääkige mulle sellest mõttest.“

      Wesi sigaretti hoidev käsi kerkis näo juurde. Aga selle asemel et otsida suud, laskus see ta silmadele ja jäi sinna pikaks ajaks pidama.

      „Te arvate, et ma olen hull,“ sõnas Wes.

      „Nii te mainisite. Aga hakake rääkima ja laske mul mõelda, mida ma tahan. Ma usun, et on aeg see asi avalikuks teha. Olgu see siis mis tahes.“

      Wes ohkas. Kükitas kandadele, nii ulatus ta umbkaudu Augustiga samale kõrgusele.

      „Ma mõtlesin siin sellest,“ alustas Wes, „et saan võimaldada teil Yellowstone’ini välja sõita, kui teen selle remondi teile sada protsenti tasuta. Ma isegi tasuksin varuosade maksumuse. Ma võtan taskust isegi selle raha, mis te andsite mulle puksiiriteenuse eest, ja tagastan teile. Siis olete kohe samas seisus, kui see reis algas. Teie ainus kaotus on kolm päeva. Ja teil on aega rohkesti, nagu te ütlesite. Siis saate minna ja teha seda, mis teie sõnul on teile nii tähtis.“

      August ootas lühidalt, et näha, kas Wes jätkab ise. Ta ei teinud seda.

      „Jah. Sedasi saaksin sinna kohale küll. Kuid ilmselgelt jääb õhku rippuma üks küsimus. Miks te seda minu heaks teeksite? Oodake. Laske ma sõnastan selle otsekohesemalt. Kui te seda kõike minu heaks teeksite, mida te tahate, et mina vastutasuks teeksin?“

      Wes võttis sigaretist veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja täiuslike rõngastena, mis langesid alla ja vajusid kokku, kui heljusid üle hüdraulilise tungraua. Wesil ei paistnud olevat kavatsust vastata.

      „Wes, te teete seda varem või hiljem. Palun, saame selle asjaga juba ühele poole.“

      „Võtke mu poisid endaga kaasa.“

      Järgnevas vaikuses mõtles August: Jah. Teil oli õigus. Ma arvan, et olete hull. Kuid valjusti ütles ta vaid: „Kas kogu suveks?“

      „Jah. Te tulete siitkaudu tagasi, enne kui kool algab, on ju nii? Te võite nad mulle siis tagasi tuua. Vahepeal saavad nad maailma näha. Mõnda rahvusparki. Geisreid. Nad saavad minna Yellowstone’i ja näha geisreid. Kas teate, mida need poisid kogu elu jooksul näinud on? Mitte midagi. Ainult seda, mis on siit umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusel. Ja vaadakem tõele näkku. See pole midagi.“

      August hingas sügavalt kaks või kolm korda. „Nad ei taha neid paiku näha koos võõraga. Nad tahavad teiega minna.“

      „Mina ei kavatse minna. Teie lähete.“

      „Ikkagi. Nad ootavad. Nad tahavad olla terve suve oma papsiga siin, kodus. Nad ootavad seda aega, kui saate nendega koos reisida. Nad tahavad teiega olla.“

      „Nojah, siin ongi nüüd üks aga. Järgmised üheksakümmend päeva või umbes nii ei saa nad minuga olla. See osa mu jutust näitab teile, et ma pole päriselt peast segi. Pigem olen lootusetus seisus. Mõistate? Äsja said valikud otsa. Mul tuleb üheksakümneks päevaks vangi minna.“

      „Ma ei mõista.“

      „Mis seal mõista on? Mulle määrati üheksakümnepäevane vanglakaristus.“

      „Kuidas te saate siis siin olla? Ma arvasin, et kui karistus määratakse, pannakse inimesel käed raudu ja ta viiakse kohe kohtust vanglasse.“ Osalt tahtis August kangesti jätkata küsimusega: „Mille eest täpselt see üheksakümmend päeva määrati?“ Aga ta ei teinud seda. See polnud tegelikult üldse tema asi ja pealegi ei tahtnud osa temast seda teada.

      „Nojah. Nad võivad seda teha, kui tahavad. Kohtunik saab üsna palju teha seda, mida tahab. Asi on selles, et mul on need kaks last. Seega ütlesin kohtunikule, et vajan mõnd päeva, et nad kuidagi paika saada. Teate küll. Teha korraldusi, et keegi nende eest hoolitseks. Mõneti loll lugu, sest mul pole palju sugulasi ja neist, kes on, teadsin, et nad keelduvad. Viimasel korral keeldusid. Miks seekord peaks paremini minema, ma ei tea. Arvan, et ma mõtlesin lihtsalt, et kui mul oleks veidi aega, võlun midagi välja. Nii andiski kohtunik mulle esmapäeva hommikuni aega. Esmaspäeva hommikul pean ise ilmuma vanglasse või nad tulevad mulle järele ja viivad mu sinna.“

      „Kuhu poisid lähevad, kui te ei suuda midagi välja võluda?“

      „Maakond СКАЧАТЬ