Название: Võtke mind kaasa
Автор: Кэтрин Райан Хайд
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949845637
isbn:
Augusti tabas ebamugavussööst. See pikk kummaline mees tahtis temast midagi. Ja ta ei osanud kujutleda, mis see võib olla. Ta ei osanud kujutleda, mis temal on, mida mehaanik võib vajada või isegi tahta. Ta katsetas põgusalt mõttega, et mees lööb talle külge. Aga see ei tundunud päris sedamoodi. Kuid see tundus võrdselt isiklik, hirmutav ja emotsionaalselt oluline.
„Mul on sees kohvi,“ sõnas August. „Tulge koputage, kui lõpetate.“
„Ilmselt töötan pikalt. Vähemalt kaheksa või üheksani. Kõige parem oleks teid jälle maanteele saada.“
„Ma olen ärkvel,“ ütles August. „Lihtsalt koputage.“
Seejärel veetis ta ülejäänud päeva mõtiskledes, kui suure vea ta tegelikult teinud oli.
Päeva lõppedes pani mehaanik tööriistad ära, kustutas tuled ja väljus töökojast kõrvalukse kaudu. Ta ei koputanud.
August jõi kohvi üksi ja nagu võiski arvata, ei saanud magada.
Teine peatükk
See kõlab pööraselt
Hommikul, kui August tegi kannutäie värsket kohvi, kuulis ta tagasihoidlikku kõhklevat koputust oma ratastel kodu tagauksele. Woody haukus. Ja haukus. Ja haukus.
„Sa jäid hiljaks,“ sõnas August valjusti, ent iseendale. Vaikselt. Liiga vaikselt, et seda läbi ukse kuulda olnuks.
Ta oli külgakna katte üles lükanud, kuid polnud veel tagaukse kardinaid avanud. See oli töömahukam tegevus, sest nende ees oli võrkuks. August pidi tagaukse avama, et nendeni jõuda. Nii et see toimus alati viimasena.
„Kuss,“ ütles ta koerale, ent kasutult.
August pani kohvikannu stepslisse ja lülitas tööle. Seejärel keeras ta luku lahti ja avas tagaukse. Kahe metallastme juures maas seisis Seth, pesapallinokats viiskalt peos, väikevend Henry kohe tema selja taga.
„Tere hommikust, Seth,“ ütles August.
„Kuidas te teate, et mu nimi on Seth?“
„Kuulsin eile su isa sind nii hüüdmas.“
„Oh. Nii see on. Ja see on...“
„Henry,“ lausus August. „Kuulsin, kuidas sina teda eile selle nimega kutsusid.“
„Oh. Kutsusin või?“
„Mida ma saan teie heaks teha, poisid?“
„Vabandust, et teid tülitame. Söör. Loodan, et me ei sega teid. Kui nii on, siis öelge ja me läheme kohe minema. Me poleks koputanud, kui oleksime arvanud, et magate. Me nägime, kuidas aknakatted üles tõmmati. Niisiis teadsime, et olete ärkvel. Loodan, et sellest pole tüli. Asi on selles, et... Henry... mu vend... ja mina, me lihtsalt mõtlesime... võib-olla saaksime tolle koeraga mängida? Tasuta. Me ei palu seda mingi viie taala pärast. Meile lihtsalt meeldis too koer. Ja me arvame, et meie meeldisime talle ka.“
„Ma tean kindlasti, et te meeldisite temale ka,“ lausus August. „Vaadake teda!“
Ta tegi ukse rohkem lahti, nii et poisid nägid Woodyt tagajalgadel sitsimas – esikäpad olid tõstetud ja sibasid õhus – ning üles-alla hüppamas. Jah. Ta hüppas ainult tagajalgadel istudes üles-alla. Woody oli pooleldi tsirkusekoer. Woody oskas seda teha.
Henry tõi kuuldavale heleda kilke, mille August tundis alles hiljem ära kui eleva naeru.
„Ta teeb seda hästi,“ märkis Seth. „Kuidas ta end tagajalgadel nii hästi tasakaalus hoiab?“
„Tal on lihtsalt selleks sobiv kehaehitus, arvan ma. Ta võib üle terve toa tagajalgadel kõndida.“
„Me tahaksime kindlasti mingil ajal näha, kuidas ta oma trikke teeb.“
„Muidugi. Võib-olla siis, kui te ta tagasi toote.“
Sethi nägu lõi särama ja alles siis mõistis August, et poiss oli oodanud jaatavat või eitavat vastust ning olnud ebakindlusest tekkinud taaga all pinges.
„Nii et me võime ta platsile mängima viia?“
„Kindel see.“
August tegi ukse Woodyle laialt lahti ja andis talle lihtsa „mine nüüd“-loa. Koer trügis uksest välja ja kargles poiste ümber ringi ning hüppas üles ja toetas käpad nende peale ja limpsis Henry nägu, milleni ta ulatus suurt hüpet tehes.
„Mulle meeldib, kuidas tema üks kõrv on pruun ja muidu on ta üleni valge,“ lausus Seth.
„Jah,“ nõustus August. „Mulle meeldib see ka tema juures.“
„Kui kaua me teda väljas võime hoida?“
„Noh... Teate mis. Jääge sinna, kus ma teid näen, ja kui ma tahan mingil põhjusel teda tagasi, siis annan teile teada.“
„Hüva, aitäh,“ ütles Seth, vaevu suutes laia naeratust varjata.
„Ühel tingimusel siiski,“ teatas August.
Poiss vajus näost ära ja taganes, justkui oleks teda löödud.
„Ei midagi hullu,“ lausus August. „Ma tahan vaid, et sa ütleksid mulle, kuidas sa ta kinni püüdsid.“
„Ah see,“ sõnas Seth ja vabanes pingest. Ja ta väljanägemine muutus pisut uhkeldavaks. „Ma kasutasin mõistust.“
„Nii sa ütlesid. Aga tegelikult sa ei rääkinud mulle, kuidas.“
„Olgu. Vaadake. Ma märkasin, kuidas iga kord, kui teda kinni võtma läksime, ta jooksu pani. Isegi kui astuda sammuke tema poole. Isegi kui ainult liigutada. Kui ma aga olin paigal või vaatasin teises suunas, tuli ta lähemale. Nii et olin nutikas ja istusin maha ning keerasin talle selja ja teesklesin, et ei taha temaga üldse mingit tegemist teha. Ja ta kõndis lihtsalt minu juurde ja ronis mulle sülle. Aga ärge muretsege, sest me jooksutasime teda ikka päris tublisti, enne kui selle peale tulin. Ma ei taha, et te muretseksite, et ei saanud midagi oma viie dollari eest.“
„Ma ei muretsenudki,“ lausus August. „Lõbutsege nüüd kolmekesi!“
August istus ülemisel metallastmel umbes pool tundi, jalad alumisel astmel, küünarnukid põlvedele toetatud, jõi kohvi ja jälgis neid mängimas. Ning ootas, et tunneks valu. Ent seda ei tekkinud. Ta püüdis seda tunnetada. Torkis seda. Küsis, kus see end peidab. Võib-olla oli asi selles, et nüüd tunneb ta neid poisse ja nad on tema pojast nii erinevad. Võib-olla oli asi selles, et ta peaaegu soovis valu tagasi ja see oli otsustanud teha Augusti soovile täpselt vastupidist.
Ilm oli tõesti ilus, jahedavõitu ja täiesti tuuletu. Kauge mäe kohal kõrguv taevas kumas ikka veel ähmaselt koidulõpupunasena. August kuulis vastu maad lohisevat kõndi, pööras pead ja nägi Wesi lähenemas, pea veidi longus.
„Hommikust,“ sõnas August. „Kui ikka veel tassi kohvi tahate, siis pole selleks СКАЧАТЬ