Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustasin...“ Ja siis jäi ta jutt soiku ning ta seisis kohutavalt kaua vaikides, vaadates üksisilmi kaugusse, justkui oleks vastus horisondil kirjas. „See oli rumal mõte,“ lausus Wes lõpuks. „Te oleksite arvanud, et ma olen hull.“

      August kaalus kuuldut hetke, siis otsustas, et tal pole aimugi, kuidas reageerida. Nüüd oli ta uudishimulik, ent tundus rumalusena utsitada kedagi rääkima mõttest, mis on pöörane isegi selle algatanud isiku meelest.

      Mõnda aega ei alustanud kumbki mees juttu.

      August vaatas üksiti Sethi, kes mängis eemal põllul. „Selles poisis on midagi... väga...“ Siis vakatas ta sekundiks või kaheks, sest otsis jõulisemalt sõnu. „Ontlikku. Selles poisis on midagi väga korralikku.“

      „Kelles? Sethis?“

      „Ma ei taha öelda, et väikemees pole ontlik. Ta lihtsalt pole mulle sõnagi öelnud, nii et ma ei tea. Aga Seth...“

      „Korralik... mis mõttes?“

      „Ma ei tea. Temas on midagi ausameelset.“

      Wes turtsatas. „Jah, selline on Seth küll. Ta ajab teid hulluks oma ausameelsusega. Ja kui aus veel teie peaksite tema arvates olema. Kas teil lapsi on?“

      „Mul oli poeg.“

      „Oli?“

      August ei vastanud. „Ärge pange tähele. Pole minu asi. Andestust.“

      Siis sai Wes jalad maast lahti ja suundus töökotta. August jõi kohvi lõpuni ja järgnes Wesile garaaži. Mehaanik sobras rinnuni ulatuva omaette seisva punase tööriistakapi sahtlites. Ta võttis kätte ja valis, korjas kokku tööriistu, mida näis enda arvates vajavat, seejärel ladus need tööpingile, enne kui jätkas järgmise sahtliga. Ta teadis, et August oli seal, nii palju oli aru saada. Kuid ta ei rääkinud ega pööranud isegi pead.

      „See... asi,“ sõnas August. „See, millest nagu hakkaksite rääkima, aga siis ei ütle seda välja. See, mida mina peaksin pööraseks. Eile kõlas see nii, nagu sel oleks mingi seos asjaoluga, kas ma ikka saan endale lubada Yellowstone’ini sõitmist. Kas mul oli õigus?“

      „Võimalik, et selles suunas küll,“ ütles Wes, katkestamata oma tööriistade valimist või pilku tõstmata.

      „Osutage siis mulle teene. Sel aastal Yellowstone’i minek on mulle väga oluline. Tähtsam, kui arvate. Tähtsam, kui keegi ilmselt mõista suudaks. Nii et kui teil tekib mõni mõte praeguse hetke ja selle aja vahel, kui ma jälle teele asun, siis olge hea ja tulge sellega lagedale. Laske mul otsustada, kas see on pöörane. Peagi pärast seda sõidan minema ja te ei näe mind enam kunagi, nii et ma ei saa tõesti aru, mida teil kaotada on.“

      „Ma saan auto homseks korda. Aga tõenäoliselt päeva lõpuks. Kell seitse-kaheksa õhtul. Võib-olla hiljem. Kui nii läheb, kas sõidate homme õhtul siit välja või magate veel ühe öö siin ja lahkute esmaspäeva hommikul?“

      „Kui pärast seitset, siis ilmselt jään ööseks paigale.“

      „Olgu pealegi siis.“

      „Mis siis täpselt olgu?“

      „Hüva, millalgi praeguse hetke ja esmaspäeva hommiku vahel annan teile teada, millest mõtlesin, ja te võite mulle näkku naerda ja mind tobuks kutsuda ning pead vangutades minema sõita.“

      August sirutas parema käe välja. Mehaanikul läks jupp aega selle märkamisega. Aga siis, kui ta viimaks märkas, surusid nad kokkuleppeks kätt.

      August ei läinud välja platsile, et Woodyt tagasi küsida, sest polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks. Ja poisid ei toonud koera tagasi enne kui kolmveerand kaksteist.

      August avas tagaukse ja Woody hüppas sisse, tegi kaks ringi ja heitis end köögi külmale linoleumile külili, keel põrandani rippu, roided üles-alla liikumas.

      „Te vaevasite mu koera ära,“ sõnas August. Aga kui ta nägi kabuhirmu Sethi silmis, kiirustas ta tehtud kahju parandama. „See oli ainult nali. Tore on teda nii väsinult näha. Võib-olla anname talle pisut puhkust, enne kui palume tal trikke teha.“

      „Me peame minema lõunat sööma,“ teatas Seth. „Mu isa teeb tööst pausi iga päev umbes keskpäeva paiku. Me peame tuppa minema ja temaga koos sööma. Henry ja mina. Siis tuleme tagasi ja vaatame trikke. Kui olete kindel, et see sobib.“

      „Ma olen kindel, et see sobib,“ lausus August.“

      Kui August jälle kella vaatas, näitas see üle poole kolme. Ja poisid polnud tagasi tulnud. Ta vaatas aknast välja, et näha seda, mis võimalik oli.

      Seth oli õues iidse tennisereketiga ja tagus palli ikka ja jälle vastu töökoja külgseina. Nagu oleks tal mingi vimm välja valada, pall oli selle põhjus ja reket õigustatud viha. Henryt polnud kusagil näha.

      August püüdis lugemist jätkata, kuid ta ei suutnud lehekülgedele keskenduda. Ta läks matkaauto tagauksest välja, Woody järgnes talle ebatavaliselt rahuliku sammuga.

      Kui Seth nägi Augusti tulemas, vaatas ta korraks sinnapoole. Siis vaatas jälle mujale. Ja tagus tennisepalli. Ja tagus. Ja tagus. Selle paiga meeleolu oli muutunud. Miski oli muutunud. Augustil ei olnud sellele seletust, kuid ka kahtlusi mitte.

      „Kus Henry on?“ küsis August.

      „Toas.“

      Vastamise ajal lõi Seth tennisepallist mööda. August lootis, et ta jookseb sellele järele, ent poiss ei teinud seda. Ta heitis lihtsalt vana reketi käest, keeras ringi ja potsatas istuma, selg vastu töökoja seina. Woody läks vingerdades tema juurde, pani käpad Sethi õlale. Nuuskis poisi nägu, nagu oleks sinna midagi ära kaotanud. Seth põimis käed koera ümber ja tõmbas ta lähemale, hoidis Woodyt rinna lähedal.

      August istus nende kõrvale. Toetas selja seinale. See paik oli täielikult keskpäevase päikese meelevallas ja August teadis, et ei suuda sinna kauaks jääda. Seth elab siin kuumas orus. Ta on kindlasti sellega harjunud.

      Mõnda aega istusid nad vaikides. Kui kaua, seda ei osanud August hinnata.

      „Sa ei tulnudki läbi, et koera trikke vaadata,“ lausus August viimaks.

      Seth ütles: „Võib-olla mõni teine kord.“

      Järgnes jälle vaikus. August ei tahtnud otse küsida, mis pahasti oli, sest ta ei tundnud, et tal on selleks õigust. Ja ka seetõttu, et ta oli harva, kui üldse, kohanud noort poissi, kes tahtis rääkida peaaegu võõrale oma südamevalust ja pettumustest.

      Seth üllatas teda, kui hakkas kõnelema.

      „Kuhu te oma reisil lähete?“

      „Igasugustesse kohtadesse. Peamiselt rahvusparkidesse. Zionisse ja Bryce’i kanjonisse teel põhja poole. Salt Lake Citysse. Tähtsaim sihtkoht on Yellowstone, aga sinna ma ei jõua ootamatute kulude pärast, kui auto katki läks ja puha. Siis tahan tagasiteel keerata itta ning külastada Archesi ja Canyonlandsi rahvusparki. Võib-olla Escalantet ja Capitol Reefi. Võib-olla de Chelly kanjonit. Oleneb ajastusest. Mulle meeldib otsad lahtiseks jätta. See on ainus aeg aastast, mil saan nii teha.“

СКАЧАТЬ