Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mul õigus? See pole veel maailmalõpp.“

      Wes korsatas ja suitsupahvak väljus ninast. „Teie jaoks mitte. Aga mul on tunne, et neile see küll midagi eriti toredat pole. Henry pole ühtegi pagana sõna öelnud sellest saadik, kui nad tagasi sain. Ma arvan, et ta vennaga ikka räägib. Aga ma ei saa seda tõestada. Mul on lihtsalt selline kahtlus.“

      Tekkis pikk paus. August kasutas seda hästi ära, et mõttes läbi harjutada kõige lahkemad viisid, kuidas ei öelda.

      „Ma paneksin teile veidi raha kaasa nende söögi eest,“ lausus Wes. „Nad on head poisid. Te näete seda oma silmaga. Te ise ütlesite nii. Henry ei ütle ühtegi pagana sõna. Seth on suur jutustaja, aga ta jääb vait, kui teda palute. Ta teeb ükskõik mida te palute tal teha. Ta võib oma venna järele ka vaadata. Ta on piisavalt vana. Nad pole ju titad. Teil ei tuleks neid iga sekund jälgida.“

      „Wes...“

      „Ei. Ärge vastake. Palun. Ärge veel vastake. Mõelge järele. Teil on kaks ööd järelemõtlemiseks. Täna öösel ja homme. Kui ma just plaanitust varem ei jõua. Mõelge kaks ööd selle üle ja ärge vastake silmapilkselt. Nad ei ole teile suureks tüliks. Nad on head poisid.“

      Viimase lause ajal nägi August selgesti, et mehaaniku alahuul värises.

      „Hüva. Ootan otsustamisega.“ Ja siis ütlen ma ei, lisas August endamisi.

      „Olen selle eest tänulik.“

      Järgnes pikk pinev vaikus. Augustile see eriti ei meeldinud. Niisiis pingutas ta kõvemini, et seda katkestada.

      „Kas nad teavad, et teil on vanglatee ees?“ Aga enne veel, kui mehaanik sai vastata, teadis August vastust. „Ei. Tühja sellest. Te ei pea mulle isegi seda ütlema. Enne lõunat nad ei teadnud. Nüüd teavad.“

      Wes suitsetas vaikides.

      „Kas nad teavad, et te kavatsesite paluda mul nad kaasa võtta?“ Kuid August teadis jälle vastust. Ta mäletas, et Seth küsis temalt, kuhu ta minna plaanib. Kas ta ei tunne sellest puudust, et lapsi pole kaasas. „Pole oluline. Ma arvan, et tean vastust ka sellele. Mis tunne neil sellest on? Lähevad kolmeks kuuks võõraga minema?“

      „Asi on selles,“ märkis Wes, „et tolles teises kohas on samuti võõrad.“

      „Õige küll,“ sõnas August. Ja laskus seejärel tagasi oma ärevatesse mõtetesse. „Kuulge,“ lausus ta mõne aja pärast. „Ma tean, et te olete neile parim isa, te teate, kuidas olla. Aga te isegi ei tunne mind. Te isegi ei tea kindlalt, kas last võib minu hoolde usaldada.“

      „Ma ei tea ka seda, kas igaühe kätte maakonnas võib lapse usaldada.“

      August ei vastanud. Sest vastuväited olid otsa saanud. Vastus tundus siiski olevat ei. Ent tal puudusid loogilised põhjused, miks see pidi nii olema. Ta ei kavatsenud seda teha, sest ei tahtnud. Sest see tundus veider. Sest see lõi segamini tuttavad käitumismustrid, millest tal oli vaja kinni hoida. Liiga hilja oli teeselda, et temas on midagi üllamat.

      Kui August pilgu tõstis, vaatas Wes talle otse silma. Justkui mõõdaks midagi.

      „Kas teid saab lastega usaldada?“

      „Jah,“ vastas August tasakesi.

      „Jah,“ sõnas Wes. „Nii ma arvasingi.“

      Seejärel tõusis ta püsti, kustutas sigareti ja asus uuesti tööle.

      Kolmas peatükk

      Uus kokkulepe

      Umbes sel ajal kui päike hakkas loojuma, vantsis August jälle remonditöökotta. Wes oli ratastega alusel selili, pooleldi mootori all. Ta ei saanud matkaautot tõstukile panna, sest see oli liiga kõrge ja liiga raske ning töökoja lagi polnud piisavalt kõrge.

      Wes ei tõmmanud pead välja.

      „Ma pole teie lapsi terve õhtupooliku näinud ringi liikumas,“ märkis August.

      Esiti ei vastatud midagi. Justkui August polekski üldse kõnelnud.

      Siis ütles Wes: „Ma käskisin neil teist eemale hoida.“

      „Miks te siis nüüd seda tegite?“

      „Ma ei tahtnud, et arvaksite, et mängin alatut mängu, näiteks käsin teile järgneda ja vaadata teie poole alt üles nende suurte pruunide silmadega. Ma ütlesin: andke mehele aega järele mõelda.“ Wes ei libistanud end ikka veel matkaauto alt välja. Hääl lihtsalt kostis üles. „Veel... kui te kavatsete ei öelda, siis ma ei taha, et nad näeksid seda teie näost.“

      „Arusaadav,“ sõnas August.

      Kui ta matkaauto tagaukse juurde tagasi läks, mõtles ta: Jah. Hoidke nad hästi kaugel, kui te ei taha, et nad haistaksid keeldumist.

      Kakskümmend minutit enne südaööd äratas koputus Augusti äkitsi unest. Woody läks pööraseks, tegi kõvasti lärmi, see oli pigem üks pikk kilav heli kui üksikud haugatused.

      August komberdas silmi hõõrudes ukseni. Woody järgnes talle, ta oli piisavalt lähedal, et tonksata koonuga tagant Augusti sääre vastu, tema kurgust tuli kõmisev ühtlane urin.

      „Kes seal on?“ hõikas August.

      „Wes olen.“

      August ohkas ja avas ukse ning Woody istus tema lähedale maha, naaldus Augusti jala vastu ja liputas vaevumärgatavalt saba.

      „Andestust,“ lausus Wes. „Palun vabandust, et teid äratasin. Võib-olla on see minust vale. Aga ma ütlesin teile, et mõtleksite järele. Aga siis kaalusin asju uuesti ja tulin täiesti teistsuguse kokkuleppe peale. Seega mõtlete praegu vale asja peale. Nii et kas ma võin teile sellest uuest asjast rääkida ja siis saate selle üle järele mõelda?“

      August vaatas poolhämaras mehaanikule otsa. Mehe juuksed olid naljakalt segamini. Wes oli ilmselt isegi voodis olnud, kui see uus kokkulepe tema ajus sündis. August vaatas üle Wesi pea, nägi kuud, mis rippus peaaegu ümmargusena tasase, peamiselt asustamata maastiku kohal, ja mõtles: Tal on õigus. See pole mitte midagi. Need poisid pole midagi näinud, sest siin pole midagi vaadata.

      „Olgu pealegi. Ma olen nüüd ärkvel. Nii et minu arvates võiksite rääkida küll.“

      „Ma teen remondi teile välja. Mõlemal juhul. Võtke heaks, mingeid kohustusi pole. Ma lihtsalt otsustasin nii. Kas teate, miks ma seda teen? Sest teil on seda vaja. Ma näen teis seda vajadust, üks mees mõistab teist ja me oleme mõlemad inimesed, nii et ma tulen teile vastu ja kergendan teie olukorda. Sest saan seda teha. Kui see teeb teid nii õnnelikuks, et tahate omakorda minu olukorda leevendada, oleksin ülimalt tänulik. Aga kas te seda teete või ei, te võite siit vabalt välja sõita, kui ma olen lõpetanud. Tasuta. Nii et õnnitlen. Te lähete Yellowstone’i.“

      August pilgutas mõne korra silmi, ise oma tegevusest liigagi teadlik. Oli nii vaikne, et võis kuulda ritsikate sirinat. Ta polnud sirinat kuulnud poisipõlvest saadik. Vähemalt ei tulnud talle meelde. Siis jõudis talle kohale, et ritsikad olid kindlasti kogu aeg seal ja ta polnud lihtsalt nende sirinat tähele pannud. Näis veider, et ta СКАЧАТЬ