Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle lõikava valgusega tuleks Medusat pimestada?”

      „Sa pead ise välja mõtlema, kuidas seda oleks kõige parem kasutada, aga usu mind, ilma selle kilbita sa sihile ei jõua.”

      „Ja sured,” lisas Hermes. „Aga sellest oleks kahju.”

      Perseus suutis vaevu elevust vaos hoida. Tiivad tema kandade juures võbisesid ja ta avastas, et kerkib õhku. Ta vihistas harpe’ga paar korda läbi õhu.

      „See on lihtsalt hämmastav! Mida ma siis edasi teen?”

      „Kõiges ei saa me sind aidata. Kui sinust peab saama kangelane, pead sa ise otsustama ja ise…”

      „Ma olen kangelane?”

      „Võid olla.”

      Hermes ja Athena olid nii ilusad! Nad särasid. Kõike, mida nad tegid, tegid nad ilma mingi nähtava pingutuseta. Nende kõrval tundis Perseus end piinlikult kohmakana.

      Justkui oleks tema mõtteid lugenud, sõnas Athena: „Küll sa harjud aigise, sirbi, sandaalide, peakoti ja paunaga. Need on ainult välised asjad. Kui sinu mõte ja hing on eesmärgile suunatud, tuleb kõik muu järele. Ära ole pinges.”

      „Aga keskendu,” ütles Hermes. „Lõdvestumine ilma keskendumiseta viib läbikukkumisele.”

      „Keskendumine pinges olles viib täpselt sama kindlalt läbikukkumisele,” märkis Athena.

      „Nii et ma pean keskenduma…” lausus Perseus.

      „Täpselt.”

      „… aga rahulikult?”

      „Keskendu rahulikult. Täpipealt.”

      Perseus seisis natuke aega ning hingas sisse ja välja enda lootust mööda lõdvestunult, kuid keskendunult, keskendunult, kuid rahulikult.

      Hermes noogutas. „Mina arvan, et sellel noormehel on suurepärane võimalus eduks.”

      „Aga üks asi, mille juures need – imelised – kingitused mind aidata ei saa, on gorgode leidmine. Ma olen igalt poolt küsinud, aga paistab, et keegi pole teisega selles osas ühte meelt, kus nad elavad. Kusagil saarel, kaugel mere peal, ainult niipalju on selge. Aga millisel saarel? Millisel merel?”

      „Seda ei saa me sulle öelda,” lausus Hermes, „aga kas sa oled kuulnud PHORKIIDIDEST?”

      „Mitte ealeski.”

      „Mõnikord nimetatakse neid ka GRAIADEKS ehk Hallideks,” ütles Athena. „Nagu nende õed, gorgod Stheno ja Euryale, on ka nemad Phorkyse ja Keto tütred.”

      „Nad on vanad,” jätkas Hermes. „Nii vanad, et neil on kolme peale ainult üks silm ja üks hammas.”

      „Otsi nad üles,” ütles Athena. „Nad teavad kõike, aga ei räägi midagi.”

      „Kui nad midagi ei ütle,” tähendas Perseus, „mis kasu neist siis on? Kas ma pean neid sirbiga ähvardama?”

      „Ei-ei, sa pead midagi peenemat välja mõtlema.”

      „Midagi palju kavalamat,” lisas Hermes.

      „Aga mida?”

      „Kindlasti tuleb sul midagi pähe. Graiad elavad koopas Kisthene metsikutel kallastel, niipalju teavad kõik.”

      „Me soovime sulle edu, vend Perseus,” lausus Athena.

      „Rahulik, kuid keskendunud, see on kõige olulisem,” lõpetas Hermes.

      „Hüvasti…”

      „Õnn kaasa…”

      „Oodake, oodake!” karjatas Perseus, kuid jumalate kogud ja kujud olid juba hakanud eredasse hommikuvalgusse sulama ja varsti kadusid nad täielikult. Perseus seisis üksinda pühade tammede salus.

      „Vähemalt sirp on päris,” pomises Perseus, vaadates haava oma pöidlal. „Paun on päris, sandaalid on päris. Aigis on päris…”

      „Kas sa üritad mind pimestada?”

      Perseus pöördus välgukiirusel.

      „Vaata ka, kuhu sa selle kilbiga välgutad,” kostis pahane hääl.

      Tundus, et hääl tuleb talle kõige lähema tammepuu südamest.

      „Nii et te oskate ikkagi rääkida, puud,” tähendas Perseus.

      „Muidugi me oskame rääkida.”

      „Tavaliselt me lihtsalt ei soovi rääkida.”

      „Nii vähe on asju, mida tasuks öelda.”

      Nüüd kostis hääli igalt poolt metsast.

      „Saan aru,” ütles Perseus. „Aga võib-olla te ütleksite, kuhupoole Kisthene jääb?”

      „Kisthene? See on Aioolias.”

      „Pigem ikka Früügias,” pistis teine hääl.

      „Mina nimetaksin seda Lüüdiaks.”

      „Noh, igatahes on see ida pool.”

      „Jooniast põhja pool, aga Propontisest lõunas.”

      „Ära tee neist väljagi, noormees,” kõmistas vana tammepuu lehti sahistades. „Neil pole asjast aimugi. Lenda üle Lesbose saare ja siis mööda Müüsia rannikut lõuna poole. Hallide Õdede koobas lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda. See asub kalju all, mis on nirgi kujuline.”

      „Sa mõtled ikka kärpi,” piiksus üks väike tammevibalik.

      „See oli ju ometi saarmas?”

      „Mina ütleksin, et metsnugis.”

      „See kalju meenutab tuhkrut ja mitte midagi muud!”

      „Ma ütlesin „nirk” ja ma mõtlesin nirki!” nähvas vana puu, väristades end üle terve kere, nii et lehed võbisesid.

      „Aitäh,” sõnas Perseus. „Ma pean nüüd tõesti minema hakkama.”

      Ta viskas pauna õlale, pani sirbi vööle ja võttis kilbi kindlalt haardesse, kortsutas enda sisse vaadates kulmu, et sandaalid üles äratada, ja sööstis valju võidurõõmuhüüdega taevasinasse.

      „Õnn kaasa!” hüüdsid tammed.

      „Otsi kaljut, millel on marmoseti kuju…”

      GRAIAD

      Kui Perseus maandus puhtalt, varvaste peale, Müüsia rannikul, koopa ees, mis asus kalju sees, mis vähemalt tema pilgule meenutas laiakslitsutud rotti, oli päev peaaegu lõppenud. Ida poole vaadates nägi Perseus, et HELIOSE päikesekaarik muutus HESPERIIDIDE maale ja oma igapäevase tiiru lõpule lähenedes juba vasekarva kollasest punaseks.

      Koopasuu poole astudes tõmbas Perseus pähe mütsi, СКАЧАТЬ