Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Tule juba, tule, püütia on rääkinud. Sa pead teisi kinni.”

      „Ega sina vist ei tea, mida ta silmas pidas?”

      „Mul on parematki teha, kui kuulata iga avaldust, mis tema suust tuleb. Sa võid olla kindel, et see oli tark ja tõene.”

      „Aga kus elatuvad inimesed tamme viljadest?”

      „Tamme viljadest? Sellist kohta pole olemas. Hakka nüüd juba minema, palun.”

      „Mina tean, mida ta silmas pidas,” lausus vanaeideke, üks paljudest püsikülastajatest, kes käis iga päev, istus rohul ja vaatas, kuidas palujate voor jalgu lohistades edasi nihkus, et oma saatust kuulda saada. „Ta tahtis sellega öelda, et sa pead minema Dodona oraakli juurde.”

      „Veel ühe oraakli juurde?” Perseus vajus norgu.

      „Sealsed inimesed teevad Zeusile pühendatud tammede otsast pudenevatest tõrudest jahu. Kuulukse, et need puud oskavad kõnelda. Dodona on kaugel põhjas, kullake,” kähistas eideke. „Väga kaugel!”

      Ja kaugel see tõesti oligi. Perseuse väike mündivaru oli otsas, niisiis magas ta põhja poole rännates teeäärsete põõsaste all ja toitus peamiselt ainult metsikutest viigimarjadest ja pähklitest. Ilmselt kujutas ta endast üsna õnnetut pilti, kui kohale jõudis, sest Dodona naised olid tema vastu lahked. Nad sasisid tema juukseid ja pakkusid talle imemaitsvat tammetõrujahust leiba, mida oli meega magusamaks tehtud ja millele oli määritud paksult teravamaitselist kitsekohupiima.

      „Mine varahommikul,” soovitasid nad. „Jahedatel tundidel enne pärastlõunast päikest on tammed jutukamad.”

      Järgmisel päeval, koidikul, kui Perseus tammesalu poole teele asus, rippus maa kohal loorina udu.

      „Ee, tere!” hõikas ta puudele, tundes end erakordselt tobedalt. Tammed olid kõrged, väärikad ja üpris võimsad, kuid neil polnud suud ega äratuntavate joontega nägu.

      „Kes hüüab?”

      Perseus võpatas. Täiesti kahtlemata oli kostnud hääl. Rahulik, vaikne naisehääl, kuid samas tugev ja selgelt võimukas.

      „Abi on kohal.”

      Veel üks hääl. Selles oli vaevu aimata põlgust.

      „Mina olen Perseus. Ma tulin…”

      „Oh, me teame, kes sa oled,” vastas varjust välja astuv noormees.

      Ta oli noor, jahmatavalt nägus ja ülimalt ebatavaliselt rõivastatud. Kui mitte arvestada niudevööd piha ümber, kitsa servaga kübarat peas ja tiivulisi sandaale jalas, oli ta täiesti alasti.9 Perseus pani tähele, et saua ümber, mis oli noormehel käes, väänlesid kaks elusat madu.

      Mehe selja taga ilmus välja naine, kellel oli käes kilp. Naine oli pikka kasvu, surmtõsine ja kaunis. Kui ta oma säravate silmade pilgu Perseusele tõstis, tundis nooruk temast hoovamas midagi erakordset, millele ta ei osanud päris nime anda. Ta jõudis järeldusele, et see omadus on majesteetlikkus, ja langetas kohaselt pea.

      „Ära karda, Perseus,” ütles naine. „Sinu isa saatis meid sulle appi.”

      „Minu isa?”

      „Ta on ka meie isa,” lausus võõras noormees. „Pilvedekoguja ja Tormitooja.”

      „Taeva Isa ja Taeva Kuningas,” lisas särav naine.

      „Z-z-zeus?”

      „Tema ise.”

      „Te tahate öelda, et see ongi siis päriselt tõsi? Zeus on minu isa?”

      Perseus ei olnud kunagi uskunud oma ema pöörast lugu sellest, kuidas Zeus teda kuldvihma kujul külastas. Ta oli pidanud endastmõistetavaks, et tema pärisisa on mõni rändav moosekant või katlapaikaja, kelle nime ema polnud teada saanudki.

      „Täiesti tõsi, vend Perseus,” ütles pikk naine.

      „Vend?”

      „Mina olen Athena, Zeusi ja Metise tütar.”

      „Hermes, Zeusi ja Maia poeg,” lausus noormees ja kummardas.

      Nooruki jaoks, kes oli üles kasvanud kaitstuna, oli seda palju. Nüüd rääkisid kaks olümplast talle, et Zeus oli tal sünnist saadik silma peal hoidnud. Tema juhtiski puust kasti Diktyse kalavõrku. Ta oli vaadanud, kuidas Perseusest kasvas noormees. Ta oli näinud, kuidas ta võttis vastu Polydektese väljakutse. Ta imetles nooruki vaprust ning saatis kaks oma lemmiklast nende poolvenda Medusa pea äratoomisel abistama.

      „Te aitate mind?” küsis Perseus. See oli palju enamat, kui ta oli lootnud.

      „Gorgot tappa me sinu eest ei saa,” vastas Hermes, „aga me võime aidata väljavaateid pisut sinu kasuks kallutada. Neist võib sulle abi olla.” Ta vaatas alla ja kõnetas sandaale oma jalas. „Minu venna Perseuse jalga!” käsutas ta. Sandaalirihmad keerasid end jumala pahkluude ümbert lahti ja sandaalid lendasid Perseuse juurde. „Võta kõigepealt enda omad ära.”

      Perseus tegigi nii ja otsekohe seadsid Hermese sandaalid end talle jalga.

      „Sul on enam kui küllalt aega nendega harjuda,” lausus Athena, vaadates kerge lõbususega, kuidas Perseus hüppas õhku nagu tantsija.

      „Sa ajad nad segadusse,” ütles Hermes. „Sa ei pea lendamiseks jalgadega vehkima. Lihtsalt mõtle.”

      Perseus pani silmad kinni ja pingutas.

      „Ära punnita, nagu hakkaksid pasale. Lihtsalt kujuta ette, et oled õhus. Täpselt nii! Saidki käppa.”

      Perseus tegi silmad lahti ja avastas, et oli õhku tõusnud. Ta kukkus mürtsatusega maa peale tagasi.

      „Harjutamine! See on kõige alus. See aga on peakott meie onult HADESELT. Kui sa seda kannad, ei näe sind keegi.”

      Perseus võttis peakoti vastu.

      „Minul on sulle samuti midagi,” ütles Athena.

      „Aa,” tegi Perseus, pani peakoti ära ja võttis Athena pakutud eseme. „Paun?”

      „Sellest võib sulle kasu olla.”

      Pärast lendavaid sandaale ja nähtamatuks tegevat mütsi tundus lihtne pruunist nahast paun pisut pettumusttekitav, kuid Perseus üritas seda mitte välja näidata. „Väga lahke, kindlasti kulub marjaks ära.”

      „Kulub tõesti,” ütles Athena, „kuid mul on sulle veel midagi. Võta…”

      Ta ulatas Perseusele relva, mille lühike tera oli vikatitaoliselt kaarjas.

      „Ole väga ettevaatlik, selle tera on väga terav!”

      „Tõsijutt!” kinnitas Perseus pöidlalt verd imedes.

      „Selle nimi on harpe ja see lõikab kõigest läbi.”

      „See on sepistatud adamantiumist,” lisas Hermes. „See on täiuslik koopia suurest sirbist, mille Gaia Kronosele СКАЧАТЬ