Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loomulikult,” valetab Zeus, kes tundis, täpselt nagu me kõik, hirmu teiste unenägude üksikasjade kuulamise ees.

      „Ma nägin unes, et meid rünnati,” alustab Hera. „Siinsamas Olümposel. Gigandid tõstsid mässu, ronisid mäest üles ja tungisid meile kallale.”

      „Heldene aeg…”

      „Aga see oli tõsine, Zeus. Kogu nende rahvas voolas nõlvast üles ja ründas meid. Ja sinu välgunooled põrkasid neist mingit kahju tegemata eemale nagu männiokkad. Gigantide juht, kõige tugevam ja suurem, hakkas just mind jahtima ja üritas… üritas… üritas… ennast mulle peale sundida!”

      „Heldus küll, tõesti häiriv,” ühmab Zeus. „Aga see oli ju ikkagi ainult uni.”

      „Kas ikka oli? Kas oli? Seal oli kõik nii selge. See tundus rohkem nägemuse moodi. Võib-olla nägin ma tulevikku. Mul on seda enne ka ette tulnud. Sa ju tead seda.”

      See oli tõsi. Hera kui abielu, perekonna, sündsuse ja korra jumalanna rolli tõttu oli kerge unustada, et teda oli õnnistatud ka tugeva ettenägemisvõimega.

      „Kuidas see kõik lõppes?”

      „Kummaliselt. Meid päästsid sinu sõber Prometheus ja…”

      „Ta ei ole minu sõber,” nähvab Zeus. Prometheuse igasugune mainimine on Olümposel keelatud. Zeusile mõjub tema kunagise kalli sõbra nime kõla nagu sidrunimahl haavale.

      „Kui sa nii ütled, kallis. Ma räägin lihtsalt oma unenäost, räägin, mida nägin. Kummaline oli see, et Prometheusel oli abiks surelik mees, inimene. Ja just see inimene kiskus gigandi minust eemale, heitis ta Olümposelt alla ja päästis meid kõiki.”

      „Või inimene, mis?”

      „Jah. Inimene. Surelik kangelane. Ja minu unenäos oli selge, kuigi ma ei tea kuidas, aga seal oli selge, et see mees põlvnes Perseuse soost.”

      „Või Perseuse, mis?”

      „Perseuse. Selles polnud vähimatki kahtlust. Nektar on sinu käe juures, kallis…”

      Zeus saadab nektarikannu tema poole.

      Perseus.

      See on küll nimi, mida pole tükk aega kuuldud.

      Perseus…

      PERSEUS

      KULDVIHM

      AKRISIOS, Argose1 valitseja, kellel polnud õnnestunud sigitada oma kuningriigile meessoost pärijat, läks Delfisse oraakli käest uurima, kuidas ja millal võiks ta sellise pärija saada. Preestrinna vastus oli häiriv:

      Kuningas Akrisiosel ei saa olema poegi, kuid tema tütrepoeg tapab ta.

      Akrisios armastas oma tütart ja ainsat last Danaed, kuid elu armastas ta rohkem. Oraakli ennustusest oli selge, et ta peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et hoida kõiki sigimisealisi mehi Danae lähedusse pääsemast. Sel eesmärgil käskis ta ehitada palee alla pronksist kambri. Sellesse kiiskavasse, läbitungimatusse vanglasse lukustatud Danaele lubati nii palju mugavusi ja nii palju naissoost seltsilisi, kui ta ainult soovis. Nagu Akrisios endale ütles, pole ta ju ometi kalgist kivist südamega.2

      Akrisios oli kindlustanud pronkskambri kõigi sissetungijate vastu, kuid ta polnud arvestanud kõikenägeva ja ülinutika Zeusi ihadega, kellele Danae oli silma jäänud ja kes arutaski nüüd, kuidas ta saaks kinnisesse kambrisse tungida ja oma soovid rahuldada. Väljakutsed Zeusile meeldisid. Oma pika armukarjääri jooksul oli Jumalate Kuningas muutnud end ihaldatud naisterahvaid ja aegajalt ka meesterahvaid taga ajades kõikvõimalikeks eksootilisteks olevusteks. Oli selge, et Danae vallutamiseks peab ta välja mõtlema midagi paremat kui tema tavalised sõnnid, karud, metskuldid, täkud, kotkad, hirvesokud ja lõvid. Siin oli vaja midagi pisut äärmuslikumat…

      Ühel ööl sadas laeakna kitsast pilust sisse kuldne vihmavaling, voolas Danae sülle ja tungis tema üsasse.3 Suguühte vorm oli küll ebaharilik, kuid Danae jäi lapseootele ning kui aeg kätte jõudis, tõi oma ustavate naissoost teenijate abil ilmale terve sureliku poisslapse, kellele pani nimeks PERSEUS.

      Koos Perseuse sureliku kehaga olid tulnud ka kaks väga heas töökorras kopsu ning kuidas Danae ja tema teenijad ka ei püüdnud, ei suutnud nad summutada lapse halinat ja nuttu, mis kostis läbi vangla pronksseinte ka Danae isani kaks korrust kõrgemal.

      Kui kuningat võttis vastu vaatepilt tütrepojast, oli tema raevu hirmus vaadata.

      „Kes julges sinu kambrisse sisse murda? Ütle mulle tema nimi ja ma lasen ta kohitseda, teda piinata ja ta tema enda soolikatega kägistada!”

      „Isa, ma usun, et see oli Taeva Kuningas ise, kes minu juurde tuli.”

      „Sa tahad öelda, et – palun pange selle lapse suu juba ükskord kinni! – see oli Zeus?”

      „Isa, ma ei saa valetada, tema see oli.”

      „Väga usutav. Tegelikult oli see mõne sinu neetud ümmardaja vend, eks?”

      „Ei, isa, see oli nii, nagu ma ütlesin. Zeus.”

      „Kui see jõmpsikas oma kisa ei lõpeta, lämmatan ma ta selle padjaga!”

      „Tal on lihtsalt kõht tühi,” ütles Danae ja tõstis Perseuse rinna juurde.

      Akrisios mõtles raevukalt. Padjaga ähvardamisele vaatamata teadis ta, et pole suuremat kuritegu kui oma perekonnaliikme tapmine. Kui ta mõrvaks oma lähedase, kutsuks see fuuriad allmaailmast ja nad jälitaksid teda kas või maailma lõppu, nüpeldades teda oma raudpiitsadega, kuni nahk on kehalt maha kistud. Nad ei jätaks enne, kui ta on peast täiesti segi. Kuid oraakli ettekuulutuse tõttu ei saanud ta lapselast ka ellu jätta. Võib-olla…

      Järgmisel õhtul, keelepeksuhimulise linnarahva pilkude eest varjus, laskis Akrisios Danae ja väikese Perseuse puidust kasti sulgeda. Tema sõdurid naelutasid kasti kaane kinni ja heitsid kasti kaljult merre.

      „Nii,” lausus Akrisios käsi pühkides, justkui tahaks endalt igasuguse vastutuse võtta. „Kui nad saavad hukka – ja hukka saavad nad kindlasti –, ei saa keegi öelda, et selle otsene põhjustaja oleksin mina. See on mere, kaljude ja haide süü. See on jumalate süü. Minul pole sellega midagi pistmist.”

      Nende libedate lohutussõnadega vaatas kuningas Akrisios, kuidas kast laintel hüpeldes silmist kaob.

      PUUST KAST

      Mäslevate merelainte loobituna liikus puidust kast hüpeldes ja kõikudes ühe saare juurest teise juurde ja rannalt rannale ega läinud kaldakividel katki, kuid ei maabunud ka kindlalt pehmele rannaliivale.

      Pimedas kastis imetas Danae last ja ootas, millal tuleb lõpp. Nende õõtsuva ja raputava reisi teisel päeval tundis ta tohutut jõnksatust, seejärel aga käis hirmus mürtsatus. Pärast mõnehetkelist vaikust kasti kaas kriiksatas ja hakkas liikuma. Korraga hoovas sisse päikesevalgus, mida saatis tugev kalalõhn ja kajakate kriisked.

      „Kas sa näe,” lausus sõbralik hääl. „Vaat СКАЧАТЬ