Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kui sa lõpetad ringikõndimise nagu puuri pistetud lõvi ja võtad istet, siis ma räägin sulle,” ütles Danae. „Räägitakse, et Medusa oli kaunis neiu, kelle merejumal Poseidon röövis ja keda ta väevõimuga võttis.”6

      „Väevõimuga võttis?”

      „Medusa kahjuks toimus see jumalanna Athenale pühendatud templi põrandal. Athena sai pühaduserüvetuse peale nii pahaseks, et karistas Medusat.”

      „Poseidonit ta ei karistanudki?”

      „Üksteist jumalad ei karista, vähemalt mitte väga tihti. Nad karistavad meid.”

      „Ja kuidas Athena Medusat karistas?”

      „Ta muutis ta gorgoks.”

      „Sa pärgel,” ühmas Perseus, „ja mis asi on gorgo?”

      „Gorgo on… Noh, gorgo on kohutav olend, kellel on hammaste asemel kuldivõhad, lisaks on tal habemenoana teravad pronksküünised ja tema juusteks on mürgimaod.”

      „Tõsiselt või?”

      „Nii räägitakse.”

      „Ja mida „väevõimuga võtmine” täpselt tähendab?”

      „Käitu korralikult,” ütles Danae ja laksas talle vastu käsivart. „Medusa-taolisi on maailmas veel ainult kaks – Stheno ja Euryale –, aga nemad sündisid gorgodena. Nad on muistsete merejumaluste Phorkyse ja Keto surematud tütred.”

      „Kas see Medusa on samuti surematu?”

      „Ei usu. Tema oli ju kunagi inimene…”

      „Selge… nii et kui… ütleme, näiteks… keegi peaks teda jahtima minema?”

      Danae pahvatas naerma. „Siis on ta narr! Gorgod elavad kolmekesi koos kusagil saarel. Medusal on eriline relv, mis on veel hullem kui tema madudest juuksed, võhad ja küünised.”

      „Mis see siis on?”

      „Üksainus pilk temalt muudab inimese kiviks.”

      „Mis mõttes?”

      „Selles mõttes, et kui inimese pilk tema pilguga kas või korraks kohtub, muutub ta kiviks.”

      „Et nagu tardub hirmust paigale?”

      „Ei, ta muutubki päriselt kiviks. Igaveseks ajaks. Nagu raidkuju.”

      Perseus sügas lõuga. „Soh. Või et see on siis Medusa? Ma lootsin üsnagi, et tuleb välja, et ta on mingi hiigelsuur kana või näiteks siga.”

      „Miks sa teada tahtsid?”

      „Noh, ma nagu lubasin Polydektesele, et toon talle Medusa pea.”

      „Mida sa tegid?”

      „Saad aru, ta tahtis hobust, aga kuidagi tuli see Medusa jutuks ja korraga ma avastasin, et ütlesin, et toon talle Medusa pea…”

      „Sa lähed homme hommikul esimese asjana paleesse ja ütled Polydektesele, et ei tee midagi sellist!”

      „Aga…”

      „Ei mingeid agasid. Ma keelan selle, täielikult! Mis Polydektesel õige mõttes oli? See on ennekuulmatu! Nüüd mine ja maga veiniuim välja. Tulevikus ära joo kunagi rohkem kui kaks peekrit õhtu jooksul, kas on selge?”

      „Jah, emme.”

      Perseus vantsis voodisse, nagu kästud, kuid ärkas tõrksas tujus.

      „Ma ikkagi lahkun saarelt ja lähen ikkagi seda Medusat otsima,” kuulutas ta hommikusöögilauas ning Danae mingi keelitamine ei suutnud teda meelt muutma panna. „Ma andsin lubaduse, teiste ees. See on auküsimus. Ma olen juba piisavalt vana, et reisida. Seigelda. Sa tead, kui kärme ja tugev ma olen. Kui nutikas ja leidlik. Siin pole midagi karta.”

      „Räägi sina temaga, Diktys!” palus meeleheitel Danae.

      Diktys ja Perseus jalutasid suurema osa hommikust rannal. Kui nad tagasi tulid, ei olnud Danael millegi üle rõõmustada.

      „Kõik on nii, nagu ta ütleb, Danae. Ta on küllalt vana, et ise otsustada. Ta ei leia Medusat niikuinii. Isegi kui see on üldse olemas. Las ta läheb mandrile ja saab natuke sealset elu maitsta. Ta on õige varsti tagasi. Ta oskab väga hästi enda eest seista.”

      Ema ja poja jumalagajätt oli ühelt poolt pisarate- ja ahastuserohke, teiselt poolt aga üksainus käsivarrele patsutamine ja trööstimine.

      „Minuga ei juhtu midagi, ema. Kas sa oled eales näinud kedagi, kes minust kiiremini jookseks? Mida halba saaks minuga sündida?”

      „Ma ei andesta Polydektesele iialgi, mitte iialgi!”

      Asi seegi, mõtles Diktys.

      Ta viis Perseuse paadiga mandrile. „Ära usalda kedagi, kes pakub sulle midagi tasuta,” hoiatas ta. „Sa näed palju selliseid, kes tahavad sinuga sõbraks saada. Võib-olla on nad usaldusväärsed, võib-olla mitte. Ära vaata ringi, nagu näeksid esimest korda rahvast kihavat sadamat või linna. Tee igavlev ja enesekindel nägu. Nagu oleks see kõik sulle tuttav. Ja ära karda oraaklitelt juhtnööre paluda.”

      Kui suurt osa nendest suurepärastest nõuannetest Perseus kuulda võtab, ei olnud Diktysel aimugi. Ta oli poissi kiindunud, ja veel enam oli ta kiindunud tema emasse ning talle valmistas kurbust, et ta on sellises hulljulges ettevõtmises kaasosaline. Aga nagu ta Danaele ütles, oli Perseus kindlalt otsustanud, ja kui nad läheksid lahku pahaste sõnadega, oleks tema eemalolekut veel raskem taluda.

      Kui nad mandrile jõudsid, tundus Diktyse kalapaat Perseusele sadamas seisvate suurte laevade kõrval väga pisike ja vilets. Korraga tundus väga pisike ja vilets ka see mees, keda ta oli rääkima õppimisest peale isaks kutsunud. Perseus kallistas Diktyst raevuka kiindumusega ja võttis pihku poetatud hõbemündid vastu. Ta lubas, et üritab saarele sõna saata kohe, kui tal on mingeid uudiseid, mis on läkitamist väärt, ning seisis kannatlikult kaldal ja lehvitas Diktysele ja tema väikesele paadile järele, kuigi kibeles juba kohutavalt minema, et Mandri-Kreeka kummalist uut maailma uurida.

      KAKS VÕÕRAST TAMMESALUS

      Mandri kosmopoliitne virvarr hämmeldas Perseust ja ajas segadusse. Paistis, et kellelegi ei lähe korda, kes ta on, või kui, siis ainult selleks, et üritada talt tema vähesed hõbetükid välja petta. Tal ei läinud kuigi kaua, mõistmaks, et Diktysel oli olnud õigus: kui ta tahab naasta Polydektese juurde Medusa peaga, on tal vaja abi. Apolloni oraakli juurde Delfis oli kauge jalgsi minna, kuid vähemalt oli see kõigile tasuta.7

      Perseus asus pikka nõupalujate ritta ning pärast kaht pikka päeva leidiski end lõpuks preestrinna eest seismast.8

      „Mida Perseus soovib teada?”

      Perseus ahhetas vaikselt. Püütia teab, kes ta on!

      „Ma, noh, ma… ma tahan teada, kuidas leida ja tappa Medusat, gorgot.”

СКАЧАТЬ