Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eluaastates mehest. Mees on laia rinna, punase hõreneva juuksepahmaka ja päikesest põlenud näoga. Jahirõivad on tüsedusele kalduva turske kere ümber trimmis, nägu ilmestavad erksinised silmad.

      „Ted?“ ütleb mees vihaselt, haarab tüdruku randmest ja pigistab nii kõvasti, et too võpatab. „Kellega sa oma arvates räägid, Lucy? Sinu jaoks olen ma härra Stanwin, ma ei kuulu enam rottidega trepi alla.“

      Tüdruk noogutab hirmunult ja vaatab abi otsides ringi. Keegi ei tee ühtki liigutust, isegi klaver hammustab keelde. Nad kõik kardavad seda meest, taipan ma. Oma häbiks pole minust samuti rohkem tolku. Olen paigale tardunud, jälgin toimuvat langetatud pilgul silmanurgast ja loodan meeleheitlikult, et mehe jõhkrus ei pöördu minu suunas.

      „Lase ta lahti, Ted,“ ütleb ukselt Daniel Coleridge.

      Tema hääl on vankumatu, jahe. Selles helisevad tagajärjed.

      Stanwin hingab läbi nina ja põrnitseb Danieli, silmad pilukil. See ei tohiks olla võistlus. Stanwin on turske, massiivne ja sülgab mürki. Ometi on Danieli seismisviisis − käed taskus, pea kallutatud − midagi, mis Stanwini kõhklema sunnib. Võib-olla kardab ta jääda rongi alla, mida Daniel näib ootavat.

      Kell võtab julguse kokku ja tiksub.

      Mühatusega laseb Stanwin teenija lahti ja tuhiseb Danielist mööda toast välja, pomisedes midagi, mida ma ei kuule.

      Ruum hingab kergendatult, klaver hakkab jälle mängima, kangelaslik kell jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.

      Danieli pilk mõõdab meid ükshaaval.

      Suutmata tema uurivale pilgule vastata, põrnitsen oma peegeldust aknaklaasil. Minu näol on vastikus, jälestus oma iseloomu lõppematute puuduste pärast. Esmalt mõrtsukatöö metsas ja nüüd see siin. Kui palju ebaõiglust lasen ma sündida, enne kui sekkumiseks piisavalt julgust leian?

      Daniel läheneb, kummitus klaasil.

      „Bell,“ ütleb ta vaikselt ja paneb mulle käe õlale. „On sul hetk?“

      Häbikoorma alla küürus, järgnen talle kõrvalasuvasse kabinetti, kõik silmapaarid puurivad mu selga. Kabinetis on veel hämaram, kärpimata luuderohi varjab aknaid ja tumedad õlimaalid neelavad selle vähese valguse, millel õnnestub läbi klaasi immitseda. Kirjutuslaud on seatud vaatega muruplatsi poole ja näib hiljuti hüljatud – lekkiv sulepea kuivatuspaberist rebitud tükil, selle kõrval paberinuga. Võib vaid ette kujutada kirju, mida nii rõhuvas õhkkonnas kirjutatakse.

      Toa vastasnurgas, järgmisesse ruumi viiva ukse kõrval piilub fonograafi valjuhääldisse tviidist jahiriietes hämmeldunud noor mees, ilmselgelt taipamata, miks keerlev plaat ei täida ruumi helidega.

      „Üksainus semester Cambridge’is ja ta peab end Isambard Kingdom Bruneliks,“ ütleb Daniel, see sunnib noormehe mõistatuselt pilku tõstma. Ta ei ole vanem kui kakskümmend neli, tumedate juuste ja laiade, lamedate näojoontega, mis meenutavad vastu aknaklaasi pressitud nägu. Mind nähes naeratab nooruk laialt, nagu aknast ilmub mehes nähtavale poisike.

      „Bell, sa kuramuse idioot, siin sa oledki,“ ütleb ta ja surub mu kätt, patsutades samal ajal seljale. Tundub, nagu oleksin jäänud südamlike kruustangide vahele.

      Ta uurib ootavalt mu nägu, rohelised silmad ahenevad, kui äratundmise puudumine kohale jõuab.

      „See on siis tõsi, sa ei mäleta midagi,“ ütleb mees Danielile kiiret pilku heites. „Sa õnnelik põrguline! Lähme baarile lähemale, ma tutvustan sulle pohmakat.“

      „Blackheathis levivad uudised kiiresti,“ märgin ma.

      „Igavus on väga viljakas pinnas,“ vastab ta. „Mina olen Michael Hardcastle. Me oleme vanad sõbrad, kuigi nüüd on meie kohta ehk õigem öelda hiljutised tuttavad.“

      Selles nendingus pole kübetki pettumust. Tundub lausa, et see teeb talle nalja. Isegi esimesel kohtumisel on selge, et suurem osa asju siin maailmas teeb Michael Hardcastle’ile nalja.

      „Michael istus eelmisel õhtul lauas sinu kõrval,“ ütleb Daniel, kes on üle võtnud Michaeli inspekteerimistöö grammofoni kallal. „Kui nüüd järele mõelda, siis sellepärast sa ilmselt läksidki välja ja kopsasid ennast kusagil oimetuks.“

      „Mängi kaasa, Bell, me loodame, et ühel päeval ütleb ta kogemata midagi, mis on päriselt naljakas,“ torkab Michael.

      Põgus paus minu vastutorke jaoks, hetkede rütm, mis selle puudumise raskuse all kokku variseb. Esimest korda pärast tänahommikust ärkamist tunnen igatsust oma endise elu järele. Ma janunen nende meeste tundmise järele, ihkan nende sõpruse intiimsust. Minu kurbus peegeldub mu kaaslaste nägudel, piinlik vaikus kaevab meie vahele kaevikut. Lootes päästa vähemalt osagi usaldusest, mis pidi meie vahel kunagi valitsema, rullin käise üles ja näitan neile käsivart katvaid sidemeid, millest veri hakkab juba läbi imbuma.

      „Oleks ma vaid ise endale vastu pead kopsanud,“ ütlen ma. „Doktor Dickie arvab, et keegi ründas mind öösel.“

      „Oh, kulla mees!“ ahmib Daniel õhku.

      „See on kõik selle neetud kirja pärast, kas pole?“ sõnab Michael, pilk minu vigastustel.

      „Millest sa räägid, Hardcastle?“ küsib Daniel kulmu kergitades. „Sa tahad öelda, et tead sellest midagi? Miks sa varem ei öelnud?“

      „See pole õieti midagi,“ vastab Michael häbelikult saapaninaga paksu vaipa uuristades. „Eile viienda pudeli paiku tõi teenija meile lauda kirjakese. Järgmise asjana üritas Bell end juba välja vabandada ja endale meelde tuletada, kuidas uksed töötavad.“ Ta vaatab mulle häbenedes otsa. „Ma tahtsin kaasa tulla, aga sa nõudsid täiesti järeleandmatult, et pead minema üksi. Ma oletasin, et küllap sa saad mõne naisega kokku või nii, ei hakanud peale käima … ja rohkem ma sind ei näinud. Kuni praeguseni.“

      „Mis seal kirjas oli?“ küsin ma.

      „Pole udust aimugi, sa tohman, ma ei näinud seda.“

      „Kas sa mäletad, milline teenija kirja tõi, või kas Bell mainis kedagi Anna-nimelist?“ küsib Daniel.

      Michael kehitab õlgu, kogu ta nägu kortsub meenutamise pingutusest. „Anna? Ei kõla tuttavalt, ma kardan. Aga mis teenijasse puutub, siis …“ Ta puhub põsed õhku täis ja hingab pikalt välja. „Must kleit, valge põll. Oh, pista see endale, Coleridge, ole nüüd mõistlik. Neid on siin tosinaid, kuidas suudaks keegi neil vahet teha.“

      Ta vaatab meile mõlemale abitult otsa, millele Daniel vastab põlgliku pearaputusega.

      „Ära muretse, vanapoiss, küll me selle asja ära klaarime,“ ütleb ta mu õlga pigistades. „Ja mul on mõte, kuidas.“

      Ta suundub maavalduse raamitud kaardi juurde seinal. See on arhitektuuriline joonistus, vihmatäpiline ja servadest kollane, aga maja ja ümbruskond on kujutatud päris kaunilt. Nagu selgub, on Blackheath hiiglaslik maaomand, kuhu kuulub perekonna kalmistu idas ja tallid läänes, looklev rada viib lõunasse järve äärde, mille kalda külge klammerdub paadimaja. Kui välja arvata sõidutee, mis lõikab jonnaka sirgjoonena küla suunas, on kõik ülejäänu mets. Nagu ka ülevalt avanenud vaade vihjas, oleme sõna otseses mõttes puudest ümbritsetud.

      Mu СКАЧАТЬ