Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratus puudutab mu huuli.

      Huvitav, kui paljud patsiendid mulle truuks jäävad, kui lähenen neile, stetoskoop valepidi käes?

      Viskan kutse tagasi sahtlisse, pööran tähelepanu öökapil lebavale piiblile ja lehitsen läbi selle kulunud leheküljed. Lõigud on alla joonitud, suvaliste sõnade ümber on punase tindiga tõmmatud ringid, kuigi ka elu eest ei suudaks ma nende tähtsust taibata. Lootsin leida sealt kaante vahelt pühenduse või peidetud kirja, kuid piibel on tarkusest tühi. Haaran sellest kahe käega ja teen kohmaka katse palvetada, lootes sütitada mingitki eneses peituvat religioossust, kuid kogu see pingutus tundub mulle jabur. Usk on mu hüljanud koos kõige muuga.

      Riidekapp on järgmine ja kuigi rõivaste taskutest ei leia ma midagi, avastan tekikuhja alla maetud reisikirstu. See on ilus vanaaegne asi, kulunud naha ümber tuhmunud needitud terasvitsad, raske lukk kaitseb sisu uudishimulike pilkude eest. Nimelipikule on kirjutatud Londoni aadress – tõenäoliselt minu aadress −, aga see ei ärata minus ühtki mälestust.

      Võtan pintsaku seljast ja hiivan raske kirstu katmata põrandalaudadele. Selle sisu kõliseb iga liigutusega kaasa. Elevuspomin, mis mind lukupäästikule vajutamisel läbib, transformeerub ägamiseks, kui avastan, et see neetud värk on lukus. Sikutan kaant, ühe korra, teisegi, aga lukk ei anna järele. Otsin jälle avatud sahtlitest ja kapist, viskan isegi voodi alla vaatamiseks kõhuli, aga ei leia midagi peale rotimürgiterade ja tolmu.

      Võtit pole kusagil.

      Ainus koht, kust ma veel otsinud ei ole, on vanni ümbrus − astun nagu deemonist seestunu sirmi taha ja mul lööb südame alt külmaks, kui leian seal luuramas pöörase pilguga olevuse.

      See on peegel.

      Pöörase pilguga olevus näib avastusest sama kohmetunud kui mina.

      Teen kõhkleva sammu edasi, uurin ennast esimest korda ja minus kerkib pettumus. Alles nüüd, seda vabisevat, hirmunud tüüpi põrnitsedes mõistan, et mul olid enda suhtes ootused. Pikem, lühem, kõhnem, paksem, ma ei tea – igatahes mitte see ilmetu kuju peeglis. Pruunid juuksed, pruunid silmad ja pea olematu lõug, suvaline nägu rahvamassist – üks neist, millega jumal tühje kohti täidab.

      Tüdinen oma peegelpildist kiiresti ja jätkan kirstuvõtme otsingut, aga peale tualett-tarvete ja kannutäie vee pole sirmi taga midagi. Olgu ma kes tahes, näib, et enne kadumist koristasin kõik jäljed. Hakkan äärepealt pettumusest ulguma, aga siis kõlab koputus, mille viis tõhusat hoopi iseloomustavad ilmekalt kogu koputaja isiksust.

      „Sebastian, olete te seal?“ kõlab jäme hääl. „Minu nimi on Richard Acker, ma olen arst. Mul paluti teid vaatama tulla.“

      Avan ukse ja leian teiselt poolt hiiglaslikud hallid vuntsid. Vaatepilt on tõeliselt tähelepanuväärne: vuntsiotsad keerduvad näost, mille külge need on teoreetiliselt kinnitunud, kaugele eemale. Mees nende taga on kuuekümnendates eluaastates ja täiesti kiilas, tal on muguljas nina ja punased silmad. Ta lõhnab brändi järele, aga lustakalt, nagu oleks iga tilk naeratades kõrist alla voolanud.

      „Jeesus, te näete kohutav välja,“ ütleb ta. „Ja see on minu professionaalne arvamus.“

      Minu segadust ära kasutades astub mees minust mööda, viskab musta arstikoti voodile ja vaatab toas ringi, silmitsedes erilise huviga reisikirstu.

      „Mul oli ka kunagi üks selline,“ ütleb ta ja libistab kiindunult käega üle kaane. „Lavolaille, eks ole? Käis minuga ära oriendis ja tagasi, kui sõjaväes olin. Öeldakse küll, et prantslasi ei või usaldada, aga mina küll ilma nende reisivarustuseta toime ei tule.“

      Ta tonksab kirstu katseks jalaga ja krimpsutab nägu, kui jalg järeleandmatult nahalt tagasi põrkab.

      „See on teil küll kive täis,“ ütleb ta ja kallutab minu poole ootavalt pead, nagu oleks sellisele avaldusele mõni mõistlik vastus.

      „See on lukus,“ kogelen ma.

      „Ei leia võtit üles, mis?“

      „Ma … ei. Doktor Acker, ma …“

      „Kutsu mind Dickieks, kõik kutsuvad mind nii,“ ütleb ta reipalt ning astub akna juurde, et välja vaadata. „Tõtt-öelda pole see nimi mulle kunagi meeldinud, aga see on mulle külge jäänud. Daniel ütles, et teiega juhtus õnnetus.“

      „Daniel?“ küsin ma, püüdes saada sabast vestlusel, mis minu juurest välkkiirelt putku tahab panna.

      „Coleridge. Mees, kes su täna hommikul leidis.“

      „Õigus jah.“

      Doktor Dickie naeratab laialt mu segadust nähes.

      „Mälukaotus, jah? Noh, ärge muretsege, ma nägin sõjas paari sellist juhtumit ning päeva-paariga tuli kõik jälle meelde, tahtis patsient seda või mitte.“

      Ta utsitab mu reisikirstu juurde ja selle kaanele istuma. Siis kallutab ta mu pea ette ja uurib lihuniku õrnusega kolpa, kõhistades ise mu võpatuste peale naerda.

      „Oo jaa, teil on siin taga päris kena muhk.“ Ta teeb pausi ja vaatab seda uurivalt. „Tõenäoliselt lõite eile öösel mingil hetkel pea ära. Ma usun, et see oligi koht, kui kõik välja voolas, nii-öelda. Mingeid muid sümptomeid, peavalusid, iiveldust, sedasorti asju?“

      „Ma kuulen häält,“ ütlen ülestunnistust veidi häbenedes.

      „Häält?“

      „Oma peas. Ma arvan, et see on mu enda hääl, ainult et, noh, see on asjades väga kindel.“

      „Või nii,“ ütleb ta mõtlikult. „Ja see hääl … mida see ütleb?“

      „Annab mulle nõu ja vahel kommenteerib mu tegevust.“

      Dickie kõnnib mu selja taga edasi-tagasi, sikutades oma vuntse.

      „Need nõuanded, kuidas seda öeldagi, on see ikka tibens-tobens? Ei midagi vägivaldset või perversset?“

      „Kindlasti mitte,“ vastan, pahandades sellise järelduse peale.

      „Kuulete te seda praegu ka?“

      „Ei.“

      „Trauma,“ ütleb ta järsku sõrme õhku tõstes. „Seda see on, tegelikult väga tavaline. Keegi lööb pea ära ja juhtuma hakkab kõiksugu imelikke asju. Nad näevad lõhnu, maitsevad helisid, kuulevad hääli. See läheb alati päeva-paariga üle, kõige rohkem kuu.“

      „Kuu!“ ütlen ja pöördun kirstul ringi, et talle otsa vaadata. „Kuidas ma kuu aega sedasi toime tulen? Äkki peaksin haiglasse minema?“

      „Ei, jumala eest, kohutavad paigad need haiglad,“ sõnab Dickie rabatult. „Nurkadesse pühitud tõved ja surm, nakkused voodis patsientide kõrval keras. Võtke mu nõu kuulda ja minge parem välja jalutama, vaadake oma asjad läbi, rääkige sõpradega. Ma nägin, et jagasite eile Michael Hardcastle’iga õhtusöögi ajal pudelit, tegelikult lausa mitut. Oli alles õhtu, päris mitmes mõttes. Tema oskab ilmselt aidata. Ja pange mu sõnu tähele – kui mälu naaseb, on see hääl läinud.“

      Ta СКАЧАТЬ