Название: Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva
Автор: Stuart Turton
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949857784
isbn:
„Anna andeks, Sebastian, ma arvasin, et ta on su sõber.“
„Ei …“ kogelen ma. „Või tegelikult võib olla. Ma pole kindel.“
Käed põlvede vahel rippu, kummardub mu samariitlane hämmeldunud naeratusega ettepoole. „Ma vist ei saa päris hästi aru. Kuidas sa tead tema nime, aga pole kindel …?“
„Kurat võtaks, mu mälu on läinud,“ katkestan teda, ülestunnistus prantsatab põrandale meie vahel. „Ma ei mäleta isegi oma nime, rääkimata sõpradest.“
Tema pilku ilmub skepsis. Ma ei saa seda pahaks panna: lugu kõlab jaburalt isegi mu enda kõrvus.
„Minu mälul pole midagi pistmist sellega, mida ma nägin,“ kinnitan usaldusväärsuse jäänuste külge klammerdudes. „Nägin naist, keda aeti taga, ta karjus ja selle vaigistas püssilask. Me peame selle metsa läbi otsima!“
„Või nii.“ Mees vaikib viivu ja pühib püksisäärelt mingi kübeme. Tema järgmised sõnad on pakkumine, ettevaatlikult valitud ja veel ettevaatlikumalt mulle edastatud.
„Kas on võimalik, et need kaks, keda sa nägid, olid armastajad? Võib-olla metsas lustimas? Heli võis olla murduv oks või isegi stardipüstol.“
„Ei, ei, tüdruk hüüdis appi, ta kartis,“ ütlen ja ärevus sunnib mu toolist üles kargama, nii et määrdunud käterätt põrandale kukub.
„Muidugi, muidugi,“ ütleb ta toetavalt, vaadates mu edasi-tagasi tammumist. „Ma usun sind, kulla sõber, aga politsei ajab neis asjus alati täpsust taga ja neile kohe meeldib endast kõrgemalseisjaid rumalasse olukorda panna.“
Põrnitsen teda abitult, uppudes banaalsuste merre.
„Mõrtsukas andis mulle selle,“ ütlen ma, kui mulle järsku meenub kompass, mille taskust välja tõmban. See on porine, olen sunnitud selle käisega puhtaks pühkima. „Tagaküljel on initsiaalid,“ lisan väriseva sõrmega osutades.
Ta piidleb kompassi pilukil silmi ja pöörab metoodiliselt.
„SB,“ ütleb ta pilku aeglaselt minule tõstes.
„Jah!“
„Sebastian Bell.“ Ta teeb pausi ja hindab mu hämmeldust. „See on sinu nimi, Sebastian. Need on sinu initsiaalid. See on sinu kompass.“
Mu suu avaneb ja sulgub vähimagi helita.
„Ma ilmselt kaotasin selle ära,“ ütlen lõpuks. „Võib-olla korjas mõrvar selle üles.“
„Võib-olla,“ noogutab ta.
See on mehe lahkus, mis mind oimetuks rabab. Ta peab mind poolenisti hulluks, purjus idioodiks, kes veetis öö metsas ja tuli räusates tagasi. Ja ometi ei ole ta vihane, vaid tunneb mulle kaasa. See on kõige hullem. Viha on konkreetne, sellel on kaal. Seda saab rusikatega peksta. Kaastunne on udu, millesse ära eksid.
Ma kukun tagasi tooli, pea käte vahel. Metsas jookseb ringi mõrvar ja ma ei suuda kedagi ohus veenda.
Mõrvar, kes näitas sulle kätte kodutee?
„Ma tean, mida ma nägin,“ ütlen ma.
Sa ei tea isegi seda, kes sa oled.
„Kindlasti,“ vastab mu kaaslane, eksides mu protesti olemuses.
Vahin tühjusesse, mõttes vaid Anna-nimeline naine, kes lebab surnult metsas.
„Kuule, puhka nüüd natuke,“ ütleb mees püsti tõustes. „Ma küsitlen veidi majaelanikke, uurin, kas keegi on kadunud. Äkki selgub midagi.“
Tema toon on lepitav, asjalik. Kuigi ta on olnud minu vastu hea, ei saa ma jääda lootma, et tema oma kahtlustega midagi ära suudab teha. Kui uks tema järel sulgub, ei tee ta muud, kui ainult esitab teenijatele mõned ükskõiksed küsimused, samal ajal kui Anna on metsa maha jäetud.
„Ma nägin pealt naise mõrva,“ ütlen end vaevaliselt jalgele ajades. „Naise, keda oleksin pidanud aitama. Ja kui ma pean selle tõestamiseks läbi otsima iga tolli sellest metsast, siis olgu nii.“
Meie silmside püsib hetke, tema skepsis annab mu kindluse ees järele.
„Kust sa alustad?“ küsib ta. „Siin on tuhandeid aakreid metsa ja kõigi su parimate kavatsuste juures – sa suutsid vaevu trepist üles ronida. Olgu see Anna kes tahes, ta on juba surnud ja mõrtsukas pagenud. Anna mulle tund, et saaksin otsimissalga kokku panna ja mõned küsimused küsida. Keegi siin majas peab teadma, kes see Anna on ja kuhu ta läks. Me leiame ta üles, ma luban sulle, aga peame seda tegema õigesti.“
Ta pigistab mu õlga.
„Kas lubad mulle seda? Üks tund, palun?“
Vastuväited ummistavad mu kurku, aga tal on õigus. Ma pean puhkama, jõudu taastama ja ükskõik kui väga ma end ka Anna surmas süüdi tunnen, ma ei taha üksi tagasi metsa minna. Pääsesin sealt esimeselgi korral vaevu tulema.
Alistun alandliku noogutusega.
„Aitäh, Sebastian,“ ütleb ta. „Vann pannakse kohe valmis. Tee ennast õige korda? Ma saadan sulle arsti ja lasen oma toapoisil mõned riided valmis panna. Puhka natuke, kohtume lõuna ajal külalistetoas.“
Ma peaksin temalt küsima selle paiga kohta, oma sealviibimise põhjuse kohta, aga ootan liiga kannatamatult, et ta juba oma küsitlusega peale hakkaks ja saaksime välja otsiretkele minna. Hetkel tundub tähtis vaid üks küsimus ja kuni ma selleks sõnad leian, on ta juba ukse avanud.
„Kas mul on siin majas pereliikmeid?“ küsin ma. „Kedagi, kes võiks minu pärast muretseda?“
Ta vaatab üle õla tagasi, kaastundest ettevaatlik.
„Sa oled vanapoiss, kulla mees. Ei mingit arvestatavat perekonda, kui välja arvata üks napakas vanatädi kusagil, kes su kukrunööre hoiab. Muidugi on sul sõbrad, mina ise nende seas, aga olgu see Anna kes tahes, mulle pole sa teda kunagi maininud. Tõtt öelda pole ma kuni tänase päevani isegi seda nime kordagi sinu suust kuulnud.“
Piinlikkusega pöörab ta mu pettumusele selja ning kaob külma koridori, vaid tuli vilgub kõhklevalt, kui uks tema järel sulgub.
3
Olen toolist püsti veel enne, kui tõmbetuul vaibub, ja tirin lahti sahtleid, otsides asjade seast mingit vihjet Annale, ükskõik mida, mis tõestaks, et ta pole mu vankuva meele sünnitis. Õnnetuseks osutub magamistuba erakordselt napisõnaliseks. Kui välja arvata rahakott, milles on paar naela, on ainus toas leiduv isiklik asi kuldses reljeefkirjas kutse, esimesel küljel külaliste nimekiri ja pöördel elegantses käekirjas sõnum.
Lord ja leedi Hardcastle’il on suur heameel nautida teie seltskonda maskiballil, mida peetakse nende tütre Evelyn Hardcastle’i Pariisist tagasipöördumise auks. Pidustused leiavad aset Blackheath House’is septembrikuu teisel nädalavahetusel. Blackheathi isoleeritust silmas pidades on kõigi külaliste transport mõisa korraldatud СКАЧАТЬ