Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Ukse avab unise olemisega mees, kelle välimus on nii erakordne, et me mõlemad lihtsalt seisame viivu vastamisi ja jõllitame üksteist. Ta on lühike ja kõverik, krimpsutõmbunud leekidest, mis on ühe näopoole tervenisti armistanud. Liiga suur pidžaama ripub mehe seljas nagu riidepuul, längus õlgadele klammerdub räbaldunud pruun hommikumantel. Ta näeb vaevu inimese moodi välja: jäänuk mingitest eelkäinud liikidest, kes on evolutsiooni kurdude vahel kaduma läinud.

      „Oh, tänu jumalale, mul on teie abi vaja,“ ütlen end kogudes.

      Ta vahib mind, suu lahti.

      „Kas teil on telefoni?“ proovin uuesti. „Me peame võimudele teatama.“

      Ei midagi.

      „Ära lihtsalt seisa, saadanasigudik!“ karjun ma ja raputan teda õlgadest, seejärel sööstan temast mööda vestibüüli ja mu lõug vajub ripakile, kui pilk üle ruumi libiseb. Kõik pinnad sädelevad, ruudulisel marmorpõrandal peegeldub tosinate küünaldega ehitud kristall-lühter. Seinu katavad raamitud peeglid, üles galeriile viib lai nikerdatud käsipuuga ääristatud trepp, mida mööda voolab alla kitsas punane vaip nagu mingi tapale viidud looma veri.

      Vestibüüli tagaosas paugatab uks ja välja ilmub pool tosinat teenrit, kõigil käed täis roosasid ja lillasid õisi, mille aroom peaaegu varjutab kuuma vaha lõhna. Kõik vestlused vaibuvad, kui nad märkavad uksel hingeldavat õudusunenägu. Üksteise järel pöörduvad nad minu poole, kogu ruum hoiab hinge kinni. Ei lähe kaua, kui ainus heli on minu rõivastest nende kenale puhtale põrandale tilkuv vesi.

      Tilk.

      Tilk.

      Tilk.

      „Sebastian?“

      Kaks astet korraga võttes ruttab trepist alla nägus blond mees, seljas kriketikampsun ja jalas linased püksid. Ta tundub olevat viiekümnendate eluaastate alguses, kuid vanus on teda pigem dekadentlikult sasinud kui väsitanud ja kulutanud. Käed taskus, kõnnib ta üle põranda minu juurde, lõigates otse läbi vaikivate teenrite rivi, mis tema ees lahkneb. Ma kahtlen, kas ta isegi märkab neid, nii pinevalt püsib tema pilk minul.

      „Kulla mees, mida pagan sinuga juhtus?“ küsib ta, kulm murelikult kortsus. „Viimati nägin …“

      „Me peame kutsuma politsei,“ ütlen tal käsivarrest haarates. „Anna on tapetud.“

      Meie ümber kerkivad ärevad sosinad.

      Mees kortsutab minu poole kulmu ja heidab lähemal seisvatele teenritele kiire pilgu.

      „Anna?“ küsib ta vaikselt.

      „Jah, Anna, teda aeti metsas taga.“

      „Kes ajas?“

      „Keegi üleni mustas, me peame kutsuma politsei!“

      „Kohe, kohe, aga läheme enne üles sinu tuppa,“ vaigistab ta mind ja utsitab trepi poole.

      Ma ei tea, kas asi on maja soojuses või sõbralikku nägu kohates tekkinud kergenduses, aga mind haarab süvenev nõrkus ning pean komistamise vältimiseks trepist üles minnes käsipuust kinni hoidma.

      Üleval tervitab meid suur kappkell, mille mehhanism on roostes, sekundid pendlil tolmuks kulunud. Kell on rohkem, kui ma arvasin, peaaegu pool üksteist.

      Kummalgi pool viivad koridorid maja vastastiibadesse, kuid idapoolne on suletud rutakalt lakke naelutatud sametkardinaga, millele kinnitatud väike silt teatab, et tiib on renoveerimisel.

      Püüdes kannatamatult hommikuse trauma koormast vabaneda, üritan jälle Anna teemat üles võtta, aga mu hea samariitlane vaigistab mind konspiratiivse pearaputusega.

      „Need neetud teenrid kannavad su jutu poole minutiga üle kogu maja laiali,“ ütleb ta nii vaikselt, et pean sõnade tabamiseks kõrvu kikitama. „Parem räägime omaette.“

      Ta on minust kahe sammu kaugusel, aga suudan vaevu sirgelt edasi astuda, rääkimata siis veel tempo hoidmisest.

      „Kulla mees, sa näed kohutav välja,“ ütleb ta, märgates, et olen maha jäänud.

      Käsivarrest toetades juhib ta mind piki koridori edasi, käsi mu seljal, sõrmed surutud vastu selgroogu. Kuigi see on lihtne žest, tajun pakilisust, kui ta juhatab mind edasi selles hämaras käigus, mille mõlemale küljele jäävad magamistoad, kus teenijatüdrukud tolmu pühivad. Seinad on ilmselt hiljuti üle värvitud, sest värvilõhn paneb mu silmad kipitama – veel üks tunnismärk kiiruga tehtud remondist, mida koridori mööda edenedes märkan. Põrandalaudadel laiutav kontrastne värvilaik, mahalaotatud vaibad, mis üritavad summutada liitekohtade kriiksumist. Seinte äärde on pragusid varjama seatud kõrged etteulatuvate peatugedega tugitoolid, maalid ja portselanvaasid meelitavad pilgu eemale murenevatelt karniisidelt. Allakäigu ulatust arvestades näib selline varjamine tulutu. Vaip, mis katab varemeid.

      „Ah, siin su tuba ongi, eks ole?“ ütleb mu kaaslane ja avab ukse koridori lõpuotsas.

      Külm õhk laksab mulle näkku ja ergastab mind veidi, aga mees läheb üle toa ja sulgeb ülestõstetud akna, kust vihma sisse lahistab. Sisenen tema kannul meeldivasse ruumi, mille keskel troonib nelja postiga voodi. Kottis baldahhiin ja lõimeni kulunud kardinad, millele tikitud linnud servadest hargnevad, rikuvad vaid veidi selle kuninglikku välimust. Vasaku toapoole ette on tõmmatud volditav sirm, mille paneelide vahel paistab rauast vann. Muus osas on sisustus napp – ainult öökapp ja suur riidekapp akna kõrval, mõlemad täkitud ja luitunud. Enam-vähem ainuke isiklik omand, mida silman, on öökapil lebav kuningas Jamesi piibel, mille kaas on läbini kulunud ja leheservad eeslikõrvul.

      Kuni mu samariitlane maadleb pundunud aknaga, astun tema kõrvale ja avanev vaade pühib mul hetkeks kõik muu peast. Meid ümbritseb tihe mets, mille rohelist katust ei riku ükski küla ega tee. Ilma kompassita, ilma mõrtsuka lahkuseta poleks ma ealeski seda paika leidnud, aga ometi on mul tunne, nagu oleks mind lõksu meelitatud. Sest miks tappa Anna ja säästa mind, kui selle taga pole mingi suurem plaan? Mida võib saatan minust tahta, mida ta metsas võtta ei saanud?

      Mu kaaslane sulgeb kolksatusega akna ja viipab hõõguva kaminatule kõrval asuva tugitooli poole, ning ulatanud mulle kummutist leitud tärgeldatud valge rätiku, istub voodiservale ja tõstab jala üle põlve.

      „Alusta algusest, vana sõber,“ ütleb ta.

      „Selleks pole aega,“ ütlen tugitooli käetugesid pigistades. „Ma vastan kõigile su küsimustele, aga kõigepealt peame helistama politseisse ja metsa läbi otsima! Seal on lahti hullumeelne!“

      Tema pilk libiseb minust üle, nagu võiks tõde selles asjas peituda mu räpaste riiete voltide vahel.

      „Ma kardan, et me ei saa kellelegi helistada, siin ei ole liini,“ ütleb ta kaela hõõrudes. „Aga me saame metsa läbi otsida ja mõne teenri külla saata, kui peaksime midagi leidma. Kaua sul riiete vahetamiseks kulub? Sa pead meile näitama, kus see juhtus.“

      „Noh …“ Mudin rätikut käes. „See on keeruline, ma ei orienteerunud üldse.“

      „Kirjeldused siis,“ ütleb ta ja kergitab püksisäärt, nii et pahkluu juures tuleb nähtavale hall sokk. „Milline mõrtsukas välja nägi?“

СКАЧАТЬ