Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustamatust nähes võtab doktor riided, laseb toapoisil minna ja seab need mu voodile valmis.

      „Kuhu me nüüd jäimegi?“ ütleb ta. „Ah, õigus, käsi.“

      Ma järgin ta pilku ja leian veremustrilise särgikäise. Pikema jututa tõmbab ta selle üles, nii et paljastuvad koledad lõikehaavad ja verevalumites ihu. Näib, nagu oleks need juba koorikutega kattunud, kuid ilmselt on mu hiljutised pingutused need lahti rebinud.

      Dickie painutab mu kanged sõrmed ükshaaval sirgeks, võtab oma kotist väikese pruuni pudeli ja mõned sidemerullid ning puhastab haavad enne joodiga määrimist.

      „Need on noahaavad, Sebastian,“ ütleb ta murelikult, kogu hea tuju kadunud nagu tina tuhka. „Ja hiljutised. Tundub, nagu oleksite end kaitstes kätt ees hoidnud.“

      Ta demonstreerib kotist võetud klaasist pipetiga, lõikudes sellega ägedalt näo ette tõstetud käsivart. Sellest etendusest piisab, et mulle kananahk peale ajada.

      „Mäletate te midagi õhtust?“ küsib ta kätt nii kõvasti kinni sidudes, et susisen valust. „Ükskõik mida?“

      Sunnin mõtted tagasi puuduvate tundideni. Ärgates arvasin, et kõik on läinud, kuid nüüd mõistan, et see pole päris nii. Ma tajun, et mälestused on kohe käeulatuses. Neil on kaal ja kuju nagu kinnikaetud mööblil hämaras toas. Olen lihtsalt valguse, mille abil näha, kuskile ära pannud.

      Ohates raputan pead.

      „Midagi ei tule meelde,“ ütlen ma. „Aga sel hommikul nägin ma …“

      „Naise mõrva,“ katkestab mind doktor. „Jah. Daniel rääkis mulle.“

      Iga ta sõna nõretab kahtlusest, aga ta seob sideme kinni vastuväiteid sõnadesse panemata.

      „Igal juhul peaksite otsekohe politseisse teatama,“ ütleb ta. „See, kes seda tegi, tahtis teile tõsiselt viga teha.“

      Ta võtab voodilt koti ja surub kohmakalt mu kätt.

      „Strateegiline taganemine, mu poiss, on praegu parim,“ ütleb ta. „Rääkige talliülemaga, ta peaks suutma korraldada transpordi tagasi külla, seal saate juba konstaablid jalule ajada. Sinnamaani peaksite olema väga ettevaatlik. Sel nädalal on Blackheathis kakskümmend inimest, veel kolmkümmend saabub tänaõhtuseks balliks. Suurem osa neist ei seisa sedasorti asjust kõrgemal, nii et kui olete kedagi solvanud … noh …“ Ta raputab pead. „Olge ettevaatlik, see on minu nõuanne.“

      Arst lahkub, mina haaran kiirustades kummutilt võtme ja keeran ukse tema järel lukku – värisevate käte tõttu pistan võtme rohkem kui üks kord lukuaugust mööda.

      Tund aega tagasi pidasin end mõrtsuka mängukanniks: ahistatud, aga mitte otseselt hädaohus. Inimeste keskel tundsin end piisavalt turvaliselt isegi nõudmaks, et püüaksime Anna keha metsast üles leida ja nõnda mõrvari otsinguid tagant kannustada. Nüüd on kõik teisiti. Keegi juba püüdis mu elu võtta ja ma ei kavatse kauemaks siia jääda, et ta saaks uuesti üritada. Surnud ei või oodata, et elavad oleksid neile midagi võlgu, ja ükskõik mida ma ka Annale võlgnesin, tuli see maksta kaugemalt. Pärast seda, kui olen elutoas oma hea samariitlasega kohtunud, võtan doktor Dickie nõu kuulda ja muretsen transpordi tagasi külla.

      On aeg koju minna.

      4

      Vesi loksub üle vanniserva, kui heidan kiirustades maha mudast ja lehtedest teise naha. Otsin oma puhtakshõõrutud roosalt nahalt sünnimärke või arme, ükskõik mida, mis võiks ärgitada mälestusi. Pean juba kahekümne minuti pärast allkorrusel olema, aga ei tea Annast endiselt rohkem kui hommikul Blackheathi trepist üles vaarudes. Meelepimeduses kobamine ajas ahastama juba siis, kui arvasin, et saan otsimisel kaasa aidata, aga nüüd võib minu teadmatus kogu ettevõtmisele vee peale tõmmata.

      Selleks ajaks, kui olen pesemisega ühel pool, on vannivesi must nagu mu meeleolu. Rusutult hõõrun end rätikuga kuivaks ja tutvun rõivastega, mille toapoiss tõi. Valik tundub mulle üsna pedantne, aga kapist alternatiivi otsides mõistan otsekohe ta kimbatust. Belli garderoob – tõepoolest, ma ei suuda endiselt meid kokku viia – koosneb mitmest täpselt ühesugusest ülikonnast, kahest smokingust, jahivarustusest, tosinast särgist ja paarist vestist. Need kõik on eri tooni mustad või hallid, praeguse mulje põhjal erakordselt ilmetu elu ilmetud vormiriided. Mõte, et see mees võiks ükskõik kelles vägivalda inspireerida, tundub olevat selle hommiku kõige ebaharilikum osa.

      Riietun kiiresti, aga mu närvid on nii pingul, et vajan sügavat hingetõmmet ja kõva sõna, et meelitada oma keha ukse juurde minema. Harjumus sunnib mind enne lahkumist taskuid täitma ja käsi kargab kummuti poole vaid selleks, et sihitult õhku rippuma jääda. Tahan võtta asju, mida seal ei ole ja mida ma enam ei mäleta. See on ilmselt Belli vana harjumus, eelmise elu endiselt kummitav vari. Sund on nii tugev, et tühjade kätega jäämine tekitab väga imeliku tunde. Õnnetuseks oli see neetud kompass ainus, mis mul õnnestus endaga metsast kaasa tuua, aga ka seda ei näe ma kusagil. Minu hea samariitlane – mees, keda Dickie nimetas Daniel Coleridge’iks – on selle ära võtnud.

      Ärevus kannustab mind tagant, kui koridori astun.

      Mul on vaid selle hommiku jagu mälestusi ja ma ei suuda neistki kinni hoida.

      Mööduv teener juhatab mu elutuppa, mis, nagu selgub, asub teisel pool söögisaali, paari ukse kaugusel marmorvestibüülist, kuhu täna hommikul sisenesin. Elutuba on ebameeldiv paik, tume puit ja erkpunased kardinad toovad meelde üleelusuuruses kirstu; kivisöetulest hõngub õhku rasvast suitsu. Sinna on kogunenud tosin inimest, ja kuigi kaetud on külmlaud, lösutab suurem osa külalisi tugitoolides või seisab tinaraamis akende juures ja põrnitseb süngelt koledat ilma, samal ajal kui moosiplekilise põllega teenijapiiga libiseb märkamatuks jäädes nende vahel ning korjab musti nõusid ja tühje klaase tohutu suurele hõbedasele kandikule, mida ta suudab vaevu hoida. Ümarik rohelisest tviidist jahiülikonnas mees on seadnud end nurgas klaveri taha ja mängib labast viisikest, mis mõjub solvavalt juba abitu esituse tõttu. Keegi ei pööra talle erilist tähelepanu, kuigi ta annab oma parima, et seda asja parandada.

      Keskpäev on peaaegu käes, aga Danieli pole näha, niisiis leian tegevust erinevate joogianumate uurimisega kapil, ilma et mul oleks vähimatki aimu, mis need on või mis mulle maitseb. Lõpuks valan endale midagi pruuni ja pöördun siis kaaskülalisi vaatama, lootuses, et sähvatab mõni mälestuskild. Kui keegi neist peaks olema vastutav haavade eest minu käsivarrel, peaks tema ärritus mind tervena ja tugevana nähes olema silmanähtav. Ja kui ta siis otsustaks seda välja näidata, kas siis loobuks ka minu mõistus konspiratsioonist ja mulle meenuks tema identiteet? Oletades muidugi, et mu aju leiab mingi viisi, kuidas neil inimestel vahet teha. Peaaegu kõik mehed siin toas on tviidist jahirõivastes kõvahäälsed ja lihavanäolised jõmmid, naistel seevastu on seljas tagasihoidlikud seelikud, linased pluusid ja kardiganid. Erinevalt oma lärmakatest abikaasadest liiguvad nad summutatult ja piidlevad mind silmanurgast. Mul on tunne, nagu jälgitaks mind salamahti nagu haruldast lindu. See on ääretult rahutukstegev, kuigi ilmselt arusaadav. Daniel ei saanud oma küsimusi esitada selle käigus minu seisukorda paljastamata. Nüüd olen ma osa meelelahutusest, meeldigu see mulle või mitte.

      Jooki rinna ligi hoides püüan mitte pealt kuulata ümberkaudu toimuvaid jutuajamisi – tunne, mis on lähisuguluses pea pistmisega roosipõõsasse. Pooled siinviibijatest kaeblevad millegi üle, teine pool kuulab kaeblemist. Neile ei meeldi ulualune, toit, teenijate laiskus, paiga isoleeritus või asjaolu, et nad ei võinud ise kohale sõita (kuigi taevas teab, kuidas nad oleksid selle koha üles leidnud). Enamjaolt СКАЧАТЬ