Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Üheksa võhivõõrast - Лиана Мориарти страница 9

Название: Üheksa võhivõõrast

Автор: Лиана Мориарти

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789949673964

isbn:

СКАЧАТЬ kiskjad.”

      „Mida?

      „Keegi ei olnud isegi seda arvustust lugenud, ma ei tea, miks ma seda mainisin. Küllap mul on varane dementsus.”

      „Alles sa ütlesid, et see tõmbas klikke ligi!”

      Kõik olid seda arvustust lugenud. Kõik.

      „Saada mulle link,” ütles Frances.

      „See polegi nii hull,” vastas Alain. „Asi on lihtsalt eelarvamuses sinu žanri vastu …”

      „Saada link!”

      „Ei,” vastas Alain. „Ei saada. Sa oled kõik need aastad arvustusi lugemata hakkama saanud. Ära hakka jälle pihta!”

      „Otsekohe,” ütles Frances ähvardaval toonil. Ta kasutas seda harva. Näiteks siis, kui ta abielu lahutas.

      „Saadan,” kostis Alain alandlikult. „Mul on nii kahju, Frances. Ma kahetsen nii väga tervet seda telefonikõnet.”

      Ta lõpetas kõne ja Frances asus otsekohe oma meile vaatama. Aega oli vähe. Niipea kui ta Tranquillum House’i jõuab, tuleb tal „seade ära anda”. Koos kõige muuga on see digitaalsete mürkide väljutamine. Ta pidi „võrgust välja pääsema”.

      ANNA ANDEKS! ütles Alaini meil.

      Frances klõpsas arvustusel.

      Selle oli kirjutanud keegi Helen Ihnat. Francesele oli see nimi võõras ja pilti ei olnud. Ta luges kiiresti, näol viril väärikas muie, sellal kui autor talle kõik otse näkku ütles. See oli kohutav arvustus: õel, mürgine ja üleolev, kuid huvitaval kombel ei teinud see haiget. Sõnad – Valemlik. Rämps. Ila. Labane – libisesid Francesel mööda külgi maha.

      Ta tundis end hästi! Kõigile ei saa meeldida. See käib asja juurde.

      Ja siis ta tundis seda.

      Oli tunne nagu siis, kui pliidiplaadil kätt kõrvetad ning mõtled esialgu: Häh, see oleks pidanud valusam olema, aga siis hakkab põletus süvenema ja teeb ühtäkki kohutavat valu.

      Üsna tavatu valu rinnus kiirgas läbi kogu keha. Järjekordne menopausi sümptom? Võib-olla oli see infarkt. Naised said infarkte. Kindlasti oli see midagi enamat kui tunnete riivamine. Muidugi oli Frances just selle pärast arvustuste lugemise lõpetanud. Tal oli liiga õhuke nahk. „See oli parim otsus, mille ma iial teinud olen,” ütles ta möödunud aastal Austraalia lembelugude autorite konverentsil oma avakõnes. Küllap nad kõik mõtlesid: Jah, võib-olla sa peaksid vahel mõnda arvustust lugema, Frances, sa vana ajast-arust kirjanik.

      Miks ta arvas, et oli hea mõte lugeda halba arvustust kohe pärast seda, kui tema raamat esimest korda pärast kolmekümmend aastat tagasi lükati?

      Ja nüüd toimus veel midagi. See ilmus ja – tohoh – oli lihtsalt lummav, aga tundus, nagu kaotaks Frances täielikult enesetaju.

      Kuule, Frances, võta end kokku, sa oled eksistentsiaalse kriisi jaoks liiga vana.

      Kuid ilmselt ei olnud.

      Ta kobas lootusetult oma eneseidentiteeti otsida, nagu üritaks püüda mööda toru voolavat vett. Kui ta pole enam autor, keda avaldatakse, kes ta siis on? Mis mõte tema elul õigupoolest on? Ta polnud ei ema, naine ega pruut. Ta oli kaks korda lahutatud keskealine menopausis naine, kel käisid kuumahood. Naerukoht. Klišee. Enamikule nähtamatu – kui muidugi mitte arvestada mehi nagu Paul Drabble.

      Frances silmitses väravat enda ees, mis ikka veel ei avanenud, pisarad ähmastasid tema pilku ja ta ütles endale, et ei tohi paanikasse sattuda – sa ei kao, Frances, ära ole nii melodramaatiline, on lihtsalt raske aeg, katsumus, ja südame panevad kloppima nohu- ja gripirohud –, ent tunne oli selline, nagu seisaks ta kaljujärsaku ääres ning järsaku all oleks kohutav meeleheitekuristik, millesarnast ta polnud kunagi kogenud, isegi mitte tõelise mure aastatel – aga see pole tõeline mure, meenutas ta endale, see on tagasilöök karjääris koos suhtest ilmajäämise, valutava selja, külmetuse ja paberihaavaga; see pole nagu too aeg, kui isa suri või kui Gillian suri, aga tegelikult polnud armsate inimeste surma meenutamisest erilist abi, polnud üldse abi.

      Frances vaatas metsiku pilguga ringi, et tähelepanu neilt mõtetelt kõrvale juhtida – tema telefon, tema raamat, toit – ning nägi siis tahavaatepeeglist liikumist.

      Mis see oli? Mingi loom? Valgusemäng? Ei, see oli miski.

      See liikus liiga aeglaselt, et olla auto.

      Oota. See oli auto. See sõitis lihtsalt nii aeglaselt, et ei liikunudki õieti.

      Frances ajas selja sirgu ning tõmbas sõrmedega üle silmaaluste, kus ripsmetušš oli laiali läinud.

      Kanaarikollane sportauto sõitis mööda sillutamata teed aeglasemalt, kui Francese meelest võimalik oli.

      Francesele ei pakkunud autod vähimatki huvi, aga kui see lähemale jõudis, nägi ta, et tegu on ülikalli sõidukiga. See oli madal, futuristlike esituledega, küütlev ja sätendav.

      Auto peatus tema sõiduki taga ja mõlemal pool läksid uksed ühekorraga lahti. Välja tulid noor mees ja naine. Frances sättis peeglit, et neid selgemalt näha. Mees nägi välja nagu eeslinna torulukksepp, kes läheb pühapäevasele grillipeole: pesapallimüts tagurpidi peas, päikeseprillid, T-särk, lühikesed püksid ja paadikingad paljaste jalgade otsas. Naisel olid hämmastavad punakaspruunid lokid, liibuvad capripüksid, võimatult peenike talje ning veelgi uskumatumad rinnad. Ta kõikus tikk-kontsadel.

      Miks küll peaks selline noorpaar tervenduskeskusesse tulema? Kas polnud see koht mõeldud ülekaalulistele ja läbipõlenutele, neile, kes heitlevad seljavalude ja haletsusväärsete keskea identiteedikriisidega? Francese silme all keeras mees pesapallimütsi õigetpidi, ajas pea kuklasse ja painutas selga, nagu oleks taevas ka tema meelest rõhuv. Naine ütles talle midagi. Frances sai tema suu liikumisest aru, et tegu oli teravusega.

      Nad tülitsesid.

      Missugune õnnis meelelahutus. Frances laskis akna alla. Need inimesed tõmbavad ta kuristiku servalt eemale, toovad tagasi ellu. Nende silmis olemas olles saab ta oma identiteedi tagasi. Nad peavad teda vanaks, ekstsentriliseks ja võib-olla tüütuks, aga see polnud tähtis, mida nad temast arvavad, senikaua kui nad teda näevad.

      Frances küünitus kohmakalt autoaknast välja, võngutas sõrmi ja hüüdis: „Tereee!”

      Neiu tuigerdas läbi rohu tema poole.

      viies peatükk

       Ben

      Ben vaatas, kuidas Jessica sammus nagu väike kaelkirjak Peugeot 308, ülehinnatud käru poole, mis oli värava ette pargitud, mootor töötamas. Üks Peugeot’ pidurituli oli läinud ja summuti nägi väändunud välja, kahtlemata selle sillutamata tee tõttu. Rooli taga istuv naine oli poolenisti aknast väljas ja lehvitas pööraselt Jessicale, nagu ei saakski ta naist nähes rõõmsam olla. Miks ta lihtsalt autoust lahti ei teinud ja välja ei tulnud?

      Tundus, nagu oleks СКАЧАТЬ