Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tasandile” ja nii edasi, kuni Jo tuli ja Francese ära päästis. „Oi, jäta mu autor rahule.”

      Kui palju aega sellest möödas on? Kindlasti mitte väga palju. Võib-olla üheksa-kümme aastat. Aastakümme. Aeg möödus neil päevil nii kiiresti. Selles, et maakera nii kiiresti pöörles, oli süüdi mingi rike. Kümnendid möödusid sama vilkalt, nagu kunagi aastad.

      „Timmyle raamat meeldis,” ütles Alain. „Ta jumaldas seda. Tal olid vaat et pisarad silmas. Ta ei saanud sellele hankeid. Nad kõik värisevad hirmust. Aasta oli hull. Kõrgemalt poolt on käsk anda välja psühholoogilisi õudukaid.”

      „Mina ei oska õudukat kirjutada,” ütles Frances. Talle ei meeldinud oma tegelasi tappa. Mõnikord laskis ta neil mõne luu murda, ent tundis end selle juures üsna halvasti.

      „Muidugi ei oska!” ütles Alain liiga kiiresti, ja Frances oli veidi solvunud.

      „Kuule, ma pean tunnistama, et olin mures, kui Jo ära läks ja sul polnud lepingut,” sõnas Alain. „Aga tundus, et Ashlee on sinu siiras austaja.”

      Francese mõte läks mujale, sellal kui Alain ikka veel rääkis. Ta silmitses kinnist väravat ja triikis vasaku käe sõrmenukkidega alaselga.

      Mida Jo ütleks, kuuldes, et Francese raamat tagasi lükati? Või oleks Jo pidanud sedasama tegema? Frances oli alati eeldanud, et Jo on igavesti tema toimetaja. Ta oli hellalt kujutlenud, et nad lõpetavad oma tööelu üheaegselt, võib-olla tähistavad pensionileminekut ühise pillava lõunaga, aga eelmise aasta lõpus oli Jo teatanud kavatsusest pensionile jääda. Pensionile! Nagu ta oleks mingi eakas vanaema! Tegelikult Jo oligi vanaema, aga taeva pärast, see polnud põhjus töölt lahkumiseks. Frances tundis, et ta hakkas just sisse elama, ja ühtäkki käitusid tema ringkonna inimesed nagu vanurid: said lapselapsi, jäid pensionile, vähendasid kulutusi, surid – mitte auto- või lennuõnnetustes, ei, surid rahulikult une pealt. Seda ei anna ta Gillianile kunagi andeks. Gillian lipsas pidudelt alati hüvasti jätmata minema.

      See poleks pidanud tulema üllatusena, et Jo asendamise põhjuseks oli laps, sest lapsed võtsid maailma üle. Igal pool, kuhu Frances pilgu pööras, olid lapsed: lapsed istusid tõsiselt uudisteagentuurides, juhatasid liiklust, korraldasid kirjanike festivale, mõõtsid tal vererõhku, haldasid tema makse ja passitasid talle rinnahoidjaid. Kui Frances Ashleed esimest korda nägi, arvas ta tõsimeeli, et neiu on kirjastuses praktikal. Ta pidi juba ütlema „Cappuccino maitseks hästi, kullake”, kui too laps Jo endise laua taha kõndis.

      „Frances,” ütles ta, „see on mulle selline austajanna hetk! Ma lugesin su raamatuid, kui olin vist üheteistkümneaastane! Ma varastasin neid ema käekotist. Ma ütlesin, et ema, sa pead mulle „Nathanieli suudlust” lugeda andma, ja tema vastas, et mitte mingil juhul, Ashlee, selles on liiga palju seksi!”

      Seejärel oli Ashlee Francesele öelnud, et tema järgmises raamatus peaks olema rohkem, palju rohkem seksi ja ta teab, et Frances saab sellega igal juhul hakkama! Ashlee oli kindel, et Frances teab, et turg muutub, ja seejärel: „Kui sa, Frances, vaatad seda tabelit siin – ei, siin, just seda –, siis näed, et su raamatute müüginumbrid on justkui, noh, kurb on seda öelda, aga seda peaks justkui kahanemistrendiks nimetama ja me peame need tõesti, nojah, väga kiiresti tõusuteele pöörama. Oh, ja veel üks asi …” Ashlee ilme oli valulik, nagu peaks ta tegema juttu piinlikust terviseprobleemist. „Sinu tegevus sotsiaalmeedias? Ma kuulsin, et sa ei hooli eriti sotsiaalmeediast. Minu ema ka mitte! Aga tänapäeva turul on see ülioluline. Sinu austajad peaksid tõesti sind Twitteris, Instagramis ja Facebookis nägema – see on miinimum. Mis sa arvad, kui sa hakkaksid blogima, teeksid reklaami ja postitaksid võib-olla korrapäraselt videoid? See oleks nii tore! Need on nagu lühifilmid!”

      „Mul on kodulehekülg,” vastas Frances.

      „Jah,” sõnas Ashlee lahkelt. „On küll, Frances. Aga keegi ei hooli kodulehekülgedest.”

      Seejärel oli ta oma arvutiekraani Francese poole keeranud, et demonstreerida talle näiteid teistest, paremini käituvatest autoritest, kes tegutsesid „aktiivselt” meedias, aga Frances ei kuulanud enam ja ootas, et see ometi kord lõppeks nagu käik hambaarsti juurde. (Ekraani ei näinud ta niikuinii. Tal polnud prille kaasas.) Kuid Frances ei muretsenud, sest ta hakkas sel ajal Paul Drabble’isse armuma, ja kui ta oli armunud, kirjutas ta alati oma parimaid raamatuid. Pealegi olid tal maailma kõige armsamad, kõige ustavamad lugejad. Tema müüginumbrid võisid langeda, aga tema raamatuid avaldatakse alati.

      „Ma leian sellele raamatule õige kodu,” ütles Alain nüüd. „See võib lihtsalt natuke aega võtta. Lemberomaan ei ole surnud!”

      „Tõesti?” küsis Frances.

      „Kaugeltki mitte,” vastas Alain.

      Frances võttis tühja KitKati paberi ja limpsis seda, lootes šokolaaditükikesi leida. Kuidas ta sellest tagasilöögist ilma suhkruta üle saab?

      „Frances?” küsis Alain.

      „Mu selg valutab hirmsasti,” ütles Frances. Ta nuuskas valjusti nina. „Pealegi pidin auto keset teed seisma jätma, sest mul oli kuumahoog.”

      „See kõlab tõesti kohutavalt,” kostis Alain kaastundlikult. „Ma ei suuda seda ettegi kujutada.”

      „Ei suudagi. Üks mees pidas auto kinni, et vaadata, kas minuga on kõik korras, sest ma karjusin.”

      „Sa karjusid?” küsis Alain.

      „Mul tekkis tahtmine karjuda,” vastas Frances.

      „Muidugi, muidugi,” sõnas Alain rutakalt. „Ma saan aru. Mul on sageli tahtmine karjuda.”

      Asi oli hullem kui hull. Frances oli äsja KitKati paberit lakkunud.

      „Armas aeg, Frances, mul on sellest nii kahju, eriti pärast seda, mis juhtus tolle hirmsa mehega. Kas politseil on midagi uut öelda?”

      „Ei,” vastas Frances. „Ei mingeid uudiseid.”

      „Kullake, mu süda tilgub siin sinu pärast verd.”

      „See pole vajalik,” tõmbas Frances ninaga.

      „Sul on viimasel ajal nii kehvasti läinud, kullake … Aga sellest rääkides – ma tahan sulle öelda, et see arvustus ei mõjutanud kirjastajate otsust küll kuidagi.”

      „Milline arvustus?” küsis Frances.

      Sugenes vaikus. Frances teadis, et Alain laksab endale vastu laupa.

      „Alain?”

      „Oi jumal,” ütles mees. „Oi jumal, oi jumal, oi jumal.”

      „Ma pole 1998. aastast saadik ühtegi arvustust lugenud,” ütles Frances. „Mitte ainumatki arvustust. Sa tead seda.”

      „Muidugi tean,” kostis Alain. „Ma olen idioot. Ma olen loll.”

      „Miks peaks keegi kirjutama arvustuse, kui mul pole ühtegi uut raamatut ilmunud?” Frances ajas end istmel vääneldes sirgu. Selg valutas nii hirmsasti, et Frances kartis end oksele hakkavat.

      „Mingi nõid korjas СКАЧАТЬ