Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loopimine ei meeldinud. Frances kujutles Soli voodis, tema peal, naljakalt vandumas, kui ta naise kukla alt järjekordse padja võttis ja selle üle toa virutas, samal ajal kui Frances itsitas. Ta raputas pead, nagu tahaks mälupilti eemale peletada. Meeldivad seksuaalsed mälestused tekitasid tunde, nagu peaks ta oma esimest meest tunnustama.

      Kui Francese elus oli kõik hästi, soovis ta oma mõlemale endisele mehele üksnes õnne ja oivalist erektsiooni. Praegu aga soovis ta, et nende halle päid tabaks rohutirtsunuhtlus.

      Frances imes tillukest vastikut paberihaava parema pöidla otsas. Aeg-ajalt see tuikas, et talle meenutada: see võib küll olla tema pisim häda, ent suudab ikkagi päeva ära rikkuda.

      Auto kaldus konarlikule teepervele ja Frances võttis pöidla suust ning klammerdus rooli külge. „Ups.”

      Francesel olid üsna lühikesed jalad, sestap pidi ta istme roolile lähemale nihutama. Henry ütles ikka, et näib, nagu juhiks Frances väikest elektriautot. Ta ütles, et see on armas. Kuid umbes viie aasta pärast ei arvanud ta enam, et see on armas, ja vandus iga kord, kui pidi autosse istudes istet tagasi nihutama.

      Francese meelest oli ka mehe unesrääkimine armas nii umbes viis aastat.

       Keskendu!

      Maastik lendas mööda. Viimaks ometi silt: Tere tulemast Jarribongi linna. Me oleme uhked, et meil on PUHAS LINN.

      Frances aeglustas viiekümnekilomeetrise piirkiiruseni, mis tundus vaat et tobedalt aeglane.

      Frances pööras linna uurides pead siia-sinna. Hiina restoran, uksel luitunud punakuldne draakon. Autotöökoda, mis näis suletud olevat. Punastest tellistest postkontor. Sissesõidu-alkopood, mis paistis lahti olevat. Politseijaoskond, mis näis täiesti tarbetu. Näha polnud ainsatki inimest. Linn võis ju puhas olla, kuid nägi välja nagu pärast maailmalõppu.

      Frances mõtles oma viimasele käsikirjale. Tegevus toimus väikelinnas. See siin oli väikelinnade tõetruu kõle reaalsus! Mitte too võluv küla, mille tema oli loonud; see asus mägede rüpes, selle soe askeldav kohvik lõhnas kaneeli järele ja seal oli – kõige uskumatum – raamatupood, mis teenis oletatavasti kasumit. Küllap nimetavad arvustajad romaani õigustatult mesiseks, kuid ilmselt seda ei arvustatagi, ja Frances ei lugenud arvustusi niikuinii.

      Nii et oligi kogu vaene vana Jarribong. Hüvasti, väike kurb puhas linn.

      Frances asetas jala gaasipedaalile ja jälgis, kuidas kiirus uuesti sajale hüppas. Veebileheküljel oli öeldud, et kõrvalteele tuleb pöörata paarkümmend minutit pärast Jarribongi.

      Eespool oli silt. Frances kissitas silmi ja laskus rooli kohal kummargile, et seda lugeda: Tranquillum House järgmisel vasakpöördel.

      Francese süda rõõmustas. Ta oli hakkama saanud. Ta oli kuus tundi sõitnud, ilma et oleks täielikult mõistust kaotanud. Siis vajus tal süda saapasäärde, sest nüüd pidi ta selle ravikuuri läbi tegema.

      „Pööra kilomeetri järel vasakule,” käsutas GPS.

      „Ma ei taha kilomeetri järel vasakule pöörata,” vastas Frances murelikult.

      Ta poleks pidanud üldse sel aastaajal ja sel poolkeral olema. Ta oleks pidanud olema oma „erilise sõbra” Paul Drabble’iga Santa Barbaras, kus California päike nende nägu soojendab, kui nad veinikeldrites, restoranides ja muuseumides käivad. Ta oleks pidanud veetma pikki-pikki õhtupoolikuid, et tutvuda Pauli kaheteistkümneaastase poja Ariga ja kuulata tema kerget kuiva itsitust, kui poiss õpetab, kuidas mängida mingit vägivaldset PlayStationi mängu, mis talle meeldis. Francese sõbrad, kellel oli lapsi, olid selle üle nalja visanud ja irvitanud, kuid Frances ise oli pikisilmi oodanud, et õpib mängu ära; põhisisu tundus tõeliselt tuumakas ja keeruline.

      Francese silme ette kerkis tolle detektiivi siiras noor nägu. Tal olid lapsepõlvest alles jäänud tedretähnid ja ta kirjutas kõik, mida Frances ütles, hoolikalt üles, kasutades kriipivat sinist pastapliiatsit. Tema õigekiri oli jube. Ta kirjutas sõna „homme” ühe m-iga. Ta ei suutnud Francesele silma vaadata.

      Selle mälestuse peale valdas Francest kohutav kuumahoog.

      Alandus?

      Tõenäoliselt.

      Francesel hakkas pea ringi käima. Ta värises ja vabises. Rooli hoidvad käed muutusid otsemaid libedaks.

      Pea kinni, ütles Frances endale. Sa pead otsemaid auto kinni pidama.

      Frances näitas suunatuld, ehkki tema taga kedagi ei olnud, ja peatas auto teeveeres. Tal jätkus mõistust ohutuled sisse panna. Higi voolas mööda nägu. Särk oli sekunditega läbimärg. Ta rebis kangast ja lükkas niiskeid juuksesalke laubalt ära. Külmatunne pani ta värisema.

      Frances aevastas ja selle peale tõmbus tal selg krampi. Valu oli sedavõrd suur, et Frances puhkes naerma, kui pisarad mööda nägu voolama hakkasid. Oi jah, ta hakkaski mõistust kaotama. Päris kindlasti.

      Teda tabas üüratu, ürgne raevuhoog. Ta lõi rusikaga ikka ja jälle vastu autosignaali, pigistas silmad kinni, ajas pea kuklasse ja karjus koos autopasunaga, sest tal oli külm ja selg valutas, ja siis veel see paganama murtud süda ja ….

      „Hei!”

      Frances tegi silmad lahti ja lausa hüppas istmel tahapoole.

      Meesterahvas oli kummargil tema autoakna juures ja kloppis valjusti klaasile. Frances nägi teisel teeveerel autot, mis oli ilmselt mehe oma ja mille ohutuled samuti põlesid.

      „Kas teil on halb?” hõikas mees. „Kas teil on abi vaja?”

      Jumala pärast. See pidanuks olema isiklik meeleheitehetk. Kohutavalt piinlik. Frances vajutas nupule, et aken alla lasta.

      Sisse vaatas äärmiselt suur, ebameeldiv, hoolitsemata, habetunud mees. Tema uhket vinget õllekõhtu kattis mingi iidse ansambli kulunud pildiga T-särk ning jalas olid tal madala värvliga sinised teksased. Ilmselt oli ta üks noist sisemaistest sarimõrtsukatest. Ehkki sõna otseses mõttes polnud tegu metsiku sisemaaga. Tõenäoliselt oli mees sisemaalt puhkusele sõitnud.

      „Kas autoga juhtus midagi?” küsis mees.

      „Ei,” vastas Frances. Ta ajas selja sirgu ja püüdis naeratada. Ta silus niiskeid juukseid. „Tänan teid. Mul pole viga midagi. Autoga on kõik korras. Kõik on korras.”

      „Kas te olete haige?” küsis mees. See kõlas pisut tülpinult.

      „Ei,” vastas Frances. „Tegelikult ei ole. Lihtsalt kohutav külmetus.”

      „Võib-olla on teil lausa gripp. Te näete tõeliselt haige välja,” ütles mees. Ta kortsutas kulmu ja tema pilk suundus auto tagaossa. „Ja te karjusite ja andsite signaali, nagu … oleksite hädas.”

      „Jah,” vastas Frances. „Nojah. Ma arvasin, et olen üksi kusagil pärapõrgus. Mul oli lihtsalt … halb hetk.” Ta pingutas, et hääl vimmakalt ei kõlaks. Mees oli korralik kodanik, kes käitus õigesti. Ta oli teinud seda, mida teeks igaüks.

      „Aitäh, et te peatusite, aga mul pole viga midagi,” ütles Frances oma kõige meeldivama ja rahustavama naeratuse saatel viisakalt. Keset pärapõrgut tuleb СКАЧАТЬ