Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Larsil oleks väike puust „Mekkimiskeldri” silt äärepealt kahe silma vahele jäänud. Ta oli pidurit vajutanud, kuna ta oli selline mees – spontaanne. Kui see talle meelde tuli.

      „Ma pean tunni aja pärast tervenduskeskuses olema.” Lars tõstis veiniklaasi, vaatas seda vastu valgust ja imetles kuldset värvi. „Nii et kümne päeva jooksul ei saa ma mingit alkoholi tarvitada.”

      „Ahaa. Tranquillum House, õigus?” ütles peremees. „Teete läbi selle – kuidas nad seda nimetavadki? – kümnepäevase puhastuse või midagi sellist?”

      „Minu pattude pärast,” ütles Lars.

      „Tavaliselt käivad külastajad koduteel meie juurest läbi. Meie veinikelder on esimene, mis teel Sydneysse ette jääb.”

      „Mida nad sellest kohast räägivad?” küsis Lars ja võttis rahakoti välja. Ta kavatses tellida veini kui tere-tulemast-koju-kostitust.

      „Kui aus olla, siis mõni näib olevat justkui veidi põrutada saanud. Enamasti vajavad nad lihtsalt napsi ja natuke kartulikrõpse, ja värv tuleb neile näkku tagasi.” Peremees asetas käe ümber pudelikaela otsekui trööstiks. „Õigupoolest sai mu õde äsja sealses spaas töökoha. Ta ütleb, et tema uus ülemus on natuke …” Mees kissitas silmi, nagu tahaks näha sõna, mida otsis. Viimaks ütles ta: „Isemoodi.”

      „Olen hoiatatud,” kostis Lars. Ta ei muretsenud. Ta oli tervenduskeskuste sõltlane. Neid asutusi juhtivad inimesed kippusidki „isemoodi” olema.

      „Õde räägib, et maja ise on imeilus. Sellel on lummav ajalugu.”

      „Küllap selle ehitasid sunnitöölised.” Lars koputas oma kuldse Amexi krediitkaardiga vastu baariletti.

      „Jah. Vaesekesed. Neile polnud mingit spaaravi.”

      Larsi selja tagant uksest ilmus naisterahvas, kes pomises: „Kuramuse internet on jälle maas.” Larsi nähes ta vakatas ja vaatas meest veel kord. Lars oli sellega harjunud. Teda oli eluaeg kaks korda vaadatud. Naine sattus segadusse ja pööras pilgu ära.

      „See on minu naine,” sõnas veinikeldri peremees uhkelt. „Me rääkisime just sinu lemmik-semillonist, kullake – siidlina-semillonist.”

      Puna kerkis naise kaela mööda üles. „Mulle ei meeldi, et sa inimestele sellest räägid.”

      Tema abikaasa näis segadusse sattuvat. „Ma räägin inimestele sellest alati.”

      „Ma võtan terve kasti,” ütles Lars.

      Ta vaatas, kuidas naine möödudes meest seljale patsutas.

      „Kaks kasti,” ütles Lars, sest ta veetis oma päevad, tegeldes purunenud abielude kildudega, ning talle meeldis ilus abielu.

      Ta naeratas naisele. Naise käed kerkisid juukseid kohendama, samal ajal kui tema mees võttis välja vana päevinäinud tellimusraamatu, mille külge oli nööriga kinnitatud sulepea, naaldus raskelt vastu letti ning uuris blanketti pilguga, mis viitas, et asi võtab aega. „Nimi?”

      „Lars Lee,” vastas Lars, samal ajal kui tema telefon andis signaaliga märku sõnumi saabumisest. Ta toksis ekraani.

       Kas sa vähemasti mõtled sellele? Xx

      Larsi süda vajus saapasäärde, nagu oleks mööda tema ihu ühtäkki sibanud must karvane ämblik. Kurat võtku. Ta oli arvanud, et see on läbi. Tema pöial viivles kaalutlevalt sõnumi kohal. Sõna „vähemasti” passiivne sõjakus. Mesimagus kahekordne „x”. Ka ei meeldinud talle see, et esimene suudlust tähistav „x” oli suure ja teine väikese tähega, nagu ei meeldinud ka tõsiasi, et see talle ei meeldinud. See oli pisut sundkäitumise moodi.

      Lars toksis sisse ebaviisaka, tülpinud, suurtähelise vastuse: EI. EI MÕTLE.

      Kuid siis ta kustutas selle ning pistis telefoni jälle teksaste taskusse.

      „Laske ma proovin seda Pinot Grigiot.”

      neljas peatükk

       Frances

      Frances sõitis paarkümmend minutit mööda auklikku sillutamata teed, mis põrutas autot nii hirmsasti, et Francese ihu rappus ja alaselg lausa kisendas.

      Viimaks peatus ta värava ees, mis paistis olevat kindlalt lukus ja sisesidesüsteemiga varustatud. Tundus, nagu oleks ta jõudnud avavanglasse. Inetu okastraataed ulatus kummaski suunas lõputusse.

      Frances oli kujutlenud sõitu mööda väärikat puudega ääristatud teed „ajaloolise” maja juurde, kus keegi teda rohelise smuutiga vastu võtab. Ausalt öeldes ei tundunud vaatepilt eriti tervistav.

      Jäta, ütles Frances endale. Kui ta võttis endale pähe mõtte olen-rahulolematu-klient, siis polnud ta millegagi rahul, ja ta pidi seal olema kümme päeva. Ta pidi olema avatud ja paindlik. Tervenduskeskusse minek oli nagu reis uuele maale. Tuleb uute kultuuridega harjuda ja väikeste ebamugavustega leppida.

      Frances laskis auto akna alla. Kuum paks õhk täitis tema kurku nagu suits, kui ta välja küünitas ning pöidlaga rohelist sisesidenuppu vajutas. Nupp oli päikese käes kuumaks läinud ja Francese paberihaavast käis valu läbi.

      Frances pistis pöidla suhu ja ootas, et kehatu hääl teda tervitaks või sepisrauast värav võluväel avaneks.

      Ei midagi.

      Ta heitis taas pilgu sisesidenupule ja nägi selle kõrval käsitsi kirjutatud ja teibiga kinnitatud teadet. Kiri oli nii väike, et Frances suutis lugeda vaid tähtsat sõna „juhised”, ent ei midagi enamat.

      Pagana pihta, mõtles ta käekotist lugemisprille otsides. Suur enamik selle asutuse külastajaid oli kindlasti üle neljakümne.

      Frances leidis prillid, pani ette, uuris silti ega suutnud ikka veel teksti välja lugeda. Kobisedes ja pomisedes tuli ta autost välja. Palavus haaras ta kindlalt embusse ja higipiisad katsid kogu tema peanaha.

      Ta laskus sisesidenupu kohal kummargile ja luges teadet, mis oli kirjutatud ilusate väikeste suurtähtede ja otsekui hambahaldja käega.

      NAMASTE JA TERE TULEMAST TRANQUILLUM HOUSE’I, KUS TEID OOTAB UUS MINA. PALUN SISESTAGE TURVAKOOD 564-312 JA VAJUTAGE KOHE PÄRAST SEDA ROHELIST NUPPU.

      Frances sisestas turvakoodi, vajutas seejärel rohelist nuppu ning jäi ootama. Higi voolas mööda selga alla. Ta pidi jälle rõivaid vahetama. Porikärbes sumises suu juures. Nina tilkus.

      „Oh, kiiremini!” ütles Frances sisesidele äkilise raevuhoo ajel ning arutles, kas tema ärritatud higine nägu ilmub seespool mingile ekraanile, sellal kui keegi asjatundja kiretult tema sümptomeid, tema vildakaid tšakraid uurib. Selle inimesega tuleb tööd teha. Vaadake, kuidas ta reageerib ühele elu lihtsaimale pingele – ootamisele.

      Kas ta oli selle kuramuse koodi valesti sisestanud?

      Ta toksis turvakoodi uuesti hoolikalt sisse, lausus iga numbri valjusti sarkastilisel СКАЧАТЬ