Sügisroim. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Taboris?”

      Anna noogutab. „Kust sa tead?”

      „Meil siin üleval palju võõraid nägusid ei näe. Stockholmi murrakut ei kuule peaaegu kunagi.” Gunnel heidab Annale uudishimuliku pilgu. „Sa oled politseinik, eks ole?”

      Anna noogutab taas, ise imestab, kui kiiresti džunglitelefon on töötanud. Töö ja kolimine Nedanåsi sai otsustatud vaevalt kuu eest.

      „Jah, me kõik muidugi imestasime natuke, kui kuulsime, et Elisabet Vidje üürib Tabori välja. Ja pealekauba politseinikule,” jätkab naine Anna kaupa kokku pakkides. „Tabor on Elisabeti jaoks ju püha maa ja ütleme, et politseinikest ta just sisse võetud ei ole.”

      „Miks mitte?”

      Vana naine jätab töö pooleli, naeratus tardub.

      „Oi, ma arvasin, et sa tead. Kas keegi ei olegi rääkinud?”

      „Ei.” Anna kortsutab kulmu.”Mida?”

      „Simonist. Elisabeti ja Karl-Johani poisist. Sellest, kes end seal vanas kivimurrus surnuks hüppas.” Gunnel viipab tee poole. „Sinna on varsti juba kolmkümmend aastat. Õudne lugu.”

      „Ah nii,” lausub Anna uudishimulikult. „Ei, sellest ei tea mina midagi.”

      Naine raputab kurvalt pead.

      „Vaene Simon. Ta oli tore poiss, ja nii andekas. Laulis ja mängis pilli nagu ingel. Üheksateist aastat vana, pidi surema just siis, kui hakkas ellu astuma.”

      „Tõesti traagiline,” ütleb Anna ja peegeldab vanema naise näoilmet. „Mis juhtus?”

      „Lapsepõlvesõprade punt telkis kivimurru juures. See oli 1990. aasta sügise hakul. Mul on see praegugi meeles nagu eilne päev.”

      Naine räägib nüüd vaiksemalt.

      „Meie Åkega ärkasime, kui keegi välisuksele kolkis. See oli enne viit hommikul. Ukse taga oli Bruno, kõrtsipidaja poiss. Näost valge nagu lubi ja tahtis telefoni kasutada. Ütles, et on juhtunud õnnetus.”

      Gunnel vangutab pead ja venitab suunurgad laiali, nagu ei oleks „õnnetus” õige sõna. Ta kallutab ennast üle leti ja hakkab just midagi ütlema, kui poeuks avaneb ja sisse astub mees, seljas fliisjakk ja jalas tööpüksid.

      „Tere, Gunnel,” lausub ta ja läheb harjunud kombel väikese huuletubakaleti juurde poenurgas. Ise vahib samal ajal uudishimulikult Annat.

      Gunnel sirutab ennast ja silub kätega mõned korrad oma topilise fliisi esikülge, nagu püüaks sellelt midagi ebameeldivat maha pühkida.

      „Kas ma saan veel millegagi kasulik olla, Anna?” küsib ta natuke liiga valjult.

      Jõudnud tagasi Taborisse, hakkab Anna süüa tegema, Agnes aga katab pahuralt lauda. Vaikus on veninud pikale ja Anna hakkab rääkima oma poeskäigust. Jutustab, milline üllatus see oli, et Gunnel on teadlik veganite toidust, kuid sellele ei järgne oodatud reaktsiooni. Ta ei jõua järele mõeldagi, enne kui on juba liiale läinud ja annab edasi kogu vestluse poes, viltuvajunud parukast kuni Simon Vidje surmaga lõppenud õnnetuseni.

      „Kas sa arvad, et jutlusesaali maalil ongi kivimurd?” Agnes vaatab talle otsa. Ta hääl kõlab ootamatult huvitatult.

      „Ma ei tea.” Anna püüab mitte välja näidata, kui rõõmus ta on, et neil on millestki rääkida, ükskõik, millest, peaasi, et mitte Håkanist ega kolimisest. Et on mingi kindel teema, ilma plahvatusohuta.

      „Aga kui tahad, võime sinna kohale sõita. Gunnel ütleb, et see pole kaugel.”

      „Ma võin Google mapsist vaadata. Aga ootame võibolla homseni, siis ei ole ehk nii udune. Ma pildistan ja siis võrdleme maaliga.”

      „Teeme nii!”

      Agnes tõuseb lauast, aitab Annal lauda koristada, asub isegi ahjuvormi pesema, ilma et teda oleks pidanud paluma.

      Milo on segaduses, käib Agnese kannul ega tea, kuidas olla. Nagu ajaks muutunud meeleolu teda hämmeldusse. Hetke pärast hüppab ta köögisohvale ja paneb käpad vargsi õuepoolse akna servale. Uriseb tasa, nagu näeks ta väljas midagi. Anna seisab koera kõrvale ja vaatab välja, kuid näeb vaid suurt õue, sissesõiduteed ja udu, mis heljub puude vahel.

      „Loll koer,” pomiseb Anna. Saab vastuseks pahura pilgu.

      Nõud pestud, kaob Agnes jutlusesaali ja Anna kuuleb, et ta ta võtab kaasa oma fotovarustuse. Kaamera statiiv, pahupidi vihmavari ja välk, sirmid, karbid erinevate objektiividega. Anna teab, et need asjad on hirmkallid, ja talle meenub, kuidas ta Håkaniga nende pärast tülitses.

      Sa ostad Agnese armastust, kas saad aru? Paned mind täiesti võimatusse olukorda. Ja kust kurat sa raha võtad?

      Praegu tundub see kõik nii tühine.

      Siis läheb ta trepist üles. Seisatab korraks, nagu ootaks, et Agnes nähvaks talle, et tahab olla rahus. Kui seda ei juhtu, läheb ta aeglaselt edasi kiriku suure akna juurde. Vaade on endiselt vastupandamatu, olgugi et hoopis erinev eilsest. Udu lasub kaanena puude kohal, ladvad on aimatavad hallide siluettidena. Anna näeb eemal vilksatamas tervet rida punaseid tulesid ja taipab varsti, et need on elektrituulikute asukohad lagendikul. Eelajaloolised metallist loomad, kes plingivad ühes ja samas taktis.

      Agnes on kaamera seinamaali ette üles sättinud.

      „Ema, palun ulata teine prožektoristatiiv.”

      Agnes püüab mitte välja näidata oma rõõmu selle üle, et Agnes tedagi kaasa haarab.

      Tasa ja targu, mõtleb ta. Püüab ka Håkanit kursis hoida, kuid just nüüd on mees vait. Hea märk tegelikult. Aga siiski tajub Anna, et tunneb mehe häälest puudust.

      Ta annab Agnesele statiivi ja vaatab siis, kuidas tütar harjunud liigutustega selle üles seab. Siis vaatab uuesti seinamaali. Ikka seesama tume taevas, kaljud ja vaikselt valvav mets. Sügisvihm, mis paneb järvepinna liikuma ja moonutab peegelpilte.

      „Väga ilus tõesti!” ütleb Agnes. „Värvid, meeleolu, vihm, kõik. Mul on kogu aeg tunne, et vesi valvab mingit saladust. Et pinna all on miski. Väga huvitav on näha, kas kujutatud on tõepoolest kivimurdu. Kuidas see tegelikult välja näeb.”

      „Jah.” Anna paneb pea viltu, uurib peegelduste muutusi tumedal veepinnal.

      „Ma guugeldasin Karl-Jo maale,” jätkab Agnes. „Ma ei näinud mitte ühtki pilti, mis oleks selle moodi siin, niisiis ei ole keegi seda varem pildistanud. Mina olen võibolla esimene. Sel juhul võin need fotod oma portfooliosse panna.” Ta hakkab uuesti valgusteid sättima. Kiirete sihikindlate liigutustega. Söögilauas tekkinud meeleolu püsib ja teeb Annal südame soojaks. Saame selle asja korda, mõtleb ta. Kõik läheb hästi. Håkan ei lausu ikka veel sõnagi.

      Pärastlõunal teevad nad Miloga ühe ringi. Lähevad üle õue ja pööravad kuuri kõrvalt paremale metsa väikesele jalgrajale. Maapind on täis langenud lehti. Kollakaspunane pehme muru ja uduloor neelavad nende sammude hääled, need mahendavad isegi Milo äreva haukumise, kui loom tumedate СКАЧАТЬ