Sügisroim. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle oma vasaku käe neljanda sõrme sisekülje. Kuigi möödas on üle kahe aasta, arvab ta ikka veel tundvat sõrmel väikest vagu.

      „Nii tore, et tahate elada siin, mitte külas. Tabor on täiesti eriline koht.”

      Ütle-mulle naeratab, viipab käega selja taha maja poole, nagu oleks ta maakler, mitte perejurist.

      „Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga maja ehitati 1896 misjonikirikuks. Üks vana lugu räägib, et misjonipreester ravis maaomaniku haiget last ning sai tänutäheks krundi ja ehitusmaterjali, kuid see võib olla ka niisama jutt. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus käis äratusliikumine kõigest üle ja igas väikseimaski maakolkas tekkisid misjonärikodud. Vallas oli veel kolm tükki, kuid Tabor on ainuke, mis alles on. Kas läheme sisse?”

      „Ma pean oma tütre ära ootama. Ta koer jooksis minema.” Anna paneb tähele, et hüüded ja haukumine metsas jätkusid ka sel ajal, kui nad vestlesid. Tegelikult peaks Anna minema ja vaatama, kuidas asjalood on, vähemalt pakkuma oma abi, kuid tegelikult naudib ta seda lühikest puhkust Agnesest ja tema passiivselt agressiivsest käitumisest.

      „Me võime seniks minna lihtsalt kööki. Ma jätan välisukse lahti, siis oskab ta ise järele tulla,” teeb Ütle-mulle ettepaneku, nagu oleks ta lugenud Anna mõtteid. Naine kõhkleb veel hetke.

      „Nojah,” lausub ta siis ja vastab mehe naeratusele.

      Nad lähevad esikusse, kus on mitu madalat ust, ja astuvad vasakul asuvasse kööki. Tabor on kena ka seest. Paksud tellisseinad, laetalad, vanad laudpõrandad ja prossidega aknad. Keset kööki köeb vana puupliit. Ütle-mulle on siin vist olnud juba tükk aega, sest ruum on mõnusalt soe ja lõhnab koduselt, võimendades veelgi rahustavat energiat, mida see vana maja välja kiirgab.

      „Perekond Vidje ostis maja ja maa kohe pärast Teist maailmasõda. Äratusliikumine oli selleks ajaks juba ammu hääbunud ja hoone oli peaaegu maha jäetud. Kohvi?”

      Ta osutab uhiuuele kohviaparaadile köögilaual, kus kohv alles voolab filtrist läbi.

      „Aitäh, hea meelega.”

      Mees võtab kaks sinist Höganäsi kohvitassi ja Anna saab aru, et ka köök on hiljuti remonditud, nagu maja väljastpooltki. Kapiuksed ja tööpinnad paistavad küll vanad välja, kuid puupliidi ja kohvilõhna tagant on selgelt tunda ka saepuru, värvi ja liimi lõhna.

      „Taborit kasutati palju aastaid töölismajana. Perekond Vidje tegeles nagu praegugi metsanduse ja puuviljakasvatusega, mistõttu võeti palju hooajatöölisi, kes vajasid ajutist eluruumi.”

      Anna rüüpab tassist sõõmu kohvi ja vaatab prossidega aknast välja. Metsas on kõik vaikne. Südametunnistus on hakanud vaevama ja Anna hakkab muretsema. Miks ta ei aidanud Agnesel seda lollakat koera kinni võtta? Sellest majast saab ju nende uus kodu, nende uus algus.

      „… ja nagu ma ütlesin, on maja pärast seda olnud rohkem kui kakskümmend viis aastat kunstniku ateljee,” jätkab Ütle-mulle, ning Anna mõistab, et tal on osa mehe jutustusest vahele jäänud.

      „Sa ütlesid, et teil oli kodus üks Karl-Jo töö, eks ole, Anna?”

      Naine noogutab.

      „Mu vanematel oli elutoas üks tema litograafia. Mõnikord hiilisin ma sinna ja istusin ja vahtisin seda pilti, sest minu arust oli see nii ilus.” Anna jääb vait, hingab. Karl-Jo kogeles samuti, kuuleb ta oma isa ütlemas. Näed siis, Anna, mõnikord läheb ikka hästi ka.

      „Mis sellest litograafiast sai?” küsis Ütle-mulle. „Selle eest võib tänapäeval kena kopika saada.”

      Anna kehitab õlgu. „Mu vanemad lahutasid, kui ma olin kümneaastane. Isa võtis lito endale ja rohkem pole ma seda näinud.”

      Vaevalt isa ennastki, lisab Anna mõttes endamisi.

      „Kahju.” Jurist tõmbab läbi hammaste õhku. „Karl-Jod peetakse ju, nagu sa kindlasti tead, oma põlvkonna üheks väljapaistvaimaks kunstnikuks ja ta tööde hinnad on tohutult tõusnud. Üks ta suurimaid õlimaale müüdi Bukowski oksjonimajas hiljuti peaaegu nelja miljoni eest.”

      Anna kuuleb mootori mürinat ja ta vaatab jälle välja. Õuele sõidab aeglaselt pikap. See on vanem mudel, oma kümme-viisteist aastat vana. Auto jääb seisma metsaservale, sinna, kuhu kadusid Agnes ja Milo. Haukumist ja hõikeid on sealt praegugi kuulda. Pikapijuht hüppab välja, kuid ta liigub nii kiiresti, et Anna näeb teda vaid vilksamisi, enne kui ta puude vahele kaob. Mehel on seljas impregneeritud vihmajope, jalas kummisaapad ja peas nokkmüts.

      „Nagu sa juba minu saadetud joonistelt näha võisid, on alumisel korrusel kaks magamistuba, pesuruum, töötuba ja elutuba, aga ma mõtlen, et võime alustada ülevalt jutlusesaalist.”

      Ütle-mulle ei märganudki vist autot. Ta avab eeskojas ühe ukse, mille taga peidab end järsk trepp. Ülemiselt korruselt langeb terav valgus, muutes kõige ülemiste trepiastmete piirjooned peaaegu ähmaseks. Jurist teeb kutsuva käeliigutuse, kuid Anna kõhkleb. Varsti on Milo kadumisest möödas juba kümme minutit. Anna peab kindlasti minema ja vaatama, kuidas Agnesel läheb, eriti nüüd, kui tuli veel keegi võõras. Anna kuuleb jälle haukumist.

      „Oota natuke,” ütleb ta ja läheb avatud uksest tagasi välja ja jääb trepikivile seisma. Ta paneb käe silmadele varjuks ja püüab vaadata puude vahel valitsevasse hämarusse. Märkab liikumist.

      Metsast tuleb välja Agnes. Tema kõrval kõnnib vihmajopes mees. Mees hoiab kaenla all Milot, kuid selle asemel et vastu rabeleda nagu ikka, kui keegi teda kinni püüab hoida, püsib loom täiesti paigal. Nad peatuvad mehe auto juures ja ajavad juttu. Vestlus paistab olevat elav ja siis teeb Agnes lahti oma kaamerakoti, mida ta õlal on kandnud, ja hakkab õlijakiga meest ja koera pildistama.

      „Agnes!” Anna ei tea isegi, miks ta hüüab, kahetseb juba enne, kui jõuab suu kinni panna.

      Tema üllatuseks tõstab Agnes käe ja lehvitab. Siis teeb veel paar pilti, enne kui ta hakkab koos vihmajopemehega maja poole tulema.

      Umbes poole õue peal laseb mees Milo sülest maha. Selle asemel, et viivitamatult metsa poole tormata, traavib terjer rõõmsalt mehe vasaku sääre kõrval. Ta karv on porine, suu lahti ja keel ripub ühe külje peal. Ta pilk on nagu naelutatud vihmajopemehele, Agnes aga jätkab nende pildistamist. Kui nad lähemale jõuavad, mõistab Anna, miks. Mehe tahumatu, tuulest ja päikesest pargitud väljanägemine koos soni, vihmajope ja ruudulise flanellsärgiga selle all jätavad temast vana rootslase, Marlboro Mani vanema versiooni mulje. Ta paistab olevat kuuekümnendates aastates, ta keha on sihvakas ja ta liigutused on kerged nagu inimesel, kes on harjunud viibima väljas. Midagi vihmajopemehe pilgus ütleb Annale, et too on oluliselt vanem, kui ta paistab olevat.

      „Klein,” ütleb mees, kui nad ukse juurde jõuavad. Käepigistus on kuiv ja kiire. Käed on tugevad. Nägu on siledaks aetud samasuguse põhjalikkusega nagu Anna vanaisal, vähimagi varjuta.

      „Vaata Milot, ema.” Agnes osutab koerale, kes on sättinud end istuma Kleini vasaku jala kõrvale, pilk endiselt mehes kinni. „Ma ei ole teda kunagi niisugusena näinud.” Tütre hääletoon paneb Anna imestama. Agnes on peaaegu … rõõmus.

      „Sul on vist koertega hea käsi,” saab Anna lausutud. Klein noogutab. Ta nägu on ebaloomulikult jäik, peaaegu nagu mask.

      „Sina СКАЧАТЬ