Sügisroim. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeglaselt levisid kivimurru tumedate servade poole.

      Neli sõpra kaljul seisid täiesti liikumatult, pilgud kinnitatud veeringikeste keskpunkti. Alexit polnud näha. Ringid vees hääbusid aeglaselt ja pind jäi siledaks. Brunole tekkis kõhtu klomp.

      „Ega ta ometi …?” Marie ei lõpetanud lauset. Vahetas ainult mureliku pilgu alguses Simoniga ja siis Brunoga. Carina tegi ebakindla sammu kaljuserva poole, siis veel ühe.

      „Alex!” hüüdis ta alla kivimurdu. „Kallis …”

      Sel hetkel murdus must veepind ja nähtavale ilmus Alexi pea. Ta tõmbas pahinal õhku sisse, tõstis siis käed ja laskis kuuldavale võiduhuilge, mis kajas vastu kivimurru seintelt.

      Carina pöördus Marie poole, noogutades samal ajal peaga vihaselt vee suunas.

      „Mis ma ütlesin? Kuradi ebaküps idioot!”

      Bruno mõistis seda kommentaari. Ta oli sada korda varemgi kuulnud, kuidas Alex ja Carina tülitsevad. Ta teadis, et tüli on nende suhte lahutamatu osa. Kuid möödunud suvel oli ta märganud Carina hääletoonis midagi, mida ta varem polnud kuulnud. Midagi, mis teda muretsema pani.

      3

       Sügis 2017

      „Last one,” ütleb viimast kolimiskasti kokku voltides üks poolakatest, kes tutvustas end Pawelina ja kes paistab olevat ülemus.

      „Are you sure I can’t offer you something?” küsib Anna. Ta kõneleb meelega aeglaselt, teades, et kogelema hakkab ta enamasti siis, kui räägib mõnd teist keelt peale rootsi keele.

      Mees tõstab käed ja raputab pead. „No, thank you. Mister Klein told us go back when finish.”

      „Okay. Thank you so much then.”

      Pawel viipab oma kolme töökaaslase poole, et need punniksid ennast väikesesse Poola numbrimärkidega veoautokabiini. Anna jääb trepile seisma ja vaatab, kuidas lehtpuumets auto tagatuled neelab.

      „Milline teenindus,” lausub Agnes ta selja taga. Tütre hääl kõlab ootamatult heatujuliselt, kuigi sealt ei puudu kübeke irooniat, millega ta alati end kindlustab.

      „Polnud tõesti paha.” Anna vaatab kella. „Mööbel ja vaibad on nüüd kohal, kastid kokku pandud ja minema transporditud juba enne lõunat. Pealegi veel laupäeval.”

      Kui Ütle-mulle talle eelmisel pärastlõunal võtmed andis, tuli kolimisauto ning nad said voodid ja kõige hädavajalikumad asjad paika ega pidanud rääkima rohkem kui hädapärast vaja. Kui auto oli minema sõitnud ja nemad õhtust söönud, ümbritsetuna avamata kastidest ja lahtipakkimata mööblist, sulges Agnes end arvuti ja Miloga oma tuppa ega ilmunud nähtavale enne, kui Kleini poolakad hommikul uksele koputasid. Kuid vaatamata sellele, et Agnes üles äratati, aitas ta asju lahti pakkida ilma pirtsutamata ja õiendamata. Ta näib isegi otsivat kontakti. Ehk on see soovunelm, kuid pärast seda esimest ööd Taboris tundub Annale, et nende omavaheline suhe on juba natuke paremaks muutunud. Nagu oleks sellel vanal majal mingi rahustav mõju.

      „Pealegi kruvisid nad kõik Ikea-asjad ka kokku,” lisab Agnes. „Ja ei jäänudki tohutult palju kruvisid üle nagu siis, kui isa …” Tüdruk jääb vait ja vaatab kõrvale. Ta naeratus kustub. Salamiin, mida kumbki neist välja polnud pannud, surmab siiski vestluse.

      „Kas süüa tahad?” küsib Anna, püüdes rõõmsat hääletooni säilitada. „Ma kavatsesin poodi sõita.” Ta jätab küsimuse õhku. Agnes ei vasta, lihtsalt läheb oma tuppa ja paneb enda järel ukse kinni.

      Anna peatab auto suure tee ristmikul. Kui ta pööraks vasakule, oleks tal Nedanåsi keskuse Ica kauplusse rohkem kui kahekümneminutiline teekond. Kui ta aga paremale pööraks, kuluks Ütle-mulle-Lasse andmetel vaevalt veerand tundi märksa väiksemasse asulasse Mörkabysse, mis asub poole vallseljaku peal ja kus on tema sõnul maapood. Sõna kõlab nii maaliliselt ja ahvatlevalt, et Anna otsustab seikluse kasuks ja pöörab paremale.

      Öösel on sadanud, asfalt on tume ja puude ümber ripub hall niiske sügisudutekk. Maantee aina lookleb pehmelt läbi maastiku ja umbes kilomeetri pärast avaneb mets tasandikuks, kus mõlemal pool teed on põllud ja metsaserv on läbi udu vaid aimatav.

      Ees paremal näeb Anna pikka pajualleed, mille lõpus vilksatavad hoonete kontuurid. Ta möödub samal hetkel sildist tekstiga „Inglimäe”. Siis siin elabki ta üürileandja. Ja arvatavasti ka ta haldur Klein, kellest Anna suurt aru ei saanud. Mees tundus olevat järsk, peaaegu vaenulik. Aga miks?

      Veel mõni minut lauskmaad, mööda vilksatab paar väiksemat talu ja siis jõuab Anna tiheda lehtmetsa vahele. Asfalttee lookleb nii horisontaal- kui vertikaalsuunas ja siin-seal ilmuvad peaaegu ootamatult udust väikesed kõrvalteed. Enamik neist on vaevalt laiemad kui autojälg, keskel roheline triip. Teed, udu ja järsud kurvid teevad Anna ettevaatlikuks. Mitu korda sõidavad temast mööda kohalikud, kes ületavad tublisti lubatud kiirust ega paista hoolivat piiratud nähtavusest. Viimane neist annab mööda tuisates talle isegi ärritatult signaali.

      Peaaegu täpipealt viisteist minutit hetkest, kui Anna oma kruusateelt välja sõitis, näeb ta valget kirikutorni udust välja vaatavat. Kohe ilmubki nähtavale käputäis maju ja silt, mis annab teada nii seda, et ta jõudis Mörkabysse, kui ka seda, et see on Skåne maakonnas kõige kõrgemal asuv kirik.

      Küla ise kujutabki endast väikest majade rühma, mis asuvad tihedalt T-kujulise ristmiku ümber. Ühe maja ees on konarlik asfalttee, mõned ajalehtede reklaamtahvlid ja jäätisereklaam. Pilt maapoest pole päris selline, nagu Anna oma vaimusilmas ette kujutas. Mida sina siis ootasid? irvitab Håkan. Kas Bullerbyd?

      Välisuks on lukus, kuid käsitsikirjutatud sildil seisab, et abi saamiseks tuleb vajutada kella. Mõne minuti pärast ilmub vanem naine, seljas topiline firmalogoga fliisjakk.

      „Tere-tere!” tervitab ta Annat sisse lastes rõõmsalt.

      Kauplus ei ole palju suurem kui elutuba Taboris. Siin on vana külmlett, paar kuivaineriiulit, erinevaid tubakatooteid ja ajalehestend. Ruum lõhnab linoleumi järele.

      „On sul mingi kindel soov?” küsib vana naine. Prillid, mis ta laubale on tõstnud, on juustesse kinni jäänud ja soeng on nüüd natuke paremale poole viltu. Selle kohendamiseks tõmbab naine mõned läikivad akrüüllokid teisele poole.

      „Lihtsalt midagi lõunasöögiks.”

      „Meil on värsked munad. Otse kanalast.” Naine kohendab uuesti juukseid ja jääb siis soenguga rahule.

      „Mu tütar on vegan,” pomiseb Anna. Korraks kaalub ta, kas selgitada, mida see tähendab. Milliseid piiranguid Agnese dieet kõigile söögikordadele paneb. Rääkimata kõigist konfliktidest.

      „Meil on värskeid peete, äkki sobib,” lausub naine. „Hea ahjus küpsetada ja siis sinihallitusjuustuga serveerida. Ei, kui rumal minust. Vegan juustu ju ei söö, eks ole? Üldse mitte mingeid loomseid toiduaineid.”

      „Ei.” Anna raputab imestunult pead.

      „Minu lapselaps on vegan,” lausub parukaga naine ja teeb Annale silma. „Küll me midagi leiame, oota natuke.”

      Kümne minuti СКАЧАТЬ