Sügisroim. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jurist pöördub Anna poole. „Klein on siin Elisabet Vidje haldur. Kui teil tekib maja juures mingeid küsimusi või kui teil on midagi vaja, siis helistage temale. Inglimäe asub siit vaid kilomeetrijagu suurt teed mööda edasi, ja Klein tuleb silmapilk, eks ole, Klein?”

      Klein mühatab midagi, mis peab vist olema jaatav vastus, vaatab siis eemale metsa poole, samal ajal kui Ütle-mulle ennast Agnesele esitleb. Enne kui mees nad tagasi majja juhatab, kuuleb Anna, et tal olevat Agnese vanune poeg.

      „Rahulikult, trepp on järsk.” Ütle-mulle läheb ees ja juhib nad puutrepist üles. Käsipuu on ühelt poolt nii siledaks kulunud, et paistab olevat lakitud. Viimasel meetril paistavad käsipuu alumises küljes igat värvi ovaalsed värviplekid ja hetke pärast mõistab Anna, et need on sõrmejäljed.

      Ülevalt langev valgus muutub aina tugevamaks ja trepi lõpus on see nii ere, et kõik neli seisatavad ja lasevad silmadel harjuda. Jutlusesaal ulatub katuseharjani ja võtab enda alla kogu teise korruse. Kolm seina, põrand, lagi, müüritoed ja vanad laetalad on valgeks värvitud, kaugema pikiseina ääres on tohutu võlvitud aken, mis veelgi võimendab sakraalset muljet. Klaas prosside vahel ei ole värvitud, kuid seda polekski vaja.

      „Kaege issanda mäge,” naerab Ütle-mulle ja viipab käega.

      Maja hoiab end püsti vist täpipealt kaljuserval, sest aeda Anna akna taga ei näe. Paistavad vaid taevas ja puuladvad, ja tükk maad eemal mets, põllud ja külad, mis ulatuvad hõõguva sügisvärvides lapitekina uduvaibani silmapiiril.

      Anna on näinud seda vaadet fotodelt, kuid panoraam on siiski väga haarav. Varsti saab kolmkümmend viis aastat ajast, kui ta viimati salaja külalistuppa hiilis, et litot imetleda. Ometi tunneb ta otsekohe ära motiivi. Värvid, sügavuse, rahuliku meeleolu. Turvatunde.

      „Vau,” ütleb Agnes, ise kaamera kallal toimetades, ja Anna ei tea, kas see on tütre hääletoon, valgus või värvielamus silme all laotuvast panoraamist, mis ta kurgu kipitama paneb.

      Tegime õigesti, et siia tulime, mõtleb Anna, kuna Agnes plõksutab innukalt fotokaameraga. Kõik läheb hästi. Anna on viimastel nädalatel seda mantrat korranud palju kordi. Kuid praegu on esimene kord, kui ta seda ise ka peaaegu usub.

      „Lõuna-Rootsi katus,” muheleb Ütle-mulle. „Päris selge ilmaga näeb hea pikksilmaga Sundi silla püloone. Sinna on rohkem kui seitsekümmend kilomeetrit.”

      Ta jätab Agnesele mõned minutid pildistamiseks, enne kui hakkab näitama ülejäänud jutlusesaali. Ta räägib, et väike trepp, mida mööda nad siia üles tulid, oli kunagi jutlustaja salatee alumise korruse ametikorterisse. Ta näitab paremal pool asetsevat kähisevat orelit, mis ikka veel töötab, ja seejärel peatreppi, mis viib alla põikpuuga suletud õuepoolse suure ukse juurde. Agnese kaamera ampsab endasse iga üksikasja ja Anna on klammerdunud turvatundesse. Püüab end veenda, et nüüd see tunne enam ei kao.

      „Nagu ma meilis kirjutasin, on Tabor üks kõige ahvatlevamaid hooneid terves maakonnas,” lausub Ütle-mulle. „Elisabet Vidje on aastate jooksul saanud sellele majale väga palju pakkumisi, üks Abba liikmetest käis eriti peale. Kuid Elisabet ütles alati ära, vaatamata sellele, kui suurest rahast oli jutt. Eks ole ju, Klein?”

      Vanem mees ei vasta. Seisab peaaegu liikumatult trepi kõrval.

      Ütle-mulle ja Agnes lähevad edasi saali vasaku otsaseina poole, kus kunagi seisis vist altar, ja Anna hakkab neile järele minema. Klein aga jääb paigale ja paistab, et ta ei taha saalis enam olla. Milo istub ta vasaku põlve juures ja vahib meest ainiti alandliku, imetleva pilguga, mida Anna pole kunagi varem näinud. Klein ei lausu sõnagi, vaevalt liigutabki. Siiski on mehe käitumises midagi, mis äratab Anna politseinikuvaistu. Mees paistab väga pingutavat, et varjata midagi oma liikumatu ilme taga.

      „Mis maal see on?” kuuleb Anna Agnest otsaseina ääres küsivat. „Kas see oligi altarimaal?”

      „Ei, see seinamaal on tehtud hiljem. Kas Karl-Jo nimi on sulle tuttav?”

      „Karl-Johan Vidje?” vastab Agnes ja ta hääl on peaaegu solvunud. „Loomulikult. Me oleme õppinud kõiki suuri kunstnikke. Ma käin kunstikallakuga koolis.” Agnes laseb kaamera alla, heites samal ajal kurja pilgu Anna poole. „Käisin kunstikallakuga koolis, tahan ma öelda.” Agnese mõru toon pühib minema pettekujutluse turvalisusest, asendades selle tavalise näriva ärevusega.

      „Tore,” naeratab Ütle-mulle Agnese toonist välja tegemata. „Siis sa tead kindlasti ka seda, et Tabor oli Karl-Jo ateljee, kuni ta jäi nii haigeks, et ei suutnud enam töötada. Trepikäsipuul on praegugi näha ta sõrmejäljed.” Ta viipab käega trepi poole.

      „See maal oligi viimane, mille Karl-Jo lõpule viis,” jätkab Ütle-mulle, Agnese kaamera hakkab jälle plõksuma.

      „Karl-Jod tabas raske silmahaigus, mille tõttu ta lõpuks peaaegu täiesti pimedaks jäi. Kuid ta keeldus siit välja kolimast, enne kui seinamaal valmis sai, kuigi selleks kulus tal peaaegu kümme aastat.”

      Anna astub lähemale. Aeglaselt, peaaegu hardalt. Maal on tohutu, vähemalt kuus meetrit lai ja kolm meetrit kõrge ning katab suurema osa saali otsaseinast. Motiiviks on metsaga ümbritsetud järv. Siledad kaljud ja teravad kivimürakad, mis on ümbritsetud sügisvärvides puudest rahutu taeva taustal. Värvid on tuhmid, veepind peaaegu täiesti tume. Siin-seal paistab valgeid vihmatilku, mis elavdavad musta veepinda, murdes lehestiku ja kaljude peegeldust ja moonutades veepinna kuju. Varjundid muutuvad, kui neid lähedalt vaadata, ja see tekitab peaaegu mulje, et vesi on päris vesi. Anna maalikunstist väga palju ei tea, kuid ta mõistab, et selle mulje tekitamiseks maalil peab olema väga meisterlik. Ta liigub võlutult edasi. Liikumise illusioon kasvab sedamööda, mida lähemale ta astub, ühtlasi kasvab ta rahutus aina tugevamaks. Ta teeb kõik, et seda maha suruda. Ei taha kuulda, mida see talle öelda soovib.

      Nõrk heli paneb teda heitma pilgu üle õla. Klein on astunud paar sammu saali sisse. Ta seisab näoga seinamaali poole, sõrmed vaheliti, umbes nagu palves. Lõuad on kokkusurutud, silmad tumedad. Nahk ta laubal ja põskedel on õhuke, luu selle all paistab selgelt välja, täpselt nagu Håkanil ta viimastel elunädalatel.

       Kallis Anna, aita mind!

       Aita mind!

      Ärevus murrab end Anna kaitsemehhanismist läbi, pühib läbi ta teadvuse otsekui sügistuul ja sosistab talle ta enese häälega, et kõik see – kolimine, uus töö, tema ja Agnese uus elu – on kõik üksainus suur viga.

      2

       28. august 1990

      Esimesena olid kohal Bruno ja Alex, täpselt nagu alati. Alex parkis oma musta Ford Escorti keset väikest kruusateed asuva tõkkepuu ette ja nad istusid mõne minuti autos edasi, katuseluuk ja aknad avatud, muusika valjusti mängimas.

      Ööd olid küll järjest külmemaks muutunud ja lehestik siin-seal kollakaks värvunud, kuid suvi võttis ette viimase rünnaku. Vallutas endale veel paar päeva, enne kui andis alla vältimatu ees. Mis omakorda tähendas, et nüüd on käes aeg nende igaaastaseks traditsiooniks. Suve viimne ujumine nende salajases ujumiskohas Mörkaby kivimurrus.

      Nad olid Simoniga kokku leppinud, et kohtuvad pool kolm tõkkepuu juures, kuid nad teadsid, et Simon jääb hiljaks.

      „Kuradi imelik ikka, et Simon jääb hiljaks, ise elab kõige lähemal,” ütles Bruno.

СКАЧАТЬ