Sügisroim. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hinga …

      Ta vaatab ennast tahavaatepeeglist, paneb tähele, et on surunud lõualuud kokku just niimoodi, nagu ta ei tahaks. Tumedad juuksed ja silmad, mis ta on pärinud oma isalt, ka oma natuke nurgelise nina, kuid just see kibestunud ilme on kindlasti emalt. Ta raputab pead, et peletada see ilme minema, öeldes endale samal ajal, et ta teeb õigesti, kui järgib koolipsühholoogi soovitust näidata üles kannatlikkust ja vältida kokkupõrkeid, mida psühholoogil on muidugi väga kerge öelda, kuna kohtub Agnesega ainult üks kord nädalas ega pea temaga koos elama.

      Hinga …

      Mets kruusatee kõrval aina tiheneb ning Milo surub ennast endiselt erutatult häälitsedes küljeakna vastu. Koer on tüüpiline Håkani mõttesähvatus. Lihtsalt ilmub Agnese neljateistkümnendal sünnipäeval meie poole, krants süles. Nad olid teineteisele lubanud, et ei tekita stereotüüpe. Et hoiavad ühist joont ega võta pärast lahutust nii-öelda hea ja halva politseiniku rolle. Kuid siiski just nii läks.

      Håkan omandas peaosa toreda, armastatud isana, kuna Anna, ise täpselt teadmata, kuidas see juhtus, sai klišeeliku tüütu ja ebasõbraliku ema kõrvalosa, kes aina tänitas reeglitest ja vastutusest. Kes põlgas loomi nii väga, et ei lubanud oma tütrele isegi koerakutsikat. Ja sellepärast andis ta järele. Laskis krantsi majja ainult sellepärast, et näidata, et ka tema võib olla cool ja spontaanne. Aga see ei aidanud.

      Milo häälitseb jälle, nüüd juba kõvemini, nagu näeks ta puude vahel varjus midagi, mida ainult üks koer on võimeline mõistma. Arvatavasti jänesed. See loll koer on jäneste järele hull ja võib neid tunde taga ajada, kui tal õnnestub lahti pääseda, ja seda juhtub päris sageli. Terjer on nii hüperaktiivne kui ära hellitatud, ning suhtub Annasse, nagu oleks ta tühi koht, umbes samamoodi nagu Agnes. Kuid ei saa eitada, et Milo armastab Agnest rohkem kui midagi muud. Ja Agnes teda. Mõnikord leiab Anna, et ta on nende suhte peale armukade, mis loomulikult on jabur.

      Kõrvaltee lookleb järjest sügavamale metsa, leekiv lehestik kaardub tihedalt nende kohal, ja kuigi Anna oli äsja peaaegu kindel, et nad ongi juba mäeseljaku tipus, tõuseb tee ikka veel.

      „Kas sul on ka kõrvades tunda?” küsib ta nii neutraalsel toonil, kui suudab.

      „Mm,” pomiseb Agnes, pilku ikka telefoniekraanilt tõstmata.

      Umbes viie minuti pärast läbivad nad järsu kurvi ja veerevad piklikule õuele. Lehtmets kaardub mõlemast pikiküljest õue kohale ja puude ladvad on nii tihedad, et nende vahele jääb ainult mõni meeter taevast. Õue vasakpoolses servas on suurte puude ees pikk sara ja eemal, õue lühemas otsas kerkib mööda nõlva ülespoole ilus vana tellishoone. Kohe hoone ette on pargitud tume auto. Kui nad lähemale sõidavad, näeb Anna, et punakaspruuni tellishoone üks ristkülikukujuline osa esimese ja teise korruse vahel on valgeks krohvitud. Maja vasakpoolses otsas seisab aastaarv 1896 ja selle taga ehiskirjas tekst Kaege Issanda mäge. Koht ja maja on kaunimadki kui fotodel, kuid Anna tunneb siiski äkitselt, et on närvis. Kusagil kõhusopis on ennast sisse seadnud ebamäärane rahutus, millele ta tegelikult ei oska või ei julge nime anda.

      Kui nad maja ees kiirust vähendavad, läheb Milo häälitsemine üle ülesköetud haukumiseks. Ta kraabib käppadega metsikult autoust, viskub vastu akent umbes nii, nagu tahaks klaasi ära lõhkuda.

      „Mis sul viga on, kullake?” Agnes püüab teda enda vastu tõmmata, kuid terjer paneb vastu. Hüppab jälle vastu akent, nüüd juba kuuldava matsuga, jättes klaasile suure ilapleki.

      „Jäta järele, Milo!” Agnes püüab koera kaelarihmast kinni haarata. Koer keerleb, uriseb ja näitab hambaid, nii et Agnese mobiil kaob klõbinal istmete vahele.

      „Milo, fuu!”

      Agnese ärritatud hääletoon mõjub koerale rahustavalt. Ta poeb põrandale ja peidab pea Agnese kaamerakoti taha.

      „Milo ei ole mind mitte kunagi varem näksanud,” lausub Agnes ja tal on niisugune hääl, nagu hakkaks ta kohe nutma. „Mitte kunagi!”

      „Tahab kindlasti pissile,” ütleb Anna. „Vaata, kuidas ta nüüd häbeneb. Lase ta välja, küll siis näed.” Nii kui autouksed avanevad, kargab väike koer Agnese jalgadest mööda ja kaob otsekui valge jutt puude vahele.

      „Milo, Milo, tule siia!” Agnes võtab kaamerakoti kätte ja jookseb koerale järele, nii et kruus pritsib viltutallatud jalanõude ümber. Anna jääb auto juurde seisma. Täna ei ole tal küll tahtmist Milot taga ajada. Pealegi ei ole see, nagu Agnes külmalt tavatseb osutada, tema koer.

      Ta kuuleb koera metsas ärevalt haukuvat, seejärel Agnest tema peale röökivat. Anna on vägisi sunnitud kahjurõõmsalt muigama. Loll koer.

      Ta vaatab teist autot. Korralikult pestud, uut tüüpi Passat. Pole laste stmeid, pole McDonald’si karpe põrandal ega lastepäraseid päikesekaitseid küljeakendel. Mineraalvee purk istmete vahel pudelihoidjas on ainus viide sellele, et autol on omanik.

      Anna sirutab end natuke, hingab paar korda sügavalt sisse. Sügisene õhk on kerge ja selge, lõhnab mulla ja niiskete lehtede järele ja ebamugavustunne kaob ning asendub pingelise ootusega. Nad on nüüd päral. Kohal oma uues kodus. Anna nendib veel kord, et Tabor on vähemalt niisama ilus nagu fotodel, mis vaatamata Agnese halvale tujule ja Milo pagemiskatsele on siiski hea algus kogu sellele … põgenemisele, sosistab Håkan enne, kui naine teda peatada jõuab.

      Õu on korralikult rehitsetud ja kiviklibu on laotatud vist hiljaaegu, maja aknad, uksed ja tuulekastid on hiljuti värvitud. Mõned katuseplaadid on heledamad, mis tähendab, et nad on välja vahetatud. Ilusal vanal tellishoonel on kaks ust. Üks suur, mis asub parempoolse otsaseina pool nurgas, sellel on kaks poolt, mis tehniliselt tähendab, et sinna saaks ka sisse sõita. Selle ees on rauast põiktala ja suur tabalukk, mis annab tunnistust sellest, et seda ei kasutata.

      Teine uks jääb hoone keskkohast vasakule, vaid paari meetri kaugusele kohast, kus Anna seisab. Uks on roheline ja see asub meetrilaiusel trepikivil, mis on tuhandetest sammudest läikima kulunud. Enne kui Anna jõuab lähemale astuda, avaneb uks ja sellest väljub tema enda vanuses mees.

      Mees on umbes meeter kaheksakümmend pikk ja tal on mustade raamidega prillid. Ülemises otsas pintsak ja lips, ülikonnapükste asemel teksad.

      „No tere, sina oled kindlasti Anna Vesper,” lausub mees ja sirutab käe. „Lars-Åke Gunnarsson, Gunnarssoni Õigusbüroo. Ütle mulle Lasse, ma olen nii harjunud.”

      Anna tunneb ära Gunnarssoni madala hääle eelmisel õhtul peetud telefonikõnest, kuid mehes on siiski midagi, mis päriselt nagu ei klapi. Vist see Ütle-mulle-Lasse äratas Anna kõhkluse.

      „Sa ootasid, et ma olen vanem, eks ole? Sa pole esimene. Selle kandi inimesed hakkasid mind mu isaga segamini ajama juba enne, kui sain kolmkümmend. See, et me pidasime oma õigusbürood aastaid üheskoos ja meil oli ühine telefoninumber, ei parandanud sugugi asja.”

      Ta naerab. Paistavad hambad, mis juhul kui ta büroo asuks Stockholmis, olnuksid küllap perfektselt sümmeetrilised ja ebaloomulikult portselanvalged, kuid mis tegelikult on ühe viiekümnele läheneva mehe puhul hoopis täiesti normaalsed.

      „Praegu mängib isa Mallorcal golfi, aga mina hoian siin poodi lahti.” Ta turtsatab, meelitab Annalt välja vastunaeratuse.

      Tegelikult Annale juristid ega advokaadid väga ei meeldi, tal on endagi juristi raske välja kannatada. Kuid selles Ütle-mulle-Lasses on midagi, mis Annale siiski СКАЧАТЬ