Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii tagasihoidlik eramu teile meele järele?“

      Meenutasin oma teekaaslase väsitavat jutuvada, tema kurtmist oma vastiku ämma pärast ning naeratasin.

      „Ausalt? Siin pole minu ämma.“

      „Mina tahan ka kalamarja,“ ütles Rita haledalt. „Ma jumaldan seda.“

      „Beluugamari on määratud üksnes Leonidile.“ Epohhovi näol säras lai naeratus.

      „Kuid mispärast?!“ Vadim lausa trampis jalgu vastu maad.

      „Sest härra Derevjanko meeldib mulle,“ selgitas professor. „Ta on mulle sümpaatne. Teised mitte. Leonid saab kaheksakümmend plusspunkti. See, kes jätkab hommikusöögiks pakutud roogade arvustamist, saab sama palju miinuspunkte. Katakombides on alati külm, kuid sügisel ja talvel on seal eriti talumatu.“

      Laua taga valitses äkki pingeline vaikus. Hetk hiljem katkestas selle Boriss järjekordse teadaandega:

      „Kõik tuleb jäägitult ära süüa. Võtke eeskuju Darjast. Proua Vassiljeva, te justkui kardate hallitust, miks te siis sõite rokfoori, püüdmata skandaalitseda?“

      Tegin süütu näo.

      „Te ju hoiatasite, et kõik peavad vangla ülemusele kuuletuma. Nii ma siis püüdsingi, ehkki ma tean täpselt, et hallitus on inimesele mürk, see võib tappa inimese, kes selle alla on neelanud.“

      „Olete toidu suhtes küllaltki valiv,“ ütles peremees. „Te ei söö paljusid toiduaineid. Rääkige meile oma toitumispõhimõtetest.“

      Näpistasin märkamatult oma rannet. Mõtle nüüd ruttu, Dašake, praegu oleneb palju sinu mälust. Esialgu kinnitab praegu toimuv Garri sõnu. Epohhov on mõnitanud rühma liikmeid, pakkudes neile häid, kuid mitmel põhjusel nende jaoks söögikõlbmatuid roogasid. Kuid kui see on ikkagi mäng, siis paistab, et sellel pole reegleid, Borissil on vabadus käituda nii, nagu ta tahab.

      „Me ootame!“ Epohhov tõstis häält.

      „Kardan, et juuresolijail on igav kuulata ebaprofessionaalset dietoloogi, kuid vangla ülemusega vaielda ei ole mul õigust,“ sosistasin, rõõmustades selle üle, et vaguninaaber oli ohjeldamatult lobisemishimuline. Taevake, kui tore, et ta üldse suud kinni ei pannud, ta rääkis enda kohta nii palju huvitavat. Kahju, et ma ei kuulnud osa tema teadaannetest. Kuid miski oli siiski mu mällu jäänud.

      „Väga hea,“ ütles Boriss pikkamööda, „kümme plusspunkti, seega kokku on teil null. Ei maksa nimetada mind vangla ülemuseks, öelge mulle Boriss Valentinovitš. Ma olen demokraatlik. Niisiis! Auditoorium kuulab tähelepanelikult.“

      Köhatasin hääle puhtaks.

      „Ma ei tarvita mingisuguseid pähkleid, neis on hallitus. Leivas ja kondiitritoodetes on pärm, need on seened, mis tekitavad käärimist, see aga tapab iga elusorganismi. Kalas on suur hulk oomega-kolme, kuid mind paneb see luksuma. Kartul, kapsas, viinamarjad, kuivatatud aprikoosid, banaanid, roheline hernes, oliivid – see kõik ärritab soolestikku. Piimatoodetes on laktoos! See ummistab veresooni.“

      Jäin hetkeks vait, kuid siis meenus mulle, et vaguninaaber veab kaasas kaalu, ning jätkasin:

      „Oliiviõli on kaloririkas, seda tarvitades võib notsuks muutuda. Võist ma parem vaikin, see on surm! Sellest võib nii paksuks minna, et trammiuksest sisse ei mahu, jääd kinni. Aga mina olen niigi liiga rasvas.“

      „Sa oled ju peaaegu skelett,“ ütles Rita ja itsitas. „Mis number riideid sa kannad?“

      „Euroopa mõõdu järgi number kolmkümmend neli,“ vastasin sedapuhku ausalt, „kuid unistan numbrist kolmkümmend kaks. Olen lausa õnnetu, kui kaal näitab viiskümmend grammi rohkem.“

      „Kus ikka paneb!“ ühmas Leonid, ammutades lusikaga ümmargusest kausist kalamarja. „Sa oled ju kõhnem kui reha.“

      Püüdsin veenvalt kujutada erutust.

      „Ei! Ma olen rasvas. Kujutate ette, sõitsin San Valentinosse rongiga, astusin jaamas rongist välja, et värsket õhku hingata, unustasin kupee ukse lukku keerata, kui tagasi tulin... kus mu reisikaal on?“

      „Reisikaal?“ imestas Ninel. „Kallis, see on lausa maania, jälgida kogu aeg oma kaalu. Kõik, mis on liiast, on halb.“

      „Nähtavasti varastas selle naaber,“ jätkasin, Rogatšova märkust eirates. „Ta nägigi välja nagu vargale kohane. Temale oleks siin paras paik! Mina olen korralik inimene.“

      „Mida sa siis sööd?“ tundis ootamatult huvi Vladimir.

      „Liha!“ teatasin aplale omasel toonil. „Mannaputru. Sülti. Viinereid, vorsti, parem suitsuvorsti, jumaldan lüpsivärsket kitsepiima! Sisikonnapirukaid.“

      „Siin hakkad sööma minu määratud dieedi kohaselt,“ ütles Boriss muiates. „Kuidas sulle rokfoor meeldis?“

      „Vastik,“ oigasin ma, „Lausa tunnen, kuidas hallitus mööda organismi laiali roomab.“

      „Pealegi ei kontakteeru sa kuigi meelsasti koduloomadega,“ teatas peremees, silmi kissitades.

      „Ptüi!“ Tegin põlgliku näo. „Nad on räpased. Koertel on solkmed, kassidel ohatised... Loodan, et siin ei ole neljajalgseid.“

      „Sul jääb piisavalt aega uurida neid, kes elavad farmis. Meil on naturaalmajandus, farmi peetakse nagu vanasti,“ selgitas Boriss.

      Rita tõstis käe.

      „Kas tohib küsida?“

      „Ainult üks küsimus!“ teatas Boriss rangelt.

      „Te ütlesite, et hoolealuseid on seitse, aga meid on kuus,“ sosistas brünett. „Kas see on nii, sest Nadežda on surnud? Kui ta oleks pattu kahetsenud, oleks ta elus ja rühmas?“

      „Kakskümmend plusspunkti!“ kuulutas Epohhov.

      Paksuke kukkus professorit tänama:

      „Suur tänu teie heatahtlikkuse eest! Mul on siin hea olla. Mul on hea meel, et olen siia sattunud. Suur au on olla suure inimese külaline. Lapsepõlvest peale olen unistanud elamisest lossis.“

      „Mille eest Rita teie käest autasu sai?“ virises Ninel. „Ärge arvake, et ma pole rahul teie otsusega, mina, Ninel Pavlovna Rogatšova, toetan ja kiidan täiesti heaks poliitikat...“

      Minu peas tärkasid otsemaid sõnad: „toetan täielikult ja kiidan heaks Nõukogude Liidu kommunistliku partei ja isiklikult NLKP Keskkomitee peasekretäri Leonid Iljitš Brežnevi poliitika“. Kui palju kordi olen ma näinud neid oma koolilapsepõlves ajalehtedes ja kuulnud telerist?

      „...mida viljeleb suurepärane teadlane Boriss Valentinovitš Epohhov,“ deklameeris Rogatšova, „kuid tahaks teada, kuidas saada plusspunkte ja mitte teenida miinuseid.“

      „Mõtle ise,“ katkestas professor jõhkralt ta jutu. Seejärel võttis ta pihku mingi taldriku kõrval lebava puldi ja vajutas mingit nuppu.

      „Pavel! Hei! Vasta!“

СКАЧАТЬ