Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei hinda tegelikkust õigesti, te eksite fataalselt.“

      „Kas mu mõtted on mulle näkku kirjutatud?“ pomisesin.

      Garri lähenes kraanikausile.

      „Ma võiksin teie isa olla, võtke kuulda vanamehe nõu. Paljud, kes siia satuvad, arvavad, et nad on sattunud mingisse mängu, saanud lollitamise objektiks ja teised ümberringi on näitlejad. Tõsi, tavaliselt mõtlevad nii mehed, naised tunnevad kohe hirmu. Teie olete minu tütre moodi, seepärast julgesin ma seda vestlust ette võtta. Daša, te viibite vanglas, Epohhov hakkab teid ümber kasvatama, siit pole võimalik minema pääseda, ärge mitte püüdkegi. Kui te tahate veidike oma elu paremaks teha, tunnistage võimalikult kiiresti üles, mida te olete teinud, siis omandate mõningased eelised.“

      „Nadežda ei ole tapetud,“ peatasin ma Garri. „Ta on elus, eks?“

      Vanake noogutas.

      „Jah! Teie näoilmest sain ma aru, et te taipasite: Boriss Valentinovitš korraldas sõu. Kuidas te ära arvasite? Kõik teised võtsid Nadežda kukkumist puhta kullana.“

      „Pole tähtis.“ Ma lõin käega. „Milleks te mind petate, rääkides, et kõik, mis toimub, on tegelikkus?“

      Garri haaras mul käest.

      „Ei. Seda juttu rääkides riskin ma hullusti. Siin on tõepoolest vangla. Epohhov hakkab korraldama näitemänge, panema teie rühma liikmeid mitmesugustesse olukordadesse, paiskama neid tulest jäisesse vette. Sellised on tema kasvatusmeetodid. Nadeždaga korraldati tsirkuseetendus, kuid kõik toimuv on tõsi! Palun, uskuge. Ja ärge edaspidi kunagi tulge minu juurde küsimustega. Vestlen teiega avameelselt esimest ja viimast korda.“

      Garri taganes koridori ja lävel sosistas:

      „Kui te kannate Boriss Valentinovitšile ette, et me kohtusime, saate viiskümmend plusspunkti, aga mind...“

      Vanake lõi käega ja kadus.

      8. PEATÜKK

      „Paistab, et sa oled koos kätega ka jalgu pesnud,“ märkis Boriss, kui ma söögituppa tagasi jõudsin. „Meil tuli üsna kaua prouat oodata. Seltskond on koos, võib hakata hommikusööki jagama.“

      Esimesena sai Lika käest taldriku Ninel.

      „Viinerid makaronidega!“ Ta krimpsutas nina. „Ja veel oliividega!“

      „Super!“ Vadim hõõrus käsi kokku. „Kui teile ei meeldi, võin teie portsjoni ära süüa. Millega te rahul ei ole? Pasta on suurepärane asi! Ma lausa jumaldan oliive!“

      „Noormees, ma olen veendunud taimetoitlane,“ teatas elatanud daam uhkelt. „Minu jaoks pole mõeldav süüa süütult tapetud looma surnukeha. Ta piinles, nuttis, palus, et teda ei puututaks.“

      „Kuid siga on ju nii-kui-nii tapetud,“ ühmas Vladimir, „miks peaks laskma heal kraamil raisku minna. Ja mille poolest spagetid teile ei sobi? Need ju pole keedupotis ahastanud?“

      „Nad näevad vastikud välja.“ Vanamutt väristas õlgu. „Nad on nagu ussid.“

      Jutuajamise katkestas Lika, kes asetas kolksti lillapäise mehe ette taldriku rohelise massiga.

      „Mis kuramuse plöga see on?“ küsis moelooja.

      „Spinat!“ elavnes Ninel.

      „Milline jälkus! Välja näeb, justkui oleks keegi korra selle juba ära söönud.“ Vadim kõverdas nägu. „Mul on lapsepõlvest peale süda sellest pahaks läinud. Miks talle anti viinerid ja mulle see plöga?“

      „Vahetame,“ pakkus Ninel. „Ma jumaldan rohelisi lehti.“

      „Ei,“ ütles Boriss resoluutselt. „Igaüks sööb seda, mida talle serveeriti.“

      Vadim näitas ebaviisakalt naisterahva poole näpuga.

      „Tema ei taha liha, mina vihkan rohtu. Miks ei tohi sööki ära vahetada?“

      „Kakskümmend miinuspunkti,“ kuulutas peremees.

      Vahtisin vaikides laudlina mustrit, oodates, kuidas sündmused edasi arenevad.

      Kui taldrikud olid antud kõikidele peale Leonidi, olin ma lauas istujate kisa kuulates aru saanud, et igaüks oli saanud selle roa, mida ta süüa ei suuda. Boriss Valentinovitš oli saabujate tulekuks hästi ette valmistunud, ta oli nende sugulastelt nende kohta kõik välja uurinud ja oli otsustanud vaadata, kuidas nad vastumeelsele toidule reageerivad. Kuid jesuiidil juhtus minuga tõrge: minu ette asetati taldrik rokfoori juustu, viinamarjakobara ja röstitud musta leiva viiluga ning juua pakuti kanget sidruniga teed. Mõned mu tuttavad on toiduhallitust nähes nördinud ja nähtavasti ka see, kellega mind oli segi aetud, kuulus nende hulka. Kuid mina jumaldan kõike rokfoorisarnast ja nüüd kardan kõige rohkem, et ei suuda oma lemmikjuustu nähes vastikust väljendada. Ma söön seda alati just rukkileivaga, kui aga eine juurde saab seemneta magusaid viinamarju, on see lausa pidusöömaaeg.

      „Hallitus on kohutav, see võib tappa,“ lausus Epohhov libekeelselt. „Darja Ivanovna, ärge passige, sööge. Või teile on see ebameeldiv?“

      „Midagi muud nii-kui-nii ei anta,“ ütlesin kurva ohkega ja hakkasin delikatessi küljest tükikest lõikama. „Ma pole ju oma kodus, pole mõtet kapriisne olla. Vastasel korral pean nälga jääma. Oh, ma kardan, et saan mürgituse. Ehk peaks aegsasti kiirabi välja kutsuma? Äkki hakkab mul halb? Fui, selle jäleduse lõhn paneb lausa värisema.“

      „Darja! Need mu hoolealused, kes põevad kroonilisi haigusi, saavad vajalikke ravimeid. Kui kurjategijail saavad otsa kaasa võetud preparaadid, tuuakse tablette apteegist. Kuid kiirabi siia ei kutsuta ja haiglasse kedagi ei saadeta. Ma ei soovita teil haigeks jääda.“

      „Hei, te vaadake vaid, mis talle toodi!“ kiljatas Rita.

      Pöörasin pilgu oma taldrikult ja nägin, et Rita osutab Derevjanko ees seisvale taldrikule.

      „Must kalamari,“ ütles Vladimir pahaselt, „ja salat on ka miskipärast maitsev.“

      „Krevetid tomatite ja maitserohelisega,“ ütles Leonid. „Ohoo! Ka friikartulid!“

      „See pole aus!“ vigises lapse kombel solvunult Vadim. „Miks talle anti kõige paremat? Mind pandi väiksesse magamistuppa, kus pole isegi akent, vanni samuti mitte, ainult dušš. Leonidil aga on avar apartement.“

      „Igaühel on oma tingimused,“ lausus Boriss. „Darja Ivanovna peab leppima katusekambriga, hommikul ta pesi end WCs, mis asub koridoris. Oli vist ebamugav? Või kuidas?“

      Panin noa kõrvale. Esialgu ma ei mõista, mis toimub. Kas ma olen kaasa haaratud julma rollimängu või ütles Garri tõtt? Kuidas see ka ei oleks, alustan oma mängu.

      „Normaalne oli.“

      „Magamistuba ei tekitanud teis masendust?“ pani peremees imeks.

      „Ei,“ vastasin rahulikult. „Mulle meeldivad madala laega kambrid, olen alati unistanud elada Inglismaal maakohas, СКАЧАТЬ