Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Nadežda kuuletus vaikides ja Boriss küsis:

      „Mitu aastat sa siin oled olnud?“

      „Hiljuti sai kuus aastat täis.“

      „Kuhu on jäänud kõik need, kes koos sinuga siia sattusid?“

      „Sõitsid koju.“

      „Miks nad ära lasti?“

      „Aasta-pooleteise järel pärast saabumist nad kahetsesid pattu ja siis parandasid end.“

      „Ja sina mitte?“

      „Mina pole milleski süüdi!!!“

      „Sinu isa kõneles mulle tõtt.“ Boriss ohkas. „Mina, enne kui inimese rühma võtan, kontrollin hoolikalt, mida ta on korda saatnud. Mind ei saa petta, ma ei võta siia inimest, kes on patust prii.“

      „Järelikult olen mina erand,“ teatas vääratamata järjekordne näitlejatar.

      Professor kõndis mööda terrassi edasi-tagasi.

      „Mis siis ikka! Ma ei teata rühma liikmetele kunagi, mis põhjusel on nende kaaslasi Hundilõugadesse saadetud. Inimene peab ise oma kuritööst rääkima, sellest hetkest algab tema hinge tervenemine, kuid Ferapontova on loo-tu-se-tu. Seepärast räägin ma nüüd, miks sa oled veetnud siin kuus aastat. Nadežda on tapnud oma õepoja, kes oli alles imik.“

      „See on vale!“ hüüdis teenija.

      „Annan sulle viimase võimaluse. Tunnista oma süüd. Otse nüüd. Kui allud käsule, aitan sul saada heaks inimeseks,“ lubas Epohhov.

      „Vihkan sind,“ kiunus Nadežda. „Koletis! Mida sa minust tahad?“

      „Anna andeks, Nadežda,“ lausus Boriss Valentinovitš, „olen väga palju jõudu kulutanud, vestelnud sinuga, kuid nähtavasti olen ma puuhobusele kaeru pakkunud.“

      Boriss astus eemale.

      „Hei, miks te imelikku juttu räägite?“ küsis Nadežda närviliselt. „Ma...“

      7. PEATÜKK

      Teenija ei jõudnud lauset lõpetada. Osa piirdest, mille vastu tõrges naine seljaga toetus, paiskus ootamatult alla, kostis vaikne heli „krr-krr“. Nadežda vehkis kätega ja varises vaateplatvormilt alla. Ning jälle kostis sama heli „krr-krr“.

      Kõik juuresviibijad peale Garri ja Boriss Valentinovitši karjatasid tahtmatult. Hetk hiljem haaras Ninel rinnust, kummardus ja hakkas tekitama mulksuvaid helisid. Vanaeidel keeras sisikond pahupidi. Vanamees seisis vaikides, Rita haaras kätega enese ümbert kinni, vajus põrandale ja puhkes hüsteeriliselt valju häälega nutma. Mööda ta nägu voolasid pisarad ja tatt, ta määris neid kätega laiali, luksus, oigas... Ega mehedki paremad välja näinud. Vladimiril kiskus suu kõveraks, Leonid oli pungil silmadega paigale tardunud, tema parem kulm tõmbles. Vadimi nägu ma ei näinud, ta seisis seljaga minu poole, kuid tema pükstel tagumikust allpool laienes märg plekk, mis laskus pikkamööda piki püksisääri allapoole...

      Mind haaras õud, see pole rollimäng, kõik toimub päriselt. Ükski näitleja ei suuda selliselt vapustust kujutada. Ka ei saa rühm koosneda ühest kliendist, see tähendab minust ja palgatud näitlejate karjast. Issand, kuhu ma olen sattunud?!

      Rõdu piire võttis aegamööda endise asendi. Epohhov hakkas rahulikult rääkima:

      „Olen Nadeždaga sihikindlalt tööd teinud, kuid tal polnud kavas enesekasvatamisega tegelda. Kuus aastat on ta korrutanud, et on juhtunud eksitus. Kuid ma ei võta kunagi Hundilõugadesse inimest, ilma et oleksin kontrollinud tema lugu. Ferapontova, olles elanud siin kuus aastat, pole kriipsuvõrdki paremaks muutunud. Ta pidevalt sõi, ei, hoopis õgis kõike järgemööda, varastas köögis toiduaineid. Sellest harjumusest oli teda võimatu vabastada. Igal õhtul tuli mõni ta rühmakaaslane, vahel ka mitu korraga, minu kabinetti ütlema, et Nadežda on sahvrist toitu võtnud. Kuu aja pärast hakkasin kahtlema, kas informaatorid ikka räägivad tõtt, kas nad pole mitte kokku leppinud, et plusspunkte teenida. Kui teatad korralagedusest või kaaslase halvast käitumisest, on see kiiduväärt. Mind ajas segadusse seegi asjaolu, et Nadežda oli endiselt kõhn. Hakkasin Ferapantovat jälgima ja sain aru: ta varastab toitu, kuid seejärel oksendab WCs, tal on buliimia. Veel paistis Nadežda silma erakordse laiskusega. Kui teda üles ei äratatud, võis ta magada õhtusöögini. Ta ei tahtnud midagi teha, alatasa virises, kaebas raske elu üle.“

      Epohhov lõi käega.

      „Siia sattus ta seepärast, et norutamise või laiskuse patt oli teinud temast mõrtsuka. Kui Nadežda sai kahekümne üheksa aastaseks, tema isa, kes oli tüdinenud amorfse, üksnes õgimisega tegeleva olendi juuresolekust majas, saatis noorema tütre vanema tütre juurde, kes oli just lapsega maha saanud. „Hakkad õepoja eest hoolitsema,“ käskis isa, kes lootis selliselt laiskvorsti tööle panna. Nadeždale tehti ase lastetuppa. Juba esimesel ööl läks ta sahvrisse, võttis sealt kamaluga šokolaadi ja marmelaadi, heitis voodisse, kuid siis hakkas lapsuke nutma. Lapsehoidja pidanuks last rahustama, kiigutama teda, kuid Nadežda otsustas lahendada probleemi teisiti: ta pani vastsündinule padja näo peale, ootas, kuni lapse kisa lakkas, heitis rahumeeli teki alla, sõi šokolaadi lõpuni ja jäi magama.“

      „Kuid te tapsite ta,“ sosistas Ninel Pavlovna. „Vaeseke kukkus alla... On seal kõrge?...“

      „Eks vaadake,“ pakkus peremees.

      Rogatšova kattis näo kätega.

      „Ei, ei.“

      „Allumatuse eest saate kohe kolmkümmend miinuspunkti,“ põrutas Epohhov. „Saate sada miinuspunkti täis ja satute katakombidesse.“

      „Kuhu?“ küsis Rita.

      „Maa alla,“ teatas professor õela naeratusega. „Galeriide labürinti. Andke andeks, daamid ja härrad, ma olen unustanud sellest rääkida. Mu maja seisab iidsel vundamendil, maja all on tohutu suured keldrigaleriid. Kui kaugele need ulatuvad, keegi ei tea. Labürindi plaani ei ole. Kui minu hoolealune – nii ma nimetan vange – on kogunud sada miinuspunkti, saadetakse ta katakombidesse. Kuritahtlikul korrarikkujal seisab ees ülesanne leida väljapääs ja tulla tagasi majja. Mõistate isegi, et luuk, mille kaudu korrarikkuja alla laskub, lukustatakse hoolikalt. Tuleb leida teine tee majja või ronida maapinnale kusagil aias.“

      Epohhov naeratas mürgiselt.

      „Kõikidest, kes maa alla sattusid, on jumala valgust uuesti näinud ainult Garri. Kõik teised on kadunud. Darja Ivanovna, teie paistate julge olevat, vaadake alla ja rääkige kõigile, mis Nadeždast sai. Kuna teil on täna tutvumispäev, teen teile järeleandmise, tuletan veel kord meelde: kui te nüüd vastu hakkate, saate viiskümmend miinuspunkti. Kümme teil juba on, kokku tuleb kuuskümmend. Nii te saate üsna pea katakombidega tuttavaks, küsige Garri käest, kas seal on ikka mugav?“

      „Hullem kui põrgus,“ ütles vanamees võpatades. „Ma ise ka ei tea, kuidas ma sealt välja pääsesin. Kullake, ilmutage kuulekust, teile endale tuleb see kasuks.“

      Olin juba aru saanud, et olen suurde hätta sattunud. Ehk ongi vaateplatvormil seisvad inimesed igavesed lurjused, kuid vangivalvur on ilmselt sadist, ta mõnuleb, vaadates õudust juuresolijate СКАЧАТЬ