Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ surnukeha vaatamast, saab Epohhov aru, et mina, nagu kõik normaalsed inimesed, olen hirmu küüsis ega ole sugugi teistmoodi kui tavalised naised, ning teeb järelduse, et seda hoolealust tuleb hirmutada sagedamini. Boriss otsustab, et mulle on omased kõik inimlikud nõrkused, et ma värisen üksnes surmale mõeldes, lähen paanikasse, kujutlen kõikvõimalikke moraalseid ja füüsilisi kannatusi, nälga, olme-ebamugavusi, rasket tööd. Sellist isikut on kerge valitseda. Sadist rõõmustab, et on kombanud minu nõrga koha ja hakkab pidevalt sellele rõhuma. Aga kui ma teesklen, et toateenija surm mind ei vapustanud, et juhtunu on mulle isegi meelehead pakkunud, siis ei hakka Boriss Valentinovitš mulle enam koolnuid demonstreerima. Mis mõte sellel oleks, kui ma ei karda kadunukesi üldse ja nad isegi meeldivad mulle.

      „Mis te seisate?“ küsis peremees, silmad pilukil. „Oh neid naisi, langevad minestusse juba surnukehale pilku heites.“

      Võtsin kogu tahtejõu rusikasse, surusin naeratuse näkku ja astusin piirdeaia juurde.

      „Minu meelest tuleb karta elavaid. Ma ei mõelnud surnukehast, vaid sellest, et nähtavasti on kuristik sügav ja ma ei näegi seal Nadežda jäänuseid. Aga kahju.“

      „Kahju?“ Epohhovi kulmud tõusid kõrgele.

      „Ma tajun alati lahkuva hinge energiat, saan sellest lisatoidet.“

      Peremees oli hetkeks pahviks löödud, mina aga kummardusin üle piirde ja jätkasin:

      „Oo! Surnukeha polegi kaugele langenud. Nägu ma ei näe. Nadežda ripub, pea alaspidi, ta on jalgadega mingi kaljueendi taha kinni jäänud. Käed ripuvad, juuksed liiguvad tuules. Jalgu näen ma hästi, ühes jalas on king, teine king on maha pudenenud, seal ta ongi, pisut eemal, lameda kivi peal. Selline musta värvi, kuldse pandlaga... Paljas labajalg on kuidagi pöördes... pole inimesele omases asendis... See on võimatu, elusal inimesel see nii ei õnnestu. Näen varbaid... neil on lakk... türkiissinine... metall-läikega...“

      „Mul on paha,“ sosistas Rita, kätega kõrist haarates, „ma minestan. Kus on WC? Aidake!“

      Peremees ei jõudnud vastata, paksuke paindus keskelt pooleks ja oksendas otse põrandale.

      Boriss Valentinovitš krimpsutas nägu.

      „Leonid, korista ära! Ühtlasi korista ka Rogatšova järel.“

      „Miks mina? Siin on naisterahvaid küll,“ hakkas „rohutirts“ otsemaid õiendama.

      „Kümme miinuspunkti,“ reageeris professor rahulikult.

      „See on ebaõiglane,“ kiunus Derevjanko, „mul on vastik okset puutuda. Ega mina oksendanud. Las lapiga askeldavad need, kes vastu ei pidanud! Ninel ja Rita!“

      „Kümme miinuspunkti,“ kordas Epohhov.

      „Kuulsin juba,“ nähvas Leonid.

      „Kokku on miinus kakskümmend punkti,“ täpsustas peremees.

      „Majas koristavad ikka naisterahvad,“ karjus Leonid, „mehed teevad muid asju.“

      „Mida, näiteks?“ tundis huvi Ninel Pavlovna.

      „Kümme miinuspunkti,“ kuulutas Boriss Valentinovitš.

      „Kellele?“ huvitus Rita aupaklikult. „Leonidile või vanamutile?“

      „Kallis, see viimane sõna ei kõla kuigi armastusväärselt,“ pahandas Rogatšova. „Parem on öelda „daam üle neljakümne“.“

      „Sa oled juba viis korda üle neljakümne,“ ühmas Vadim. „Egiptuse staadiumist Vagankovo staadiumisse üle läinud.“

      „Vagankovo?“ imestas Ninel Pavlovna. „Mida see peaks tähendama?“

      Eemaldusin piirdest. Võib-olla ma eksin? Nähtavasti on see siiski lavastus. Julm, ebainimlik, küüniline etendus? Osalejad on väga head näitlejad, Vadim tegi püksid märjaks, naised tühjendasid magu... On ju igasuguseid kavalaid trikke. Mõni näitleja tilgutab enne kaadris nutma puhkemist silma mingit vahendit ja pisarad voolavad nagu kosk. Nähtavasti võib alla neelata tableti, mis tekitab tagurpidi peristaltika, aga Vadimil oli püksis veekott, mida oli lihtne katki rebida. Kuid inimesed ei suuda sellist vestlust pidada viis minutit pärast inimese surma. Mis aga puudutab Nadeždat...

      Keegi näpistas mu külge, ma toibusin mõtteist ja nägin enda kõrval Garrit, kes vaatas mind pärani silmi.

      Mu kõrvu ulatus Vadimi hääl:

      „Kaheksateistkümnest kahekümne viieni on naine nagu roos.“

      „Milline romantik!“ vaimustus Rita.

      „Seejärel muutub ta mahlaseks virsikuks,“ targutas lillaks värvitud juustega mees. „Kui on peetud kolmekümnes sünnipäev, muutub ta isuäratavaks õunaks, viie aasta pärast saab maadamist kuivatatud aprikoos. Pärast neljakümnendat puuviljaperiood lõpeb, vaevalt hakkab veerema viies aastakümnend, kui kaob vajadus suure seksi järele, see on Egiptuse staadium.“

      „Teie meelest on need, kes on neljakümnendat sünnipäeva tähistanud, muumiad?“ ütles Ninel Pavlovna solvunult. „Aga mind nimetasite te armastusväärselt Vagankovo staadiumiks, sest mul on aeg käes Vagankovo kalmistul hauaplats valmis vaadata?“

      „Nojah,“ kinnitas Vadim.

      „Ka teie saate kunagi vanaks,“ lubas Ninel, „siis te mõistate, kui solvav on kollanoka suust sellist juttu kuulda. Muide, noormees, te olete püksi pissinud. Noorest east hoolimata on teil nõrk kusepõis. Mina, vanamutt, pampersit ei vaja.“

      Lillapäine mees ei leidnudki, mida vastata.

      „Jätke lobisemine,“ nõudis Boriss Valentinovitš. „Leonid koristab vaateplatvormi, teised lähevad söögituppa, me pole ju veel jõudnud hommikust süüa.“

      „Hei, hei,“ – Derevjanko muutus närviliseks, – „olgu pealegi, ma koristan räpa ära, kuid ma ei pea seda tegema ju palja käega? Andke lapp.“

      „Esimesel korrusel on trepi all kõik koristamiseks vajalik,“ ütles peremees ette. „Kiirusta, Leonid, sööma peavad kõik ühel ajal.“

      „Mul on vaja ümber riietuda,“ pomises Vadim.

      „Milleks?“ küsis professor. „Istud niisama, püksid ongi varsti kuivad. Darja, kas tahad ennast pesta?“

      „Tänan, ei,“ keeldusin.

      „Sa pead käsi pesema, need on mustad. Vassiljeva, jookse ruttu tualettruumi,“ käsutas peremees.

      Vaatasin automaatselt oma puhtaid peopesi ja kuuletusin vaikides. Kõik on selge, Boriss tegutseb vastandades. Kui teil on midagi vaja, te seda ei saa ja vastupidi. Blondiin tahab ruttu riideid vahetada – trääsa ta seda saab, mul polnud kavas käsi pesta ja ma läksin WCsse.

      Vaevu jõudsin tualettruumi ja keerasin kraani lahti, kui kostis vaikne hääl:

      „Daša!“

      Tilluke seebikild kukkus mu käest kraanikaussi, ma pöörasin ümber ja nägin lävel seisvat Garrit.

СКАЧАТЬ