Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mu puhkusele. Sõitsin rongiga San Valentinosse, seal ootas mind uhke sõiduk, sõitsin siia kui tsaarinna, auto liikus sujuvalt, jõin lonksu vett, keerasin end enneolematult pehme villase pleedi sisse ja silmad vajusid iseenesest kinni. Miks ma seda räägin? Koos minuga väljus rongist minu aastates daam. Mina sõitsin ju puhkusele, Makar Fedossejevitš oli mulle tuusiku annetanud, kinkinud neliteist päeva mere ääres. Koos minuga sõitis vagunis naisterahvas, Nina nimeks. Minuga ühevanune, pidi hakkama rikkas peres toateenijaks, sõitis tööle. Teel lobisesime temaga natuke, astusime koos perroonile, nägin meesterahvast sildiga „Ninal“ ja astusin tema juurde. Nimi oli vigaselt kirjutatud, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu, arvasin, et välismaalastele on nimi Ninel harjumatu. Nüüd mõistan, et on juhtunud kahetsusväärne arusaamatus. Ninal on hoopis Nina. Teenistuja ajas segi ja tõi teie juurde vale külalise. Mina peaksin praegu hotellis kohvi jooma. See Nina on kuritegelik persoon! Mitte mina.“

      Boriss Valentinovitš muigas, kuid ei öelnud midagi.

      „Ka minul polnud kurje kavatsusi,“ ütles Rita ja nuuksatas. „Puhastan, teen süüa, koristan, pesen pesu, kogu maja on minu õlul, olen end õe heaks ohverdanud. Ta on väga kuulus lauljanna. Kui ütlen ta nime, kukute põrandale nagu keeglikurikad, kuid ma ei hakka teda nimetama. Katja on minu...“

      „Miks sa siis tema nime suhu võtad?“ katkestas Leonid sapiselt Rita jutu. „Kohe vaatan internetist, kumb nendest, kes fonogrammil ulub, on Jekaterina, ja ongi su saladus lõhki.“

      „Siin pole võrku,“ lõi Rita palli tagasi. „Pealegi esineb Katja varjunime all.“

      „Te kõik olete sattunud siia asja pärast,“ teatas Leonid häält tõstes. „Nägudest näen, et valetate oma pühaduse kohta. Kuid mina pole kogu elu kestel sõnagi valetanud. Juhtus arusaamatus, istusin valesse bussi, meid oli kolm, kes tahtsid väikebussi pääseda, kuid bussijuht võttis ainult minu kaasa, andis midagi fooliumitüki sarnast, pakkus vett juua, pani muusika mängima. Keerasin end fooliumisse ja jäin magama. Kas musta südametunnistusega saab nii lihtsalt tukkuma jääda?“

      Boriss Valentinovitš vaatas kipras kulmu alt minu poole.

      „Darja! Teie etteaste! Astuge ette. Ootan teie lugu.“

      Kui Epohhov minu nime nimetas, olin ma hajevil. Rollimängudes osalejad peaksid olema rolli sisse elanud. Kui meil on etendus nimega „Parandusasutus“, siis peaksid kõik üles tunnistama korda saadetud kuritegusid, teesklema kriminaalautoriteediks või palgamõrtsukaks olemist. Kuid inimesed käituvad teisiti, ja selle järgi otsustades, kuidas nad end üleval peavad, on nii Ninel kui ka Garri, Leonid, Vadim ja Rita näitlejad. Väga head näitlejad, kes on võimelised manama näole närvitõmbluse, näitama sõrmede värinat, punastama üliküpse tomati värvuseni. Mis see olgu – kas kõik see on üksnes minu jaoks etendatud? Sel juhul on nad minult vähe raha võtnud, selline individuaalne etendus peaks maksma palju kordi rohkem. Olgu pealegi, lähen mänguga kaasa.

      „Riskin olla ebaoriginaalne ja ilmselt võib mind süüdistada plagiaadis.“ Ma ohkasin. „Räägin ligikaudu sedasama, mida rääkis Ninel Pavlovna. Minuga samas vagunis sõitis Darja Ivanovna Vassiljeva. Peale selle, et me olime täielikud nimekaimud, olime me ka väliselt väga sarnased. Ma ei saa pidada ennast patuta inimeseks, kuid erilisi pahategusid pole ma korda saatnud. Sohver Fjodor ajas mind segi tolle Darja Ivanovnaga. Ninel Pavlovna rääkis, kuidas ta uhkes autos vett jõi, õrnpehmesse pleedi mähkus ja magama uinus. Mind sõidutati tagasihoidlikus autos, anti viledaks pestud pleed...“

      „Te vist kadestate Ninelit?“ küsis Boriss silmi kissitades.

      Kehitasin õlgu.

      „Kadedust tunnen ma harva, mul on ükspuha, millega sõita. Ma ei kavatsenud ju igaveseks autoloksu elama asuda, paar tundi võib välja kannatada. Praegu pole jutt autost ega end külma eest kaitsmiseks pakutava pleedi kvaliteedist. Ninel Pavlovna jõi vett ja jäi magama, minuga juhtus samamoodi. Pudelites oli unerohi, eks ju? Teie tulevased hoolealused arvavad, et sõidavad puhkama, istuvad erisugustesse autodesse, neile pakutakse vett... ja ongi valmis! Vii aga norskav subjekt kuhu tahes.“

      Boriss Valentinovitš viibutas minu poole sõrme.

      „Kui taibukas on see meie Darja Ivanovna. Kuid fantaasiaga on tal viletsad lood. Iga kord, kui ilmuvad uued inimesed, kuulen oigamist teemal, et autojuht on nad segi ajanud.“

      „Kuid mind peetigi tegelikult kellekski teiseks,“ teatasime Ninel Pavlovnaga kooris.

      „Nii Vassiljevale kui ka Rogatšovale kümme miinuspunkti eeselliku kangekaelsuse eest,“ kuulutas peremees. „Kuid pole viga, tuleb aeg ja te kahetsete pattu.“

      „Aga kui patte pole?“ küsisin silmi kissitades.

      Boriss Valentinovitš võttis taskust telefoni ja helistas.

      „Lika, käsi Nadeždal vaateplatvormile tõusta. Jah. Just nii.“

      Peremees pani telefoni oma kohale ja selgitas:

      „See on kohalik telefoniside, töötab ainult valduse piires. Ei maksa püüda seda varastada ja koju helistada, teenite kohe sada miinuspunkti. Ma juba selgitasin: niipea, kui ma mõistan, et inimene on end parandanud, lasen ma ta otsekohe vabaks. Tõsi küll, mõned, näiteks Garri, jäävad siia, kuid see on nende isiklik valik.“

      „Ka Pavel on otsustanud meie juurde jääda,“ täpsustas vanake arglikult.

      „See on see mees, kes jooksis mööda katusealust korrust ja lõugas „Äratus!“?“ küsisin.

      „Paveli ülesannete hulka kuulub jälgimine, et režiimist kinni peetaks,“ sosistas Garri. „Selles osas on meil range kord. Täna on teil esimene tutvumispäev, aga juba homme...“

      Vanake pani klõpsti suu kinni. Tundsin, kuidas mu seljast käis ootamatult üle külmavärin.

      „Kuid on eksemplare, kes on kõvad nagu graniit,“ jätkas Boriss. „Nadežda on siin ammu. Rühm, kellega ta saabus, puhastus pattudest ja lahkus Hundilõugadest. Aga Ferapontova korrutab nagu rikki läinud grammofoniplaat: „Ma pole midagi halba teinud, mind on teise inimesega segi aetud.““

      „Kutsusite?“ küsis kõhnuke naine, seljas valge krae ja samasuguste kätistega sinine kleit.

      „Jah,“ kinnitas professor, „saabusid uued hoolealused.“

      „Tere tulemast!“ lausus Nadežda surmtõsise näoga ja tõstis ette hõbepandlaga kaunistatud mustas kingas jala.

      „Nadežda on toateenija,“ esitles teda peremees. „Ta koristab maja, töötab halvasti, kuidagiviisi, on hooletu, laisk. Öösiti tuhnib sahvris, varastab toitu. Olen tema peale väga palju jõudu kulutanud, kuid see on nagu herneid vastu seina loopida! Reaktsioon on null.“

      „Olen sada korda kinnitanud ja kordan taas: ma ei mõista, miks ma siia olen sattunud,“ ütles teenija rahulikult. „See on viga.“

      „Algul räägivad kõik nii,“ teatas psühholoog naeratades. „Kuid siis päästavad inimesed oma hinge, aga sina punnid vastu.“

      „Võite mind tükkideks lõigata, miski ei muutu,“ ütles teenija vaikselt, kuid kindlalt. „Asjata piinlen siin. Teised on olnud mõrtsukad, neile on see paras. Mina olen süüta süüdlane.“

      „Ohhohoo,“ venitas Boriss Valentinovitš. „Lootsin, et СКАЧАТЬ