Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuli vannituppa, võttis oma elektrihambaharja ning pigistas selle ümmargusele otsikule pastat.

      „Kas sa vaatasid linki, mille ma sulle saatsin?”

      Ta trügis Billyst mööda kraanikausi juurde, keeras vee jooksma ja pani hambaharja selle alla. Billy surus mõtted tagasi praeguse hetke juurde. Sundis oma hääle innukaks ja huvitunuks.

      „Jah, vist vaatasin. Missugune neist?”

      „Täna ma saatsin sulle ainult ühe. Töreboda.” My püüdis rääkides hambapastavahtu suus hoida ja tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta hambaarsti juures. „Valge puitmaja ja kaldaäärne krunt.”

      Billy noogutas, otsekui oleks talle nüüd meelde tulnud, kui My seda mainis. Võib-olla oli My täna ainult ühe lingi saatnud, ent tõde oli see, et Billy ei avanud enam kõike, mida My saatis. My korraldab nagunii edaspidi mõnel nädalavahetusel ringsõidu, et mitut objekti vaadata, ja mille My välja valib, selle nad ostavadki. Billy teeb näo, nagu pakuks see talle huvi.

      Ta räägib remontimisest ja sellest, mida krundiga peale hakata.

      Ta läheb koos Myga panka ja veendub, et nad saavad laenu.

      Ta noogutab naeratades, kui My räägib, kuidas tulevastele lastele meeldiks seal suve veeta.

      Ta tahtis tõesti, et nii läheks.

      Et neil oleks ühine tulevik. Ta armastas Myd. Ta oli viimastel kuudel tõeliselt pingutanud. Et kõike selja taha jätta. Et saada selleks, kes ta oli olnud. Selleks, kellesse My armus. Lihtsaks, toredaks harilikuks kutiks.

      Ta sisendas endale, et veel pole liiga hilja.

      My tahtis suvilat ja tavaliselt saab ta oma tahtmise. Nad olid kohtunud natuke rohkem kui aasta tagasi ühel jaanipeol. Oktoobris oli My arvanud, et nad peaksid kokku kolima, ja selle aasta mais, üksteist kuud pärast esimest kohtumist, olid nad abiellunud.

      Juunis oli ta Myle truudust murdnud.

      Jenniferiga.

      Jenniferiga, kes teadis.

      Et siis, kui Billy oli sunnitud Vanja päästmiseks Edward Hinde ja enda päästmiseks Charles Cederkvisti maha laskma, juhtus temaga midagi. Kuidas ta oli nautinud seda joovastavat tunnet. Võimu valitseda elu ja surma üle.

      Jenniferiga, kes mõistis.

      Kes oli teda aidanud. Aidanud tal välja elada oma seksuaalse naudinguga seotud kontrolli, ülemvõimu ja domineerimise fantaasiaid. Kes hoidis madu söönuna ja Billyt tasakaalus.

      Kuni tal isu täis sai.

      Kuni kõik täiesti vastu taevast lendas.

      Ta adus, et polnud midagi öelnud. Töreboda valge puitmaja kohta. My sülitas kraanikaussi ja vaatas talle tõsiselt otsa.

      „Mis on?”

      „Ei midagi.”

      „Kindel? Sellest saadik, kui sa trennist koju tulid, paistad sa natuke imelik.”

      Selge see, et My märkas. See on tema töö. Inimesi lugeda, neid tõlgendada ja panna neid oma täielikku potentsiaali saavutama. My on tubli. Ta on tema jaoks liiga hea. Billy ei tahtnud Myle valetada. Aga Myl pole vaja kõike teada. Poolik tõde pole valetamine.

      „Kas sa Jenniferi mäletad? Seda, kellega ma mõne korra koos töötasin ...”

      Muidugi My mäletas, Billy oli Jenniferist üksjagu rääkinud ja My teadis, et nad kohtusid ka väljaspool tööd.

      „Jah, mis temaga on?” küsis My seepärast.

      „Arvatakse, et ta on vist uppunud.”

      „Mida?”

      „Prantsusmaal. Sukeldumisõnnetus, tead ju küll, ta oli ekstreemsportlane.”

      „Issand, kui õudne!” lausus My, astus Billy juurde ja embas teda. „Mul on nii kahju. Ma tean, et ta meeldis sulle.”

      „Jah, meeldis küll ...”

      Nad seisid veidi aega vaikselt, enne kui My laskis haarde natuke lõdvemaks ning vaatas Billyle otsa.

      „Aga nad ainult arvavad, et ta on uppunud? Teda pole leitud?”

      „Ei ole, aga mingi koobastiku lähedalt leiti tema riided. Arvan, et see sõltub ju sellest, mis juhtus, aga kui seal oli mingi hoovus, siis ...”

      My tõi kuuldavale sügava ohke ajas ennast sirgu ja musitas Billyt kergelt huultele.

      „Vaeseke ...”

      Billy ei teadnud täpselt, kas My pidas teda taas lohutavalt emmates silmas Jenniferi või teda ennast. My ei saa kunagi kogu tõde teada ja – nii jubedalt, kui see ka ei kõlaks –, kui Jennifer Prantsusmaal hukkus, saab Billy kogu loo selja taha jätta. Hakata endale sisendama, et seda pole kunagi juhtunud. Tagasi võtta ja õigesti teha.

      Veel ei ole liiga hilja.

      Sala.

      Seal oli, või vähemalt oli olnud hõbedakaevandus.

      See oli kõik, mida Sebastian teadis linnast, kus ta parasjagu viibis. See ja asjaolu, et umbes viis kilomeetrit linnast väljas oli suures neljakorruselises hallikasbeežis hoones kahetärnihotell, mis isegi ei püüdnud väljast- ega seestpoolt ahvatlev välja näha. Tuba oli arvatavasti mõne ruutmeetri võrra liiga suur, et seda pugerikuks nimetada. Neli seina olid värvitud nikotiinikollaseks, see andis neile ainult määrdunud ilme, ainsaks kaunistuseks oli Carl Larssoni maali lohakalt raamitud reproduktsioon. Kitsa voodi ühes otsas taburet, mis pidi täitma ka öökapi aset. Voodi jalutsis nurgariiulil väike kobakas teler. Teleri ega toa kahe lambi juhtmeid polnud püütudki ära peita; vannituba, kus Sebastian sai ennast teatava vaevaga ringi keerata, ilma et oleks mõnda seina riivanud. Muidugi, praegusel ajal on raske raamatupoodi pidada, aga et lood nii nadid on ... Ent tuleb lihtsalt vastu pidada ja olukorraga leppida, nagu raamatupoe juhataja oli öelnud, kui paberraamatuga seotud raskused Sebastiani külaskäigu ajal jutuks tulid.

      Vastu pidada ja olukorraga leppida.

      Sebastian ise oli olukorda aktsepteerinud.

      Võib-olla sellega isegi kohanenud, aga, kurat võtaks, see ei pea talle meeldima.

      Ta polnud enam osa mõrvajuurdluse osakonnast. Torkel oli viimaks ära tüdinenud. Või õigemini öeldes oli Vanja temast ära tüdinenud ja Torkel oli olnud sunnitud valima. Ta valis Vanja. See polnud kuigi imelik, Sebastian oleks Torkeli nahas sedasama teinud. Imelik oli see, et ta oli saanud poolteist aastat seal olla. Ta polnud mitte just väga pingutanud, et kuu kaastöötajaks saada, kui nii öelda.

      Vanja. Tema tütar.

      Ta ei olnud Vanjat juunikuust saadik näinud.

      Ta mäletas, mis tunne tal oli olnud, kui ta Vanja Waterfronti alla garaaži jättis ja pommiga minema sõitis: et see on tal viimane kord Vanjat näha.

      Et Vanja СКАЧАТЬ