Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth страница 11
Название: Naine, kes ihkas õiglust
Автор: Michael Hjorth
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные детективы
isbn: 9789949610785
isbn:
„Ei.”
Anne-Lie naeratas uuesti, Sebastiani avalikult tõrjuv stiil tegi talle nalja.
„Siiasõit võtab ainult kolmveerand tundi,” sõnas ta õlgu kehitades. „Ma mõtlesin, et sul on raskem mulle isiklikult ära öelda,” jätkas ta, heites pilgu lauale nende vahel. „Eriti siis, kui ma hommikusöögi välja teen.”
„Ei, ei ole,” pistis Sebastian vahele. „Ma just ütlesin.”
Anne-Lie naeratus kustus. Ta võttis salvräti ja pühkis suud, enne kui Sebastianile lähemale kummardus. Ta nägu oli nüüd tõsine.
„Meil on vähem kui ühe kuu jooksul toimunud kaks lõpuleviidud jõhkrat vägistamist ja üks vägistamiskatse. See mees ei lõpeta. Veel rohkem naisi saab haiget. Ta on röövloom.”
„Paljud on,” nentis Sebastian ja kehitas õlgu.
„Ja sina ei tunne mingit vastutust selle eest, et katsuda aidata meil neid peatada, kui saad?” küsis Anne-Lie. Taas oli ta hääles siiras uudishimu.
Sebastian vaatas talle otsa. Tõde oli see: ei, ta ei tunne. Tema ei vastuta maailma eest. Teda ei ajenda soov seda paremaks muuta. Tema vastutab iseenda ja oma tegude eest, pole kunagi mõistnud neid, kellel siis, kui keegi midagi valesti teeb, on „häbi olla rootslane” või „häbi olla mees”, või kes üleüldse teiste pärast häbi tunnevad. Tema ei usu kollektiivset süüd. Kollektiivset vastutust ka mitte. Ta teadis, et see jätab temast just nii egoistliku ja tundetu inimese mulje, nagu ta seda seletades oleks paistnud, ning tabas ennast sellelt, et ei taha millegipärast Anne-Liele endast liiga halba muljet jätta.
„Ma ei tööta enam politseiga koos,” sõnas ta hoopis, langetas pilgu ja rüüpas lonksu kohvi.
„Ja see on su enda valik?” Sebastian vaatas talle küsivalt otsa. Oli selge, et ta ei kavatse vastata, seega Anne-Lie jätkas. „Mõrvajuurdluse osakonnast lahkuda, mööda väikelinnade raamatupoode ringi sõita ja rääkida kakskümmend aastat vanadest raamatutest?”
Sebastian vaikis edasi. Anne-Lie lükkas taldriku eemale, pani käed lõua alla kokku ja naelutas oma pilgu temale.
„Ma olen su raamatuid lugenud. Need on okei, sa oled üsna hea kirjanik, aga sa oled kuramuse hea kriminaalpsühholoog.”
„Ma olen parim,” kuulis Sebastian ennast automaatselt ütlemas.
„Miks sa siis teed seda, milles sa oled ainult pooleldi hea selle asemel, et teha seda, milles sa oled parim?”
„Sest ma ei taha.”
„Okei, fne, ma vähemalt proovisin,” sõnas Anne-Lie ja naaldus toolileenile. „Ma katsetan siis hoopis tolle teisega, Persson Riddarstolpega.”
„Ta on idioot,” lausus Sebastian ega suutnud muiet tagasi hoida. „Ja ma tean, mis sul teoksil on.”
„Mis mul siis teoksil on?” küsis Anne-Lie taas võluva naeratusega.
„Sa kasutad mu dokumenteeritud vastumeelsust Riddarstolpe suhtes selleks, et ma nõustuksin sinuga töötama. See ei toimi.”
„No olgu, siis lõpetame viisakalt oma hommikusöögi ja läheme kumbki oma teed.” Anne-Lie võttis oma kohvitassi ja naaldus toolile. „Oled sa viimasel ajal mõnda head flmi näinud?”
Sebastian silmitses teda. Ta oli kuidagi teistsugune kui teised politseinikud, kellega Sebastian oli koos töötanud. Nüüd ta taipas, miks ta ei tahtnud, et Anne-Lie temast liiga halvasti mõtleks. Naine meeldis talle. Aga ta ei tööta koos Anne-Liega ja see naine ei maga temaga iialgi, läheb nii, nagu Anne-Lie oli öelnud: viisakas hommikusöök ja siis läheb kumbki oma teed.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.