Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samal ajal väikese lonksu kuuma jooki.

      Kaebaja lahkub 4. oktoobri öösel natuke enne kella poolt kahte Molngatan 23 pidust ja otsustas minna jala ainult umbes kilomeetri kaugusele koju Almqvistgatanile kus ta elab. Ta läks Liljeforsi platsil mööda jalg rada ja kui ta Liljeforsi koolist möödus, kuulis ta lähenevaid samme ja siis krabas keegi temast selja takka kinni ja ta tundis kaelas torget.

      Vanja teadis, et ei tasu oodata, et kõik avaldused oleksid kirjutatud perfektses rootsi keeles, ta oli isegi üsna kindel, et need on vähemuses, aga see oli tõepoolest paras pähkel. Ta viskas pilgu peale, kes oli selle vastu võtnud. Politseikadett Oscar Appelgren. Niisiis õpib alles, aga kuna politseikõrgkoolis rootsi keelt ei õpetata, on paranemise võimalus väike. Ta ohkas sügavalt ja jätkas.

      Pärast seda ei mäleta ta midagi enne kui ärkab pikali maas jalg raja kõrval. Seelik oli nigu üles tiritud, suka püksid katkirebitud ja kaebajal on miskine kott peas. Kaebaja tõuseb üles ja läheb Vaksalagatanile, kus hüüab appi. Siis on kell umbes pool kolm.

      Politsei kutsutakse haiglasse ja arstlik läbi vaatus näitab veritsust ala kehas pärast penetrasiooni ja jälgi spermast. Vere proov näitab et veres on Flunitrazepami jälgi.

      Vanja sulges kokku- ja lahkukirjutamise vigade ja argikeele orgia, võttis teekruusi ja naaldus seljatoele.

      Lõpule viidud vägistamine.

      Igal aastal tehakse avaldus väikese osa vägistamiste kohta, enamasti on teo toimepanija ja ohver tuttavad ja kuritegu toimub ühe või teise poole elukohas, ent meedias saavad need laia kajastuse, seega arvatakse, et asi on levinum, kui see tegelikult on. Seni oli Teresega juhtunust kirjutatud kaunis vähe. Aga kui keegi selle vastu tõsiselt huvi tundma hakkab, tuleb artikleid juurde.

      Nimelt ei olnud tema esimene.

      Vanja kummardus taas ettepoole, pani kruusi käest ja otsis välja riikliku kohtumeditsiinikeskuse NFC^[2.] aruande.

      Seal ei olnud kirjas kuigi palju.

      Jälg, mille oli põõsaste alla mullale jätnud Vansi frma spordijalats, mudel UA-SK8-Hi MTE, ja spermast võetud DNA, kuid kurjategijat polnud üheski registris. See-eest klappis leid ühe teise prooviga, mis oli tehtud napilt kuu aega varem toiminud vägistamise uurimisel.

      Ida Riitala, 34-aastane.

      Langes rünnaku ohvriks 18. septembril Vanal kalmistul.

      Sama linn, sama MO^[3.].

      Kurjategija, kes hiilis selja tagant ligi, süstis uinutit, tõmbas džuutriidest koti pähe ja viis kuriteo lõpule sel ajal, kui ohver oli teadvuseta.

      Vanja telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile.

      Tema uus ülemus. Anne-Lie Ulander.

      Varsti pool kümme. See tähendas veel tööd. Vanja võttis kõne vastu.

      „Tere, mis lahti?”

      Kõne kestis ainult natuke üle minuti, enne kui Vanja arvuti kinni pani, püsti tõusis ja korterist lahkus. Kui oli ka olnud mingisugune kahtlus, kas neil on ikka tegemist sarivägistajaga, siis nüüd oli see kadunud.

      Neil oli kolmas ohver.

      Klara istus diivanil kägaras. Tal olid külmavärinad, ehkki tal oli kolm kihti riideid seljas ja tekk ümber ülakeha. Paistis, et need ei lähegi üle. Otsekui oleks pimeda tagahoovi külm koos temaga koju tulnud nagu lisanahk. Ta hoidis teekruusi kahe peo vahel ja vaatas märkmikuga naise poole, kes istus diivani teises otsas kergelt kumaras.

      Anne-Lie Ulander. Komissar.

      Klara arvates nägi ta välja pigem nagu edukas advokaat mõnes Ameerika telesarjas: seljas lihtne hästiistuv, kuid kindlasti kallis punane kleit, tumedad õlgadeni ulatuvad juuksed soengus, mis paistis argine ja sättimata, ent polnud Klara kahtluse kohaselt ei seda ega teist.

      „Mustad riided, pähe tõmmatud kapuuts ja miski, mis kattis tema nägu. Mäletad sa temast veel midagi?”

      Klara kohtas Anne-Lie kaastundlikku pilku ja raputas pead.

      „On sul mingit aimu, kui pikk ta oli?”

      Klara mõtles hetke. Olles kindel, et ta ei suuda juhtunut iialgi unustada, et see on talle igaveseks mällu sööbinud, olid samal ajal mälestused kummaliselt hägused ja seosetud. Justkui püüaks tema aju teda kaitsta, kui ei lasknud tal liiga hästi mäletada.

      „Ma ei tea. Minust pikem.”

      „Ja kui pikk sina oled?”

      „Meeter kuuskümmend üheksa.”

      Anne-Lie pani need viimased andmed kirja Klara selgitusse sisehoovis toimunu kohta. Niipea, kui Vanja kohale jõuab, läheb Anne-Lie kuriteopaika. Carlos on juba seal, ta on tubli, kuid nad ei saa endale vähimatki viga lubada. Kolm rünnakut ühes kuus. Tema tänavatel käib vabalt ringi väga ohtlik mees.

      „Ta ärkas üles, kui ma koju tulin,” lausus Klara vaikselt. Anne-Lie tõstis pilgu märkmetelt ja vaatas koos Klaraga köögi poole, kus laua ääres istus mees, Ämblikmehe pidžaamas poiss süles. Mees luges poisile summutatud häälega mingit raamatut, laps püüdis ilmselt kramplikult ärkvel püsida, ise aeg-ajalt rahutult Klara poole vaadates. „Ta oli magama jäänud, aga küllap kuulis meid, kuulis, et midagi on viltu ...”

      „Kas tahad, et ma räägin temaga?”

      Klara pööras pilgu oma mehelt ja pojalt ning vaatas küsivalt Anne-Lie poole.

      „Ja mida sa ütled?”

      „Kui vana ta on?”

      „Kaheksa.”

      „Ma võin öelda, et me räägime sinuga, kuna sa nägid midagi, mitte et sinuga midagi juhtus. Et meie siinolekut pehmendada.”

      „Zach juba ütles. Ta ütles, et mingid rumalad täiskasvanud kaklesid koolimaja juures ja et ma hakkasin natuke kartma ...”

      Ta vakatas, kuuldes, et välisuks käis, ja tundis, kuidas kogu keha kangeks tõmbub. Anne-Lie märkas seda ja pani käe rahustavalt tema käsivarrele.

      „See on minu kolleeg,” lausus ta selgituseks. Klara pöördus elutoa ukse poole ja saatis pilguga nooremat naist, kes sisenes ja esitles ennast kui Vanja Lithnerit.

      „Klara Wahlgren,” sai Klara kähinal suust. Ta kurk valutas. Asi läks aina hullemaks. Küllap oli midagi katki läinud. Peab vist ikkagi haiglasse minema. Ta ei olnud seda teinud. Siis. Pärast. Midagi polnud ju juhtunud.

      Või vähemalt mitte seda, mis oleks võinud juhtuda.

      Ta judises jälle. Rüüpas lonksu teed. Kuumal joogil ei õnnestunud kurguvalu leevendada ega teda soojendada, ent ta jõi siiski. Kummeliteed oma „Maailma parima emme” kruusist, istudes pärast kursuselt kojutulekut diivanil.

      See oli normaalne.

      See oli turvaline.

      Uus politseinik riputas üleriided nagisse, ise samal ajal küsides, kuidas ta ennast tunneb. СКАЧАТЬ