Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ diivanilt ja andis oma märkmed Vanjale.

      „Ma pean kuriteopaigale sõitma, aga Vanja võtab asja üle.” Ta võttis visiitkaardi. Pani diivanilauale. „Kui teil mingit abi vaja on, midagi küsida, haiglaga ühendust võtta, ükspuha mida, siis lihtsalt helistage.”

      „Aitäh.”

      Anne-Lie puudutas põgusalt Klara õlga, enne kui toast ja korterist lahkus, öeldes Vanjale „hiljem räägime”. Klara nägi, kuidas ta läks. Esikus rippus ukse kõrval üks foto. Tema, Zach ja Victor. Eelmisel aastal Kreetal. Nad oli lõunakaldalt leidnud väikese küla, mille nimi oli Loutro. Ei mingeid teid, sinna tuli paadiga minna. Selge veega lahe ääres poolringis umbes viiskümmend maja. Väikesed restoranid ja hotellid, hästi vähe tegevust peale suplemise, päevitamise ja lõõgastumise.

      Ideaalne puhkus.

      Ideaalne elu.

      Kas ta saab seda veel kunagi tunda?

      Pildi all oli tugitool, mille riide ta oli ära vahetanud. Tema pilk puhkas lillelisel mustril, kui pähe turgatas üks mõte. Ta oli mõelnud seda siis, kui maas istus, aga pärast oli see taas kadunud.

      „Kas see oli sama, kes Idat ründas?”

      Vanja tõstis hämmastunult pilgu märkmikult.

      „Ida Riitalat?”

      Klara noogutas.

      „Kas oli seesama?”

      „Kas sa tunned Idat?” küsis Vanja vastuse asemel, temas ärkas otsekohe huvi. See, et kaks ohvrit on omavahel tuttavad, võib parimal juhul kurjategija otsinguid kitsendada. Samal ajal ei pruugi see midagi tähendada. See võib olla puhas juhus. Aga kui mees oli ukse kohal olevad lambid puruks löönud ja Klarat oodanud? Ehkki nad ei teadnud, et see oli kurjategija töö. Võib-olla oli too lihtsalt näinud, kuidas Klara Studiefrämjandetist väljub, talle järele läinud, näinud teda pimedasse tühja sisehoovi minevat ja juhust kasutanud.

      Aga Klara tundis Ida Riitalat.

      „Kust sa teda tunned?”

      „Me laulsime enne ühes kooris. Me oleme sõbrad.” Ta jäi vait, ent näis, et tal on veel midagi südamel. Vanja ootas. „Vähemalt Facebookis,” jätkas Klara, kui paistis olevat selgeks mõelnud, missugune nende suhe tegelikult on. „Me ei kohtu kuigi tihti ...”

      „Terese Andersson, tunned sa teda ka?” küsis Vanja.

      „Ei, kes see on?”

      „Ta on umbes sinuvanune, töötab terviseedendajana, elab Almqvistgatanil, elukaaslane on Milan Pavic.”

      Klara raputas pead.

      „Mul on pilt.”

      Vanjal oli kombeks hoida telefonis nende inimeste pilte, kes tema uurimistes fgureerisid. Ta ei teadnud, kas see on päris täpselt kooskõlas kõigi isikuandmete käitlemist puudutavate seaduste ja eeskirjadega, aga see võimaldas paindlikkust, oli tema töös abiks, seega ei vaevunud ta sellesse põhjalikult süvenema.

      Ta keris ekraanile Terese pildi ja näitas Klarale, kes, heitnud sellele kiire pilgu, taas pead raputas.

      „Kas te sellepärast tulitegi kahekesi?” Ta osutas peanoogutusega diivani poole, kus Anne-Lie oli istunud. „Ma arvasin, et ilmselt tuleb mõni, tead küll, tavaline politseinik, kui üldse tuleb. Kogu aeg on ju kuulda, kuidas teil pole raha ega aega asju uurida.”

      Vanja surus maha valju ohke. Ta oli tüdinud sellest, et usaldus politsei vastu aasta-aastalt pidevalt vähikäiku tegi ja suuremal osal avalikkusest oli kinnistunud pilt nendest kui piiratud ressurssidega, ebatõhusast ja teatud juhtudel ebakompetentsest organisatsioonist. Isegi kui see mõnel juhul kahjuks tõsi oli.

      „Vägivallakuriteod on esmase tähtsusega, aga jah, me oleme siin sellepärast, et arvame, et sind rünnanud isik võib olla Uppsalas ka teisi naisi rünnanud.”

      „Nagu Haga-mees.”

      Seekord ei suutnud Vanja ohet tagasi hoida. Tal oli endal seesama mõte peast läbi käinud, kui Anne-Lie helistas.

      Haga-mees, süüdi mõistetud kahes mõrvakatses, neljas vägistamises, millest kaks olid eriti jõhkrad, ja kahes vägistamiskatses, aga teda kahtlustati veel mitmes Umeås aastatel 1998–2005 toime pandud rünnakus. Seitse aastat. Liiga palju, enne kui suudeti ta kinni võtta.

      Liiga palju ohvreid.

      Liiga palju kannatusi.

      Liiga palju hirmu.

      „Me võtame ta hulk aega enne seda kinni, kui asi samasuguseks läheb nagu Haga-mehe puhul.” Polnud mingit kahtlust, et Vanja mõtles öeldut tõsiselt. Klara ei näidanud välja mingit reaktsiooni, tema pilk rändas taas köögi poole. Oma pere poole.

      „Kas me saame varsti ühele poole?” küsis ta. „Hilja on ...”

      „Võime saada, kui sulle rohkem midagi meelde ei tule.”

      „Ei tule.”

      „Sel juhul võid lihtsalt helistada,” sõnas Vanja, tõusis püsti ja küünitus jopet võtma.

      Ka Klara tõusis, kuid ei teinud katsetki Vanjat ukseni saata. Läks hoopis kööki ja tõstis sõnagi lausumata oma pooleldi magava poja sülle. Poiss võttis tal kaelast kinni ja surus nina vastu seda. Zach tõusis püsti ja nad läksid magamistoa poole, mehe käsi kergelt vastu Klara selga.

      Väike perekond.

      Klara mõtles, kas ta ennast üldse kunagi enam väsinuna tunneb.

      Julgeb silmad kinni panna. Julgeb ennast lõdvaks lasta.

      Praegu küll nii ei tundunud.

      Carlos Rojas lõdises ning trampis tõkestuslindi taga jalgu ja vaatas, kuidas tehniline personal liigub ettevaatlikult ümber sisehoovi pargitud üksiku auto. Kui kõne tuli, oli ta ennast kõvasti riidesse pannud. Müts, kindad, sall, mantli all mitu kihti, ta oli pööningult isegi soojemad saapad alla toonud.

      Ometi oli tal külm.

      Need, kes tema nime kuulsid ning tema tumedaid juukseid ja pigmenti nägid, arvasid, et see on sellepärast, et ta on hispaanlane ja pole põhjamaise kliimaga harjunud. Aga ta oli. Ta oli terve elu Rootsis elanud. Tema ema oli kohtunud tema isaga kolmkümmend kaheksa aastat tagasi Málagas ühe puhkusereisi ajal ja isa oli kolinud koos emaga Rootsi, kus nad olid Varbergi elama asunud ning saanud Carlose ja tema kaks õde. Seega ei olnud päikeselises Hispaanias veedetud lapsepõlv põhjuseks, et ta külma nii halvasti talus. Nii lihtsalt oli.Mitteainulttalvel.

      Tal oli pidevalt külm.

      Ta lõi oma kinnastatud käsi paar korda kokku ja keksis veidi ühe koha peal. Sellest polnud mingit kasu.

      Juba enne, kui Carlos Anne-Lied nägi, teadis ta, et naine tuleb. Ta oli kuus aastat Anne-Lie alluvuses töötanud ja tema sammude kaja tundma õppinud. Alati kontsaga kingad või saapad.

      Alati hästi riides.

      Lihtsalt, СКАЧАТЬ